Elu ja kõik muu, autoriks W. Hocares

Ainult kord su jälgedes käinud,

aga kestis see kord eluaeg.

Ainult kord oled meelest mul läinud,

ent surmaga ununes kõik…

vaid vari ergastab valgust

vaid kurjus ülistab headust

vaid lollus õilistab teadust

vid lõpp teadvustab algust

vaid inetus kaunistab ilu

vaid mõte pühendab tegu

vaid hing ilustab nägu

vaid surm põhjendab elu

Sõnakunst on ilu sõnas,

kuid ilu olla võib ka julm.

Kunst võib peituda ka sõjas,

kunst võib olla sinu surm,

võib olla öösel piinav valu.

Võib ilus olla kättemaks.

Sõnakunst on lihtsalt elu.

Tee oma elu ilusaks

Ma meenutan valu. Ja meenuvad ahastavad palved enne seda valu. Palved, mis jäid vastuseta, mida eirati külmalt ja halastamatult. Ja mille vastu ei saanud ma midagi ette võtta: ma olin väike, nõrk ja abitu kogu toimuva vastu. Jäi üle ainult kannatada, oma pisarad hambaid kokku surudes endasse peita ja kannatada. Keegi ei uskunud, mida ma rääkisin; mind ei kuulatudki eeldades, et ma taas ei räägi tõtt. Tehti ainult sellist nägu nagu kuulataks mu meeleheitlikke selgitusi, aga hiljem tuli välja, et olin taas rääkinud iseendaga.

Valu. Valu. Karjed ja pisarad. Valu. Häbi ja häbist taaskord valu. Kust võtsin ma toon vapruse selle talumiseks? Kust kohast sain jõu, et neil harvadel valutuil hetkil suutsin ma veel naeratada? Miks mäletan ma kõike seda aega kui õnnelikku?

Valu. Valu. Pisaraid, suuri ja selgeid, niivõrd palju, justkui olnuks ma tervenisti pisaraist koosnev inimene. Väike küll, aga ikkagi inimene - oma mõtete, arvamuste, soovide ja õigustega. Need pisarad on alles siiani, ootel, et lõpuks väljuda.

Need tunded. Mis tunded need küll olla võisid, mis keerlesid oma voodil lamava ja vaikselt nutva poisikese südames, keha ikka veel pakitsemas teravast ja kibedast valust, mis taaskord saadud karistusena täiesti ebaõiglaselt. Tunded, millest rääkida ei olnud kellelegi. Kas need tunded on kadunud? Kas need jäid maha sellesse aega selle nutva poisikese juurde? EI - need tunded on alles tänini.

Valu. Šokk. Valušokk. Šokk valust. Valust ja ebaõiglusest. Kas leidus üldse väljapääs?

Valu. Hirm valu ees. Hirm valu ajal. Hirm pärast üht järjekordset valu uue ootel. Hirm, sest valu vastu ei olnud terves maailmas kaitset. Hirm, sest olin tervenisti selle valu võimuses. Hirm kogu maailma ees. Hirm ja kartus, mis painavad mind tänini.

Kunagi kirjutasin ma ühe kaustiku tiitellehele põhjuse, miks ma kirjutan… Toon selle siin ära…

Kirjutamine on mu lemmiktegevus, seda mitte ainult vanglas. Ma armastan omi mõtteid ning on hea, kui mul on võimalus neid paberile kanda. See võib olla küll egoistlik, ent kirjutades mõistan ma end kõige paremini. Enda tundmine hõlbustab elamist.

Lõpetasin just selle näruse lõunasöögi - oasupi ja makaronid kanakastmega. See tavaline kana ajab mul juba üles, see on tüütuks muutunud. Aga mis teha, kui Loo Linnuvabrik saadab kõik oma vanadusse surnud kanad Tallinna Vanglale. Pärnus oli samasugune jama kaladega - kõik linna ülejäägid visati üle vanglamüüri hoovi, kus sööklakollid need üheks sitaseks solgiks kokku keetsid.

Nüüd ma siis istun, kirun ja kirjutan, oodates ise kas siis kontakti /kontaktisik vanglas/ või saunaviimist. Üks jama kõik - huvitavamaks ei muuda see eriti midagi. Aga noh - loodame, et tänane päev tuleb veidi lühem kui eilne, mil ma ühe lontruse lubaduse pärast pool päeva ja enamgi veel mõttetus lootuses värisesin. Ma lausa tahaksin seda värdjat uuesti näha ning talle paar krõbedat sõna öelda, kuid…

Kuid sedasi käitudes näitaksin, et olen isegi temasarnane sõnadeloopija. Parem oodata tiba üle aasta, mil saaksin juba tegudega midagi näidata.

Aga noh - jäänud ongi vaid üks aasta, üks kuu ja neli päeva. Kõva värk!

Anyway! Käisin saunas ja täitsa lambist kargas kuskilt viisteist ahvi välja /mingi kooliekskursioon, kellele muuhulgas ka kartserit näidati/. Ja kõige huvitavam on see, et ma ise ei kujuta ettegi, kust kurat nad tulid. Aga ma arvan, et üks võimalus on seesama lontrus, kellest ma ennist kirjutasin. Võimalik, võimalik! Igatahes tuju on tugevalt parem küll kui enne.

Kirjutasin vahepeal neli mingit sorti luuletus ja sirvisin oma esimest COBUILD sõnastikku. Praegu istun, ootan õhtusööki, milleks on arvatavasti praetud kala, ja mõtlen, kui huvitav on tegelikult üks keel. Vahet erilist ei ole, kas siis eesti või inglise keel - huvitavad on kõik keeled. Võtta kasvõi fakt, et inimesed räägivad üht, aga kirjutavad sageli täiesti erinevat tüüpi keelt. Loomulikult oleks kummaline, kui keegi räägiks kirjakeelt, aga minu arvates on veelgi veidram, kui kirjutatakse kõnekeeles /nüüd - kaks aastat hiljem ma näen, et see veidrus on levinud üle interneti kõikjale/. Inimese harituse üheks olulisemaks näitajaks ongi minu arvates tema kirjutamisoskus.

Naljakas - paljud ütlevad, et käekiri, mida ma hetkel kasutan, on palju ilusam kui minu paremkaldega kiri. Ma ise arvan sageli teisiti ning kasutan kaldega kirja ka rohkem.

Ja oligi söök ära.

Ja ma panin praegu tähele, et mulle meeldib alustada lauseid sõnadega ‘ja’ ja ‘aga’. Paha harjumus, kuid see võib olla ka minu kirjutamise omapära. Häh! - parasiitlus!

I’m in solitary confinement, dreaming about beautiful future. Yesterday I wrote an essay about my homevillage. And I found out that I’m a kind of maverick. And my nickname in freedom was Maverick, too. It’s odd, isn’t it? But where has that Maverick got now? Into very ignominious place, into prison. It was my hatred for everything that brought me here. It’s making me fret about my future. I did an irreversible step in the past, but as it was said in one of my favourite songs:

"The past is the past - don’t regret it

time to realize

I need to walk on wire

just to catch my breath

I don’t know how or where

but I’m going -

it’s all that I have left

(And the chorus) Doesn’t matter where it takes me

long as I can keep this feeling

running through my soul

Never took this road before

Destination unknown

And I gotta go it alone

Destination unknown"

Yeah. That song was performed by Marietta and it was on the soundtrack of my favourite movie - "Top Gun". And nickname Maverick comes from the same place. It seems funny but almost all adventures I had, they were bound up with that movie.

I was even bigger than life until I was sent to prison. Now I’m just indigent loser of life. Ain’t it nice or what?

Juba oli praverka /loendus/ ka ära. Pooleteist tunni pärast antakse juba madratsid. Ja mul tuli pähe idee, et tegelikult on siiń päris lahe olla.

Ma kirjutasin täna kuus luuletust ja see ongi minu rahulolu põhjuseks. Oleks mul iga päev nõnda palju mõtteid, mida kõlbaks paberile panna, võiksin ma täiega rahul olla. Täna, kusjuures, ei tulnudki valdavalt depressiivsed riimid, mis on minu puhul tugev märk positiivsuse suunas. Ma vist paranen üksinduses või kuidas?

Tegin läna ka päris mitu lehekülge inglise keele grammatikat ära ning laiendasin paari sõna võrra oma leksikat.

Saaks nüüd veel koolist ka mõned õpikud, paar vihikut ja pastaka, oleks ülimalt lahe. Ma tahan nii väga targaks saada, et olen nõus selle nimel siin kaheksateist tundi päevas õppima. Ainult õppeainetes on natuke vaheldust tarvis. Üks aine muutub muidu rutiinseks.

Isegi tsooni ei tahaks enam eriti tagasi minna. Seal on ju tegelikult täpselt sama igav kui siingi - ainsa vahega, et siin on tunduvalt kergem iseendaks jääda. See on aga üks minu vangistuse põhilistest eesmärkidest. Viis aastat ja kaheks kuud olen sellega vahelduva eduga hakkama saanud ning nüüd on jäänud veel aasta ja üks kuu. Loodame, et ma elan selle üle.

Kui ma järgmise aasta oktoobris Kadrina raudteejaama perroonil oma esimesed sammud teen, hea sigareti süütan ja õllepudeli avan, võin öelda, et olen oma vangistuse edukalt üle elanud. Jalutan aeglaselt üle raudteerööbaste, suundudes ülesõidu juurest laululava pool. Manan näole totaka naeratuse, kui ma laulukaare all oma lemmiklaulu ümisen. Seejärel jalutan pingiridade vahelt üles tuletõrjedepoo juurde, jätkan sammumist möödudes H-tähe kujulisest lasteaias ja Pargi tänava esimese kolmekordse maja juurest pööran paremale. Ühel jalal kekseldes läbin viimased sadakond meetrit mööda kõnniteekive ning peatun viimaks esimese ettejääva trepikoja ees. Astun uksest sisse, kõmbin kolmandale korrusele, avan kunstnahaga üle löödud ukse, millel ilutsb number 24, ja astun hubasesse kolmetoalisse korterisse. Vot täpselt selleks hetkeks on üks osa minu rännakutest lõppenud; spiraali üks keerd saab läbitud.

Head ööd!

Võtsin taskust suitsupaki. Vihma sadas. Pakk oli tühi ja ma viskasin selle tänavale. "Kurat!" Nägin, et eespool üle tänava on väike kiosk. Ka sina nägid seda.

"Ma lähen toon," ütlesid sa mõistes minu soovi, kuigi sa ise ei suitsetanud, ja hakkasid jooksma.

Mürts! Pidurikrigin. Üksiku jalakäija kiljatus.

Sa lebasid kümmekond meetrit eemal - liikumatult, hääletult. Ja vihma langes sinu verisele näole.

Sinu üks lemmikumatest lauludest oli Gazebo "I Like Chopin". Selle refrään algab sõnadega: "Rainy days never say goodbye"

Sa ei öelnudki hüvasti. Kõnnitee äärekivile istudes toetasin pea kätele. Rentslis ühinesid vihmaveega pisarad.

Ja vihma sada… Sadas… Sadas…

Väljas on pime. Kõik on vaikne. Ema on oma poja sängiservale tukkuma jäänud, hoides lapse kuuma ja pehmet kätt ikka oma peos. Üksik pisar on seiskunud tema murekortsulises silmanurgas. Kapinurgal seisev küünal heidab järjest nõrgemat valgust; leek on juba õige pisike. See väreleb, kui tasane tuulehoog tuppa hiilib. Poiss avab silmad.

"Head ööd, armas emake!" vormivad tema huuled hääletuid sõnu. Ta tõuseb vaikselt, et oma kallist ema mitte äratada ja väljub toast. Taas võpatab küünlaleek.

Esikus paneb poiss selga oma paksu kasuka ja astub musta öhe. Järjest kaugemalt kostavad tema lumel krudisevad sammud.

Pisar ema silmanurgas hakkab vaikselt edasi voolama ja kukub lõpus poja juba elutule peaopesale…

Ma naeratasin täna

ja naeratasin minu silmad ka.

Nii ammu teinud seda polnud.

Nüüd killukest õnne mul õnnestus silmata,

juba ammu pole sellist tunnet olnud.

Ei ole olnud,

ei ole tundnud,

olin unustanud selle sootuks,

olin õnne käest ma andnud,

loovutanud selle kauni sära,

aga nüüd on täitund ootus,

sest ma naeratasin täna.

Ma üksinda maailma tuli,

silmis põles kõikeihkav tuli.

Sain viimaks targaks, tugevaks,

õppisin kõike, mis suutsin,

sain kirjutajaks, lugejaks,

oma käega natuke maailma muutsin.

Püüdsin aidata ma teisi

ja hädas teiste poole hüüdsin;

soovisin omada kauneimaid õisi,

kuid lõpuks põrmuks varises kõik.

Minust maha jäi vaid kirjalõik,

see oli kõik, mida ma võisin:

"Ma üksinda maailma tulin

ja üksinda ma siin ka surin."

Et headus võidab,

             usun veel

usun unistuste jõudu

      usun õnne, mis on meie poole teel

            usun kõike, mis on ilu

      tarkust, mis on varjul valus

            kõike, mida tunneb meel

      usun igavikku

            elu usun

Ainult olevik mu vaimu rusub

Tänaval sind nägin seismas

           pisarsilmi mustas leinas

nukrust, lootusetust sinu pilgus

           surmasoovgi silmis vilkus

tuhnund oli elusära

Aeglaselt… Ma pöördusin sust ära

Päevast päeva,

             surmani

ma elan, hingan. Ahastan.

Kuni lõpu kurvani,

mis ahelaist mind vabastab.

Teisiti kõik tundus alul;

pilku hägustas veel noorus.

Lõpuks omaks võtsin valu.

Surm on ainus maine voorus.

Ootan päikest,

         vaatan kuud

metsa all, kus tammepuud

omi oksi laotavad;

lehti märkamatult kaotavad.

Vaatan väikest

         oksaraagu.

Miks küll hommik veel ei saabu

metsa alla puude varju?

Ööga iial ma ei harju.

Tuleb äikest

        pilvest hallist,

sügistaeva pilvevallist.

Paduvihm - see tuleb, läheb.

On näha taaskord taevatähed.

Viimaks väiksest

         taevaläikest

aiman peagi tõusvat päikest.

Algab hommik; päev, mis uus.

Langeb lehti sügiskuus.

Keeran ukse lukust lahti ja avan selle. Vaikne kriuksatus kajab trepikojas vastu. Astun esikusse, kükitades sõlmin lahti kingapaelad. Peeglilaual lebab sinnaunustatud keskusepult ja pärast mõnda nupuvajutust kostub elutoast Bon Jovi "These Days". Riputan jope põdrasarvele.

Heliseb telefon. Võtan toru. Vend räägib mõttetut juttu, tuletades mulle meelde asju, mida isegi mäletan. Saadan ta seenele ja lähen kööki.

Kohviaparaadi mulksuma pannud, avan suure akna, toetun küünarnukkidega aknalauale ja süütan sigareti. Miks? Kurat seda teab.

Vahelduva pilvisusega ilm, nagu ütleks ilus teletädi ilmateates. Suured pilvelahmakad ajavad taevas teineteist taga.

Maja taga laiuvatel aiamaadel sebib palju inimesi. Väikese muruplatsi taga esimesel aialapil näen vaarikaid korjamas spordikompleksi endist juhatajat. Vana mees sirutab end korraks ja jätkab siis korilusega. Veidi eemal seisab koorunud värviga tööriistakuur, kuus aastaid tagasi, veel lapsepõlves, oli asunud meie kamba peakorter: lipud seintel, poroloon põrandal, šeif diivani taga nurgas - toona tundus see nii ägedana.

Mõnesaja meetri kaugusel paistab roheline paplirivi ja selle taga kohe teinegi. Tean puude taga asuvat viljapõldu, üle mille jooksis talviti suusarada.

Viskan suitsuotsa akna all asuvasse kibuvitsapõõsasse. Valan oma savikruusi - lehmalüpsiku, kui tsiteerida ema väljendit - kohvi täis ning longin magamistuppa. Istun madalale voodile, võtan öökapilt raamitud foto ja vaatan seda mõtlikult.

Elu ei ole halb, tundub ütlevat selle armsa naise imekaunis naeratus.

Rüüpan kruusist lonksu kovi ja virutan pildiraami vastu seina kildudeks.

Miks sa valetad?

Võtan vaikselt pintsaku alt kabuurist püstoli ja kihutan kuui pähe esimesele inimesele, kes nurga tagant välja astub.

"Hästi paned, mees!" kõõksub nokatsit kohendav nolk, kui ma ohvrit jalaga lüües üritan veenduda tema eksistentsi lõpus. Ongi surnud teine. Tema ilusad rohelised silmad on pärani lahti, kuid siin maailmas näevad need veel vaid olematust; verenire, mis aeglaselt tema suust voolab, sobib hästi kokku tema huulte värviga - seda ütleb minu teine mina: kunstnik, kes pesitseb kusagil hingesügavustes.

"See oli äge!" mõmiseb nolk.

Vaatan talle otsa ja mind imetlev narkouimas pilk tahab mind oksele ajada. "Eks imetle siis veel!" soovitan temelegi kuuli otsaette kihutades. Nolk kukub mürtsuga, tema pea plörtsuga vastu plaaditud kõnniteed.

Tänavanurga tagant pöörab minu suuna auto ja ma tõstan taas relva. Vilgutatakse tulesid ning auto peatub minu kõrval

"See olen mina," ütleb väljaroniv mees.

"Ahah!" vastan õlgu kehitades. Kes ta on, mina küll ei tea - ma pole teda iialgi näinud. Vaatan meest, kui laipu jalgadega togib. "Ma just lõpetasin," ütlen ma teadmata, miks.

"Selge, selge," ütleb mees, ülikonnas mees surnute taskuid läbi otsides. "Perekonna viga," lisab ta kohe vabandavalt naeratades. " See meil geenides - mu vanaisa oli marodöör."

"Kas sa Pariisi ei viitsi tulla?" kuulen selja tagant. Vaatan ja näen üle juhiistme kõõluvat pruutkleidis ja -looriga noort blondi naist. "Meil hakkasid just mesinädalad. Jim tahtismesinädalateks Pariisi sõita!"

"Kahju," laiutan ma kätega, viibates nõnda üle kõigi San Francisco tänavate, "sest minulgi on siinsest kohast siiber selgelt ees. Aga noh - ma ise lähen Riosse."

"Kahju. See jääb teises suunas," krimpsutab naine armsalt nägu. siis ilmub tema kätte suurekaliibriline revolver. Kostab pauk ja Jimi ajud, mis läbi ta otsaesise välja lendavad, kaunistavad edaspidi väikese pagaripoe aknaid. "Jim oli loll. Mina tahtsin ka Riosse minna."

"Mis iganes!" ühman autosse istudes ja seda Brasiilia pool pöörates. Naine suudleb mind.

"Seal on varsti karneval."

"Kus?" küsin ma pikka Lincolni kitsast tänavast välja manööverdades.

"Rios."

"Ahah."

"Mis su nimi on?"

"Mis iganes."

"Okey. Ma kutsun sind siis… eee… Johniks."

"Väga originaalne," irvitan klaasipuhastajaid tööle lülitades. "Suitsu on?" Naine tõmbab kuskilt välja pika havanna sigari, läidab selle ja ulatab mulle. "Thanks! Mis sinu nimi on, kaunitar?"

"Mis iganes."

"Ok, Jenny, sul raha on?"

"Miks just Jenny?" küsib vastne Jenny ehtnaiseliku uudishimuga.

"Mis kuradi vahet seal on?"

"Paarkend taala on," vastab Jenny saatusega leppides.

Vajutan pidurile.

"Kuhu sa lähed?" pärib naine, kui ma autos väljun.

"Raha tooma," ühman üle õla, ise kindlal sammul üle tänava pitsabaari poole astudes. Ei ole just kõige parem, mõtlen endamisi, kuid mõnisada rohelist peaks ikka saama.

"Oota! Ma tulen ka!" karjatab Jenny ja ma kuulen, kuidas ta ust pauguga kinni lüües mulle järgi tuleb.

Baariukse löön jalaga lahti. "Head isu!" soovin relva tõstes ja müüja juurde kõndides. Too on näost roheline, kui külm teras tema lokikesi puutub. "Mul on raha vaja."

"Ja ruttu, biatch!" karjub ukseni jõudnud Jenny.

Vaatan ringi, kuni naine värisevate kätega kassat avab. Näen mõne meetri kaugusel kolme oma kohvide juures istuvat ja äärmiselt hämmeldunud näoga politseinikku. "Õhtust, ohvitserid! Ei, mitte kõike," ütlen tagasi müüja poole pöördudes. "Jätke endale ka midagi. Mulle tuhandest piisab." Võtan paberkoti rahaga ja astun väljapääsu poole. "Kata mind!" ütlen Jennyst möödudes. "Ma ajan auto ette."

Jõuan just mootori käivitada, kui kuulen baaris alanud tulevahetust.

"Mis iganes," ütlen gaasi vajutades.

Rio on juba käeulatuses.

Vaid mõtted verised ja mitmel moel on needki süütud

mis sest, et ajuti appigi on hüütud.

Arvan elust sama, mida arvatud on enne mind

Elu - see on teekond, mis lõpuks tapab sind.

Hommik algas nii tavaliselt…

Ma sõitsin tööle, trammiga nagu ikka. Ma ei tea, mis toimub. Elu on nii imelik. Ma ei rutta hommikuti tööle samadel aegadel. Kord tulen poole üheksaks, kord kümneks nagu tänagi. Iga päev erineval ajal, olenevalt tujust, ma arvan… Vihkan rutiini, ei armasta ühetaolisust…

Siiski hakkab isegi minu ajakava kaootilisusse midagi püsivat tekkima. Iga kord, kui tramm üle Pärnu maantee viadukti sõidab, näen ma vastutulevas trammis üht neidu. Vahet siis ei ole, ka ma sõidan sealt üle kell kaheksa või kümme. Nõnda juba kuus hommikut järjest… Siit teen ma järelduse, et on vähemalt üks inimene, kes elab täpselt sama režiimi järgi kui mina

Kui nüüd mõelda, siis oli eilne päev päris sündmusterohke. Ma küll olin vaid tööl ja kodus arvuti taga, ent vestlused, mis mu telefoniarvet kasvatades terve päeva hõivasid, andsid küllaldaselt mõtlemisainet. Mind pani hämmastama, kui töötajatevaenulik võib olla mõne sellise firma poliitika, mille edukus sõltub just eelkõige töötajate meeleolust. Hea tujuga töötaja teeb kiiremini ja paremini tööd - see on fakt. Kui aga igal sammul ajudele käiakse ja siis imestatakse, miks tootlikkus ei tõuse, on natuke imelik.

Kui ma ise kõnealuses firmas veel töötasin, siis minu viimase päeva lahkumisjoomingul (peoks oleks seda liiga palju nimetada) istusin mingi aja ka kontoris. Suutsin riidu minna kontoris istuvate inimestega, sest nad pidasid ennast kõige tähtsamateks, kes selles hoones ringi kõnnivad. Minu arvamuse peale, et kogu nende töö oleks mõttetu, kui laos töötajad ei teeks oma tööd korralikult, heitsid nad mulle üllatunud pilke. Üritasin selgitada, et kui eristatakse end tavatöölisest ametiredeli astmeid rõhutades ja seejärel töölistelt midagi küsima minnes saadakse tulemuseks vaid keskpärane tegutsemiskiirus ja -hoolikus, siis ei tasu pärast rääkida, et keegi ei viitsi firmas tööd teha. Nad viitsivad, aga sellist suhtumist kohates teevad nad vaid nii palju, kui on tarvis oma palga väljateenimiseks.

Ise veel terminali juhataja ametit pidades heitis üks töödejuhatajatest mulle ette liiga head läbisaamist oma alluvatega. Probleemiks olid need mõned reeded, kui me õhtuti kusagil pubides käisime ja õlut libistasime. Miks kuradima pärast ei võiks keegi oma otsese ülemusega hästi läbi saada??? Lõbusaks läks asi minu jaoks siis, kui ma terminalist ära läksin, et projektidega tegelema hakata. Miskipärast hakkasid tõstukijuhid rohkem põhjuseta puuduma. Kuigi uus juhataja terminalis oli väga asjalik mees, minu arvates üks parimaid töötajaid seal firmas, ei saanud ta ‘poistega’ kuidagi vajalikku kontakti, sest ta ei tundnud neid kui inimesi. Ta teadis, kuidas nad tööd teevad, kuid ei olnud kursis nende suhtumisega töösse. Selle teadasaamiseks piisanuks aga vaid paarist kõrtsuskäigust, et õppida väljaspool tööd tundma neid, kellega sa päevast päeva pead koos tööd tegema.

Ja ma tõesti ei viitsi oma endisest töökohast praegu rääkida. Võiks ju kommenteerida üht armsat tüdrukut, keda ma hommikul peatuses bussi oodates oma poisiga vestlemas nägin, aga ma ei tea, kas ma olen pädev moodi kritiseerima. Lihtsalt kahju, kui kena naine ei soovi või ei oska oma ilu demonstreerida.

Oma töökohal istudes kuulen, kuidas Liisi Koikson ja Nele-Liis Vaiksoo hääleharjutusi teevad. Uue laohoone avamiseks kutsuti just need kaks meile esinema. Ja lava on kena… Tööpäeva vist lühendatakse, et kõik saaksid kohale minna:) Õige suhtumine omanike poolt…

Praegu aga tuleb veel natu tööd teha ja kui õhtul eriti igavaks läheb, siis kirjutan midagi juurde…

            Läbi hapra unevine

                                 ma hüüan Sinu nime
            keset kurbust –
                        ajatut üksindust.
            SINUTA, kallis, olemine:
                        tabamatult pime
            ja öö on nii kõle,
                        nii sünge,
                                    nii must.
            Lootus igaöine:
                        sünnib kas see ime,
            et avama tuled mu ust?
                        Või hinges süveneb tusk?
            Lootus väike. Ootamine…
                        Tunnen pettumust –
            kedagi tulemas pole
                        mööda kõnniteekive.
            Tunded. Kartus.
                        Vihkan üksindust
            ja öö on nii pime,
                        öö on nii must;
            täis musta nukrust
                        ja masendust.
            Seintelt kajamas Su nime
                        kuuldes tunnen igatsust,
            kuid öölt ei tule halastust,
                        ei tule imet;
            ei öö saa muuta Saatust,
                        ei anda armastust,
            sest SINUTA on öine tõde –
                        kibe, armutu PIMEDUS

Elu jääb kestma, kui saabund on Surm,
Surm pole kõikjal, on vaid isiklik.
Elu jääb kestma, ent veidike kurb
on teada, et keegi on murelik.
 
Elu jääb kestma, kui ära ma läen
kuhugi kaugusse, eemale siit.
Elu jääb kestma, aga tõstan ma käed
püüdes viimast korda päiksekiirt.
 
Elu jääb kestma, aga ise ei jää,
ei näe ma enam hämmastavat ilu.
Elu jääb kestma ja armastus jääb,
sest seda on kõikjal. Ka teisel pool elu.

Sinu viimane kiri – hüvastijätt,
pisarad, taskusse peidetud käed.
Tead, et Teda viimast korda näed.
Märjaksnutetud taskurätt.
 
Viimased pilgud, mida veel näed,
viimast korda hoiad Tema kätt.
Läbi on mäng, milles olid Sa kütt,
lõppevad jäljed, mida mööda Sa läed.
 
Tõstad pilgu vaadates Sa taevast,
jätad meelde päiksesära,
jätad silme ette pildi sellest päevast.
 
Jätad meelde, selja taga sulgub värav,
võtad lõpuks ära rauad kaelast,
sulged silmad, tõmbad hinge, lähed ära.

Triivin ajavoolu avarustes
iseenda mälestustes
keset aja ulgumerd
tõstan pitsi täis mis verd

2002-01-09

Muide - see Kadrina neiu hakkas mulle jälle kirju kirjutama. Ei tea, mis talle nüüd pähe lõi, et mina talle nii järsku meelde tulin. Ei tea ja ausalt ei hooli kah. Ju ma olen talle siis mingisuguseks vahelduseks neil külmadel talveõhtutel. Või on seda vähemalt minu kirjad, mida mina - vana totakas - olen viimaste väheste päevade jooksul tervelt kolm tükki saatnud. Ma ju olengi täpselt selline nagu ma kirjeldasin end ühes talle saadetud kirjas. Unustan kõik halva ning suhtun nagu midagi poleks iial juhtunud, nagu oleks kõik esialgne. Mul oli õigus - ma võin oma suhteid arendada ja katkestada, kuid ma ei suuda neid muuta. Ning kui suhe on olnud pikalt katkestatud ja toimub taas kohtumine, siis teen mina näo ja oleku nagu poleks vahepeal midagi erilist juhtunud. Tegelikult ongi mu olek kohe endine ja ma ei tajugi vahepeal möödunud aega, veel vähem selle pikkust. Iga katkenud suhe elab mu sees kui külmutatuna igavesti, valmis jätkuma oma viimaselt hingetõmbelt. Seda pidasin ma silmis ka siis, kui ma kirjutasin Bözsele, et ma ei unusta midagi. Kogu elu koosneb ju vaid erinevatest ja mitmetahulistest suhetest erinevatesse asjadesse ja inimestesse. Suhe ümbritsevaga ning selle ulatus määrab ära ka elu mitmekesisuse.

Targutan? Jah - see on õige sõna selle kirjeldamiseks. Või libistan, sest minu mõtteis on praegu hoopis miski muu. Kadrina neiu, kes mulle kirjutab, kes usub Jumalat, kes õpib meditsiini, kes otsib vabadust, kes tahab reaalsust, kes igatseb saada täiskasvanuks. Anyway - ma igatsen tema järgi. Igatsen teades, et meie elud on liiga erinevad, et need võiksid olla kasvõi ligilähedastes maailmades. Kusjuures tema tõsine pühendumus Jumalale on kõige väiksemaks takistuseks meie elude lähendamisel. SEE oleks minu jaoks hea, kuid ma ei tea, kas ma hakkan sellega üleüldse tegelema. Kas minu maailmas, mis on minu jaoks täiesti tavaline, oleks tema üldse suuteline eluks vajalikku õhku leidma, kas ta on võimeline seal üldse ellu jääma? Ma ei tea seda ja ma ei tea, kas mul üldse tasuks seda kunagi välja uurida. Ma olen küll suurema osa oma elust teinud kõike ilma teisi inimesi arvestamata, kuid seekord on kõik pisut teisiti. Ma hoolin. Üle väga pika aja ma tunnen, et ma hoolin kellestki peale iseenda. Ma olin juba vahepeal unustanud, mida see tähendab. See on aga üsna hea tunne. Ma pean veel palju mõtlema, mida ma nüüd edasi tegema hakkan või kuidas ma käitun.

    Ma mõtlen liiga tihti, et mu elus on veel küllaldaselt aega kõigi oma unistuste ja soovide täitmiseks. Sageli lükkan ma asju ja tegevusi edasi homsesse päeva, kuna ma lihtsalt ei viitsi parajasti midagi teha. Tean, et see on viga, kuid selle vea parandamiseks võtan ma ka üllatavalt vähe abinõusid tarvitusele. Möödunud öö hakul ei tulnud mul und ning oma naril lesides ma kirjutasin ühele paberile oma mõtted. Ma panen need nüüd siia kirja. Muudan vaid veidike sõnastusvigu, mida mul ikka aeg-ajalt ette tuleb.

         "Kui talveõhtul on juhtumisi selge taevas, armastan ma käia väljas. Ma ei karda külma ja mulle meeldib lesida lumel, pilk suunatud kaugetele tähtele. Mitte, et ma tahaks neile lennata. Vahel tõesti, kuid harva. Tavaliselt vaatan ma tähti, sest nõnda tajun ma kõige selgemini oma tähtsusetust ja väiksust. Mulle meeldib see tunne; meeldib mõista enda ja samas ka oma probleemide väiksust, tühisust, mõttetust. Tähti vaadates saan ma alati tagasi rahuliku selguse, mis on varjul igas elusolendis; mis lubab mul kainelt mõista, analüüsida ja lahendada omi väikeseid probleemikesi.

         Kui ma püsti tõusen, olen ma tunduvalt targem. Ma näen kõike teise pilguga, justkui teisest kohast, teiselt kõrguselt. Ma näen seda, mida peaksin ma tegelikult alati nägema. Elul on aga oskus minu silmi kaetada. Millega? Kuidas?

         Võltsi surematusega. Elu paneb mind tundma ning mõtlema, et aega on; et aega jätkub kõigi mu probleemide ja murede ja lahendamiseks. See on vale. Aega ei ole ega saa ka kunagi olema küllaldaselt. Keegi ega miski ei saa kindlalt väita, et mulle antud aeg kestsb veel ühe tunni. Miski pole maailmas kindel ja kõige vähem kindel on mu enda elu. Ma ei tea oma saatust, ei te oma elu pikkust ja seepärast püüan ma elada oma elu igat hetke kui oma viimast hetke üldse. Ma tean, et oma elu viimast hetke tahan ma elada nii hästi kui võimalik ning seda tedmist üritan ma üle kanda oma elu IGASSE hetke. Vaid nii võin ma endast välja panna parima, teha kõike nii hästi kui ma suudan. Sest ma ei tea, kas mulle teist võimalust enam antaksegi."

         Sellised olid mu mõtted eelneva öö hakul ja terve tänase päeva (2002-01-18) olen ma sellele mõelnud. Kas ma olen seni teinud kõike, mida ma olen tahtnud teha? Vaevalt. Kõike mitte. Paljut küll, aga kõike mitte.

Kõige esimese hetke alguses,

mu ümber vaid pime ja pilklane öö.

Vaid ühte valguselt teada ma sain:

ööst sündisin kord ja ootab mind öö.

Не те слова Тебе сказал,