Näitan keelt vastuseks
Sa vaatad, loed, mõtled ja veerid,
kiidad teinekord või laidad mind.
Kuid miks iial sa ei kommenteeri,
kuigi palunud ma olen sind???
October 29, 2007
Vihm
Sügiskuine vihmasabin muutis aleviku vaikse liikluse veelgi vaiksemaks - peaaegu olematuks, sest jalakäijaid polnud enam üldse näha; vaid üksikud autod vuhisesid läbi lompide.
Seisin kohaliku keskkooli ees, selle peaukse juures trepil laia varikatuse all. Vahtras koolimaja esisel olid juba punakaskuldsed ning langenud lehed puude all muutsid muruvaipa natuke kirevamaks. Kerge tuulehoog pani puuderivi tasaselt lainetama. Tavaliselt mulle sügisesed ilmad eriti ei meeldinud - need muutsid mind nukraks -, kuid see sügis oli eriline. See sügis oli teistsugune.
Kooli töökoja nurga tagant ilmus nähtavale vihmavarju pea kohal hoidev noor naine ja seadis oma sammud koolimaja poole. Ta kõndis ettevaatlikult, et mitte astuda üksikuisse loikudesse, mis siin-seal kõnniteel laiutasid. Ta heitis minu poole lühikese pilgu ja hetkeks säras tema huultel põgus naeratus.
Kohendasin prille ja surusin siis käed sügavale taskutesse, mille kitsikus vaigistas käte erutusvärina. Ta tuli siiski.
Üht jalga graatsiliselt teise ette asetades astus ta trepist üles. Kui ta oli oma vihmavarju ukse kõrvale puupingile kuivama pannud, tuli ta paar sammu lähemale ning jäi mulle otsa vaadates seisma.
"Tere!"
Juba aastaid polnud ma tema häält kuulnud, aastaid ei olnud ma teda näinud. See-eest olin temale palju mõelnud ja kujutanud ette meie kohtumist. Nüüd oli see teoks saanud ja tänu oma noorema venna kaasabile oli see vähemalt alanud nagu olin soovinud. Isegi vihm oli kui jumalast saadetud.
Ta vaatas mind küsivalt. Ta oli muutunud. Ta näis mulle vanem, küpsem, veelgi kaunim, kui ma teda mäletasin.
Ja mäletasin ma teda hästi. Ta oli minu esimene ja seni ainus tõeline armastus; ainus inimene, kelle mõistmiseks piisas vaid ühest lühikesest pilgust tema silmadesse; ta oli mu ainuke hingesugulane.
"Miks sa mind kutsusid?"
Kehitasin õlgu. "Et sind näha, et sinuga rääkida." Aastaid tagasi olime sel trepil tihti kohtunud.
Ta vaatas mind kahtlustavalt. "Miks?"
"Me pole kaua kohtunud. Ma olin…" Hetkeks ma kõhklesin. "Ära. Enamus mu sõpradest ja tuttavatest on kuhugi kadunud või ei tee nad minust enam välja. Ma mõtlesin, ma arvasin, et vähemalt sinuga võin ma endiselt suhelda."
Naine seiras mind ikka. Mul meenus, et sellise pilguga vaatavad inimesed tavaliselt vaimselt tasakaalutuid. "Üle seitsme aasta on möödunud sellest, kui ma sind viimati nägin, veelgi enam ajast, mil me korralikult rääkida saime. Nüüd ilmud sa ootamatult välja ja arvad, et kõik jätkub endiselt."
"Ma loodan."
"Ma olen muutunud," ütles ta vaikselt ja süütas jumal teab kust tema kätte ilmunud sigareti.
"Ma tean." Üks mu kulmudest oli küsiv-imestunult kerkinud, nähes teda suitsetamas.
Ta raputas pead. "Ei, sa ei tea. Ma olen muutunud, mul on oma elu, millest sa midagi ei tea ja kuhu sina enam ei sobi."
"Miks?" Ma olin üllatunud. "See, et ma… Ära olin, ei tähenda, et ma kohutavalt muutunud oleks. Ma ei ole." Pikka aega vaatasime sõnatult tõtt. "Ma olen jäänud endiseks. Selleks, kes ma oli. Selleks, keda sa usaldasid, keda sa armastasid."
Ta langetas pilgu. "Täpselt. Sa oled praegu see, kes sa olid kunagi, kunagi seitse aastat tagasi. Sul on oma maailm," lisas naine pärast lühikest vaikust.
Ma naeratasin, sest leidsin tema sõnadest lootust."Selles maailmas sulle ju meeldis. Sa oled seda ise öelnud."
"Tõsi. Aga sellel, kui sina ära olid, elasin mina seal edasi. Aeg läks edasi." Järsku ilmusid tema silmadesse pisarad. "Mul on meeletult kahju - sa vist ei kujuta ettegi, kuivõrd kahju, kuid seesama aeg andis sulle võimaluse jääda oma kaunisse maailma. Seitse aastat võttis sind aga ära meie ühisest maailmast, seitse aastad lahutab meid."
Ta võttis oma vihmavarju ja seda pea kohale tõstmata kõndis ta trepist alla vihma kätte. Ta läks minema mööda tuldud teed, kuid enam ei vältinud ta lompe kõnniteel.
Meie maailmades sadas endiselt vihma, endiselt peent, tihedat ja külma sügisvihma.
See vihm oli aga meie jaoks nii erinev…
10. august 2004. a.
töötlus 20. juuni 2005. a.
October 16, 2007
Hirm /taaskord vaba käsi :)/
Inimeste saatus on kummaline. Nad kõnnivad tänavatel ajades oma argipäevaseid asju, nad istuvad kodus teleka ees, nad sõidavad lastega loomaaeda või lõbustusparki, nad päevitavad rannas ja ühelgi hetkel ei või nad olla kindlad oma järgmises minutis. Nad vaid arvavad, et nad on. Petlik kindlustunne järgmise päeva suhtes laseb neil tunda end vabalt, ent nad ju eksivad. Nad ei tea seda, aga nad eksivad.
Mina kõnnin nendega samadel tänavatel, vaatan õhtuti neidsamu teleprogramme ja võtan mõnikord sama päikest, kuid mina tajun saatuse ettemääratust paremini kui keegi teine. Ma olen näinud saatuse kummalisi keerdkäike ja seepärast ei ole ma kindel isegi oma järgmises hingetõmbes. Iga hetk mu elust on täidetud kartusega, et see võib olla viimane.
Jah, ka praegu, kui ma istun siin pargipingil, ei või ma olla kindel, et kuskilt ei ilmu välja mõni segane mõrtsukas, kes ei hooli mitte millestki peale oma luulude. Mul ei ole paranoia, ma ei ole haige, ma olen näinud , kuidas asjad käivad. Ma olen seda näinud ja väga lähedalt.
Ma armastasin kunagi üht naist. Ma armastasin teda rohkem kui midagi muud siin maailmas. Me olime pikalt koos olnud, ta ootas minult last. Me läksime lahku ühes suures kaubanduskeskuses, leppinud kokku kohtuda auto juures. Ta astus eskalaatorile. Ta oli minust vaevalt viie meetri kaugusel, kui üks turvamehe eest põgenev taskuvaras teda tõukas. Kui ta korrus allpool lõpuks peatus - trepp oli selle neetud saatuse tahtel sellel hetkel tühi -, oli ta juba surnud.
Ma olen näinud saatust väga lähedalt ja ma vihkan seda. See ei ole vähimalgi määral õiglane. See ei ole aus. Aga inimesed ei mõista seda, pidades end surematuteks. Nad on rumalad.
Need kaks noort - neiu ja noormees -, kes embavad teineteist mõne meetri kaugusel minust, on lollimad kui nad arvata oskavad. Teineteisest lahkudes lepivad nad kokku uue kohtumise.
"Rumalad!" tahaksin ma neile karjuda. "Rumalad! Teie ei või iial teada, kas te kohtute veel. Ärge jätke teineteist, nautige oma õnne ja armastust! Nautige, kuniks on veel aega!"
Kõike seda tahaksin ma neile karjuda, aga ma ei tee seda. Ma tean, et nad peaksid mind hulluks. Ma ei tee seda, tõusen ja hakkan minema. Noormees läheb minuga samas suunas.
Mulle tundub imelik, et inimesed ei ole veel teadvustanud oma elu ebakindlust. Ometi toimub iga päev nii palju õnnetusi, mida keegi ei oska ette näha. Nad peaksid elama ettevaatlikumalt, peaksid õppima hindama iga hetke ja seda viimse võimaluseni nautima. Aga nad ei tee seda.
Noormees on pööranud minuga samasse kõrvaltänavasse. Peale meie ei ole siin kedagi. Vaatan hirmunult ringi, kas tõesti pole siin kedagi, kes võiks appi tulla. Ei. Tänav on tühi. Tühi ja kitsas.
Tunnen endas kasvavat hirmu. Noormehe sammud kajavad kitsal tänaval. Heidan ümbrusele veel ühe abiotsiva pilgu. tühjus. Kitsikus. Ainult mina ja tema. Ma kardan meeletult, üle mu keha käivad tugevad värinad. Hirm muutub võimatuks.
Haaran põuest summutiga püstoli ja jõudnud enda ees kõndivast noormehest mõne meetri kaugusele, tulistan talle kiiresti kaks kuuli kuklasse.
Ta kukub hääletult. Munakivid tema pea ümber värvuvad kiiresti punaseks.
"See on saatus," sosistan temast möödudes. "See polnud mina, see oli saatus." Kõnnin edasi. Tänav on tühi. Ma karda. Ühest majast väljub vanem naisterahvas. Surun püstoli tugevamalt pihku. Mul on hirm.
October 15, 2007
Autor Scott Diel, avaldatud 2006 jaanuaris ajakirjas “City Paper”
Return to the Patarei The Patarei is a fortress-turned-prison-turned-museum which thrived as a prison but doesn’t seem destined to succeed as a museum. Built in the reign of Katarina II as a defense against the Swedes, it was closed as a prison in 2003, and reopened on September 15, 2005 as a museum for the general public. It was abruptly shut down the day we visited, October 25th, due to the detection of the stachybotrys chartarum fungus, which can give you, at the very least, a nasty cough.
“We’re closed,” said the prison official who met us at the gate. “They shut us down”.
“We’re aware of that,” said our organizer. “We called ahead to check, and they said come on out.”
“Well, I’m not supposed to let you in.”
“We brought masks,” said the organizer. Two of the group donned surgical masks. “Are the mushrooms that bad?”
“The damned mushrooms aren’t even in this part of the prison,” said the official. “It’s not at all dangerous.”
We stood there trying to look like we weren’t going anywhere.
“Oh, hell, come on in.” And he unlocked the gate.
Eight of us passed through the iron entrance gate.
“Go down to the sea for fifteen minutes,” the official said. “Then come back and I’ll show you around a little bit. Come back sooner if you get cold.”
In February of 2005, I visited the Tallinn prison on Magasini Street, where I met three prison polyglots who were regular readers of City Paper. Marko was one of them, and he was for his university exams, anticipating his release from prison. He called me from prison occasionally, and would let me know how things were going.
I offered to buy him first lunch in freedom, but he understandably wanted to get home to see his family. He said he’d call me back a week later and he did. We met for lunch at Coffer, ate Waldo’s sandwiches, and talked and watched Old Town life go by.
On the street, Marko was stunned by the pace of life in Tallinn. He’d been gone exactly 2,462 (six years, nine months), and many of the buildings were new. He had started university that very morning and was having a hard time adjusting. “Nobody knows where I come from,” he told me. “The prison psychologist told me to be careful who I tell. Not everyone will understand.” The psychologist also told him to find a forest and walk deep into it alone. “She told me to scream; she told me to let everything out.” I asked if he’d done it. “Not yet,” he said. “I’ve been too busy.”
And he was still keeping busy two weeks later when we met before the gates of the Patarei. I had introduced Marko to a company which organizes historical excursions for intelligent tourists. The company was beginning to offer tours of the Patarei, and I figured they might be interested in Marko. Maybe in a best-case scenario, I thought Marko could work as a tour guide. The company booked a tour for us all. A trial run to get ideas for what to do with clients.
“I’ve never been in this part before,” Marko said as we passed through the main gate into the area where life sentences were served. He spent two and half years in the Patarei, but prisoners with drastic differences in sentences were not allowed to mix.
Everyone in our group knew who Marko was, and so we all hung close to him, to hear what he had to say and perhaps to look for clues of what he might be feeling. “These were walking cells,” he said, when eight of us stepped into a walled cell with one small bench and a barred roof. “One hour a day.” There was hardly room for movement. “To exercise here, everybody has to do the exact same thing. Try it.” We tried it. Eight people moved clockwise, then counter clockwise in the cell.
“Prisoners weren’t even allowed here,” he said, as we passed through two gates to an area separated from the sea by only barbed wire. “They ran dogs here.” We climber atop the inner wall and viewed the prison from a guard tower. All the windows were sealed with iron shutters in a permanently closed position, allowing minimal light into the cells. “At night we rigged sticks and strings and shared tobacco by tossing from cell to cell in plastic bags.” It was hard to believe you could fit much through the shutters, which were affixed for the 1980 Olympics. Authorities didn’t want the prisoners waving at ships. Once installed, the shutters were never removed.
“You guys cold?” the official had returned. He took us inside and showed us the sorting room, an eight- by nine-meter room with no windows and no ventilation. “You’d have 70 or 80 guys in this room,” he said. “All of them smoking. Imagine.” Marko stood alone with a grim on his face. “This door always had to be closed before the next one could be opened,” said the official, leading us deeper into the prison.
“I never saw this door closed once,” whispered Marko, as we moved into the corridor.
“This cell was made for 16, but up to 24 were kept here,” said the official. “They slept in shifts.”
“That’s all true,” said Marko, as a few of us hung behind for a story. The beds were wooden bunks running almost the entire length of the room. There was room to walk only close to the wall and near the hole in the concrete which served as the toilet. Marko felt the surface of the bunk. “When a new prisoner joined a cell he was asked whether he was a miner or a pilot,” Marko said. “If he answered miner, he slept on the floor under the bottom bunk. If he said pilot, he had to stand on the top bunk and dive head-first into the concrete floor.”
“But that could kill you,” someone said.
“They caught you,” Marko said. “But you had no way of knowing. It was a test.”
“Did you do it?” someone asked.
Marko nodded and smiled. None of us found it funny. But seven years in prison gives you a different perception of things.
We were led to see some eight-man cells. Marko grabbed the bed posts with his hands. “New prisoners in this cell had to hold the bed posts and take ten punches to the sternum from each fellow prisoner. If he let go of a post, the process started all over again.” Marko described test after test that a new prisoner might be put through. “The violence wasn’t for the sake of violence,” he said. “It was to see who could be trusted and who couldn’t. If you couldn’t take the punches and fled to the guards, you couldn’t be trusted.” /Ok – you had really big problems in breathing and yawning next half a year, but you had a place to sleepJ - remark by Marko in Oct 2007/
The official seemed annoyed that we were lagging behind. There were other things still to see. The visitation room. The solitary confinement booths, removed but their marks still on the floor. The execution room, last used in 1991 (the name of the inmate and his crime are still a secret). He took us to the admissions room.
“First a prisoner was fingerprinted,” said the official. “And then something else was printed. Does anyone know what?”
“The palm,” said Marko matter-of-factly.
The official turned his head. “The gentleman is very well informed.”
Indeed. Marko shrugged.
“What was your responsibility in the prison?” I asked the official, running ahead to catch him at the front of the pack.
“Mine?”
“Yes, yours.”
“Well, I never worked here,” he said. “I’m a project manager. I got my information from the guards.”
And so I turned back, looking for Marko.
“How did it feel?” we asked Marko as we stood again outside the prison gates. A cold, windy evening and Marko was surrounded by people full of questions about prison life. There were more questions than answers, but Marko politely did the best. The Patarei was an awful place, he agreed, but some prisoners called it home. “Prisoners would return to their cells saying ‘We’re going home’. And if a prisoner was thinking of his cell in those terms then he was too far gone. Too far gone.” Marko turned and we followed him up the hill. Back toward the city lights of Tallinn.
October 11, 2007
11. oktoober
Hommik nagu iga teinegi. Tulin tööle, kus laual ootas terve kuhi pabereid, mis ootasid pingsalt hetke, mil hakkane neid joonlauaga kõditades arvutisse kandma. Joonlaud libiseb üle numbriridade, et ma järge ei kaotaks ja paberid sahisevad. Mõnuga sahisevad. Huvitav, kas see on mingi ainult pabereile omane perverssus, et need joonlaua lähedusest mõnu tunnevad??? 
Inimesed on imelikud. Siinkohal lihtsalt infoks, et ma olen ise ka inimene, kuigi järgnev mõte ei tulnud mul endale mõeldes. Inimesed on - niisiis! - imelikud. Nad on r a h u l. Rahul oma eluga. Nad hoiavad sellest kinni, neile meeldib see. Nad ei taha kaotada midagi, mis neil on. Nad käivad tööl, koolis, lasteaias. Oops! Lasteaia inimesi, neid väikeseid, see vist veel ei puuduta. Aga teisi küll! Nad siis käivad, kus nad parajasti käivad, ja on rahul. "Mul on see ja teine ja - ohoo! - kolmaski. Ma ei tahagi midagi muud." Nii nad mõtlevad. Neil on oma rada, mida nad käivad. Nad t a h a v a d seda rada käia. Hea küll - vähemalt nii nad arvavad…
Kui jõuab kätte aga õhtu ja nad juhtumisi üksinda oma toas istuvad ning pärast pikka, asjalikku ja kiiret päeva tekib hetk aega endaga olemiseks, siis miks tekitab see nn oma eluga rahulolu väikese kripelduse, mis hakkab hinge kriipima? Kas käidav rada osutus rööbasteks? Kas nad ise avastavad, et ei olegi jalakäijad oma rajal, teelised, kes võivad igal hetkel ühe raja teise vastu vahetada? Kas nad ei olegi jalakäijad, vaid pigem trammid ja rongid, kellele on rööpad juba ette seatud? Rööpad, millest tahtmise korral oma elust välja sõites tekitatakse suur avarii?
Õhtul oma tuppa jõudes võetakse aeg maha. Lebatakse oma pehmel ja armsal voodil, lemmikraamat käes või kõrvaklapid peas. Või istutakse arvuti taga ning imetletakse viruaalmaailma. Ja järsku, nii järsku tulevad soovid millegi järele. Millegi, mis ei asu rööbastele, millel ollakse harjunud sõitma. Vaadatakse oma kujuteldava rongi akendest välja, imetletakse seda teist maailma, millest rööpad mööda libisevad, ja unistatakse. Vahel harva lehvitatakse neile, kes rongi akendest paistavad. Lehvitatakse, naeratatakse, mõnikord ka hüütakse midagi, aga seda punast kangikest vaguni seinal, mille all on kiri "hädapidur", seda ei tõmmata. Ainult unistatakse. Kõrvaklappidest kuulatakse laulu pealkirjaga "I Will Remember You", aga ikka vaid unistatakse.
Miks? Kas siis tegelikult ei oldagi rahul sellega, mis on? Ju siis, kui omaette olles mõeldakse millelegi muule, kui neilt oodatakse… Järelikult petetakse kõike seda, mis neil on, alustades iseenda petmisest. Petetakse oma elu, oma soove, neid, kellele tehakse nägu nagu oldaks kõigega rahul. Enda lohutuseks öeldakse, et ma ju ei puutu seda elu, ma ei ela seda elu; ma vaid vaatan seda läbi oma akna ja mõnikord üksi olles mõtlen sellele. Just nagu poleks see petmine…
Tsiteerides oma lemmikseriaali: cheating ain’t just a fucking - sometimes the thinking may be much worse than any kind of fuck you can imagine.
Siit soovitus kõigile raudteeinimestele - KÄIGE JALA!!!
October 10, 2007
10. oktoober
Alati ei ole kõik nii ilus, kui tundub. Tänane hommik oli ilus, aga enne lõunat keeras kõik metsa. Kõige naljakam on asja juures fakt, et igal pool on kõik asjad sujunud ideaalselt… Tuju aga liigub vastassuunas. Kui teaks, milles asi, võtaks ette olukorra parandamise.
Ükspäev avaldati imestust, et kas ma kirjutan siis proosat ka. Jah - kirjutan küll. Vastukaaluks umbes pooleteistkümnele tuhandele luuletusele vedeleb mu sahtlites umbkaudu pooleteist tuhande arvuti lehekülje jagu proosatekste ja neid tekib juurde umbes poolteist korda kiiremini kui luulet. Kuigi ma pidasin üksvahe luulet kirjutamise kõrgemaiks tasemeks ja hakkasin seda arendama - kaks aastat midagi muud paberile ei pannud -, siis mingil hetkel mõistsin, et ka proosaga võib sama kõrgele pürgida. Ei ole üks kunst teisest parem, kirjutamise erinevatel vormidel on vaid erinevad väljundid.
Olin kunagi veel ühel eksiarvamusel - arvasin päevikupidamist üheks algelisemaks kirjutamise tasemeks. Lugedes aga üht väga andekalt kirjutatud ilukirjanduslikku diary’t, muutsin taas meelt. Kõike saab teha halvasti ja hea taseme saavutamiseks tuleb ALATI palju tööd teha.
Paar mu sõpra on rääkinud andekusest… Hmmm… Ma ei ole nõus väitega, et osad on andekamad kui teised. Minu vastuväide on valusam - need teised on lihtsalt laisemad kui osad. Andekusest on mu sõbrad rääkinud enamjaolt mu joonistustega seotud. Ma EI OLE andekas. Ma olen lihtsalt VÄGA PALJU paberid täis tsikerdanud ja prügikasti saatnud. Veel koolis käies olin makulatuuri kogumises vähemalt oma klassis esikohal, sest enamuse prahist, mis ma viisin, moodustasid mu nässuläinud pildid ja kirjutiste mustandid. Alles 95ndal aastal sõjaväe laatsareti haigevoodis bronhiiti põdedes hakkasin õppima joonistamistehnikat - varem üritasin kõike vaid oma olematu "andekuse" najal teha. Mu kõrvalvoodis lebas sel ajal Taebla poiss Raido, kes räiget vägivalda tarvitades minu kirjutamiskaustikud täis joonistas. Alles siis ma hakkasingi õppima. Needsamad kaks kaustikut olid mulle õpikute eest, kust ma hakkasin nii varjutamist kui perspektiivi kasutamist õppima, siiski võttis veel aastat kolm-neli, kuni julgesin hakata Raido tehnikaid täiendama oma ideedega. Siiski on mul veel aastast 2003 pärit pilte, mida ma isegi surmaga ähvardamisel kellelegi ei näitaks - nii puusse olen ma siis oma joonistamisega läinud. Seega on minu nn "joonistamisandekus" tegelikult 13 aastat tööd ja tahet seda osata.
Kirjutamise kohta aga - only god knows how good I am! Ise ma seda ei tea, sest mul pole kusagilt veel mingit vastukaja tulnud. Olen küll paarile käesoleva saidi lugejale öelnud, et "hei, sinu arvamus!", aga seni on kommentaare vaid üksikuid tulnud. Siit palve - kommentaarid, palun! Võimalikult ausad, sest siis ma tean, millistes suundades on mul tarvis veel tööd teha. Jah, jälle tööd
Ja mis kõige parem - seesama neetud kirjutamine (ok - trükkimine käesoleval juhul) on mu tuju taas keskmisest kõrgemale tõstnud. See on ka üks põhjuseid, miks ma armastan kirjutamist. Kirjutamisteraapia, mis aitab mul hetkes väljuda, siseneda oma maailma ja hiljem sealt väljudes näen ma kõike hoopis optimistlikumal pilgul…
Vivat!
October 8, 2007
katkendeid ühest teemast
/…/
"Hallo!"
"Hommikust, Ardo! Millal sa tööle jõuad?" küsis mu sõbra Antti kärisev bass.
"Eee… Tegelikult mitte niipea. Ma sõidan Tallinna poole."
"Mida?! Meil on kell kümme kohtumine Elioni esindajatega ja nagu sa teada, on see väga suures osas sinu projekt."
"Millest sa tead eranditult kõike. Seega saate ka minuta hakkama. Raivo ja Igor on ju kohal?"
"Jah, seda küll, aga…" Antti tahtis vist vaidlema hakata.
"Väga hea. Sina võta läbirääkimiste juhtimine enda peale, nemad toetavad sind. Te saate hakkama. Mul on Tallinnas vaja asju ajada," selgitasin kannatlikult.
"Mis saab sellest projektist tähtsam olla?"
"Ma ei tea. Riiete ostmine näiteks. Mõtle midagi välja."
"Ma ütlen, et sind pandi hullumajja," ütles sõber sarkastilise tooniga, kuid ma otsustasin seda mitte tähele panna.
"Mida iganes. Helista pärast lepingu allkirjastamist, et ma saaksin teid õnnitleda. Kuulmiseni!" Lülitasin telefoni välja ja süütasin uue sigareti. Minu kaassõitja oli vait, mille eest oli talle tänulik: ma vajasin natuke mõtlemisaega. Panin ühe populaarse sakraalmuusika plaadi vaikselt mängima.
See ametlik kohtumine oli mul täielikult ununenud. Hommikune tujumuutus oli olnud järelikult väga tugev, otsustasin endamisi. Aga jumal selle kohtumisega - tundsin, et mul oli viimane aeg elutempot muuta.
Elu oli liiga kiire, selles olin täiesti kindel. Kunagi seatud prioriteete polnud ma viimastel aastatel üldse märganud, kõik pingutused oli suunanud tööle. "Inimesed otsivad endale pidevalt tegevust, et hoida oma mõtteid eemal iseendast; just seepärast, et iseenda ja oma tõeliste vajaduste mõistmine on tunduvalt keerulisem mistahes karjääri tegemisest - see nõuab inimeselt suuremaid ohvreid," meenus mulle lause päevikust, mida pidasin kümmekond aastat tagasi. Toona olin olnud kindel, et mina sellist viga ei tee.
"Kurat!" libises üle huulte - olin unustanud kaasreisija.
/…/
Ärkasin võpatades ning tõusin voodis istuli. Kell oli pool üks, minu ümber oli pimedus ja vaikus. Pea lõhkus valutada. Tõmbasin dressipüksid jalga, T-särgi selga ja panin öölambi põlema. Võtsin öökapilt raamatu, lugesin sealt paar rida, kuid saatsin selle siis tujutult oma kohale tagasi. Suu kuivas. Kõndisin kööki, kus avasin külmkapi ukse, et mahla võtta.
"Sinu klaas mahlaga on laual," kuulsin ma vaikset häält, mis pani mind võpatades ümber pöörama. Külmikust tulev valgus oli nõrk, kuid ma nägin teisel pool lauda akna all istuvat saledat figuuri. Sirutasin käe, et tuld põlema panna. "Ära tee seda!" Käsi tõmbus tagasi. "Mulle meeldib pimedus." Köhatasin hääle puhtaks ning külmkapi ukse sulgenud, astusin laua juurde. Võtsin klaasi külma mahlaga ja jõin sellest poole ära.
"See on lõpuks ikkagi minu maja. Ma tahaks näha oma külalisi. Ma tahan teada, kes nad on," sõnasin mitte eriti enesekindlal häälel.
"Sa oled mind ju näinud," nentis naine mõtlikult.
"Kuidas sa sisse said? Kus Rex on?" Samas kuulsin tasast nihelemist. Silmad olid juba pimedusega harjunud ja ma nägin oma koera naise jalge ees lamavat.
"Uks oli lahti." Naine tõusis toolilt ja kõndis elutoa poole. "Sind häirib pimedus, mulle ei meeldi tehislik valgus. Aga tuli kaminas mind ei sega." Oma pika rüü kahisedes astus ta tuppa. Uksel heitis ta mulle lühikese pilgu oma säravatest silmadest ja naeratas põgusalt. Järgnesin talle ebakindlalt.
/…/
"Uudishimulik oled sa küll," nentis naine. Ta tõstis oma käe, pöörates peopesa leekide poole. Justkui vastuseks liigutusele vajusid seni kõrged leegid madalamaks, kuni neid halgude vahelt enam näha polnud. Kui ma juhmistunud pilgul arvasin, et tuli on kustunud, surus Rhelian käe järsult rusikasse ning leegid - meeletu mühinaga keereldes - paiskusid korstnasse. Naine langetas käe ja pöördus tagasi minu poole. Tuli kaminas põles nagu ennegi. "Kas sa usud, et tulel on tunded?"
Raputasin aeglaselt pead. "Varem mitte, aga praegu ma juba kahtlen."
"Mina ei usu, et tulel oleks tundeid," teatas Rhelian, "aga sina oled valmis uskuma võimatut, et vaid seletada oma asjalikule mõistusele midagi, mille mõistmiseks pole sa veel suuteline. Sinu küsimused ei vii sind lähemale mõistmisele. Sa ei oska neid esitada."
"Ma olen nii segaduses, et ühtki küsimust ei tule mulle enam pähe." Langetasin pea kätele.
"See on hea," kuulsin seda kaunist häält vastamas. Tundsin, kuidas naise käsi mu juustele langes ning segadus mõtteis asendus senikogematu, rahustava vaikusega. "Ma olen siin, et õppida inimesi tundma. Ma soovin sinu abi. Soovin, et oleksid mulle teejuhiks teie maailma. Sel ajal õpiksid sina tundma nii mind kui minu maailma, mis on tõelisem kui materiaalne. Ma aitaksin sul avada silmi elu neile külgedele, millest sul siiani aimugi polnud. Mina tean, et ma vajan sinu abi. Sina ei tea, et sa vajad minu oma." Naise hääl oli rääkides peaaegu kuuldamatuks tasanenud, nüüd tõstis ta selle tagasi endiseks: "Oled sa selleks valmis?"
"On mul midagi kaotada?" kuulsin end küsimas enne, kui jõudsin mõeldagi.
"Jah. Palju. Sa kaotaksid oma maailma," vastas naine taas sosinal, "ja saaksid vastu mõistmise."
Tõstsin pilgu. Naise silmad särasid nagu kalliskivid. Ma noogutasin peaga, võtsin veiniklaasi ja jõin selle tühjaks.
Mnjah!… :) Päev number 698
Imed on juhtumas. Ma tulin taas laua taha, et kirjutada. Erilist tuju küll pole, kuigi kell on juba 4.04 varahommikul.
Tuju pole tegelikult mingisugust. Mingi närune uimas olek, kus ma pole enam isegi kindel, kas ma üldse ärkvel olen. Kõik on sassis. Aga ärkvel ma vist ikkagi olen, sest sellisel kellaajal tuleb valju venekeelset muusikat vaid reaalsuses, milles istun ma ka oma karistust.
Olen tüdinenud kogu sellest elust, mis hoiab piirangutes seda füüsilist keha. Liikuda tahaks, aga see soov pole samuti midagi uut ega huvitavat.
Nii… Nüüd olen ma taas jõudnud perioodi, kus ma kõige üle virisen ja kaeban iga pisiasja pärast /nt vangistus:)/. Damn! Milleks on vaja vahepeal olla selline nannipunn? Aru ma ei saa. Aga ju ma siis ei tahagi saada, sest vastasel juhul oleks ma selle vastu midagi ette võtnud. Vist…
Kurat! See käekiri on ka nii võimatu. Bööö!
Täitsa lapsik tekst tuleb. Varsti hakkan veel mähkmeid taga nutma. Igatahes lauslollus on käimas. Pea ei jaga üldse mingit värki enam. Kõik on nii tühi värk, et mingi enam-vähem mõtleva inimese oleks selline asi juba ammu magama pannud.
Yess! Tegelts on asi nõnda, et ma pean oma kirjutamist rohkem jälgima, sest muidu kasutan ma liiga palju "topelt-sõnastust". Jutumärkides on minu järjekordne imetermin, mille otsene tähendus pole küll õige, aga mina saan sellest vähemalt aru küll. Ja rohkemat pole ju vajagi, või mis?
Suisa sigadus…
Peast käis läbi mõte hakata filosofeerima, kuid õnneks taipasin, et minu "filosofeerimine" on lihtsalt üks mõttetu targutamine, millega tahan ma-ei-tea-kellele näidata ma-ei-tea-mida. St. elu jooksul kogunenud haritust. Olen ikka üks jubedalt ennast täis krendel küll! Vastik kohe vaadatagi.
Maailm ei ole ju nii rumal ja tobedalt üles ehitatud, kui kaldun seda mõnikord (väga tihti!) arvama. Ma olen endast lihtsalt liiga heal arvamusel. Vist… Vist… Maailm pole vist nii rumal…
Ja kahtlen ka veel. Olen üks suur ennast täis, targutav, vinguv ja kahtlev tüüp. Ja veel paljutki sellist, mida ma olla ei tahaks ja milliseid omadusi ma teiste inimeste juures ei armasta. Aga endal on need päris kõlbulikud, sest kuidas ma saaksingi ennast ja enda iseloomu mitte armastada?! See oleks ju vastuolus minu ühe "parima" omadusega - egoismiga…
Damn! Mõtlesin just praegu, mida ma teeksin, kui peaksin teise täpselt endasuguse inimesega ühes kambris istuma. Esimese päeva taluks isegi ära (vist!), teisel roniksin õudusest mööda seina üles ja kolmandal laseks end maha, mürgitaks ja pooks end üles. Kõike seda üheaegselt. Oleks sobivaid tingimusi, hüppaksin kõrgelt kaljult alla, et end kilomeeter allpool ja igaks-juhuks ära uputada. Nii VÄGA salliks ma ennast kõrvalseisva inimesena. Normaalne!
Aga millise kuradi nimel ma ennast siis praegu armastan? Krt küll - isegi imestan praegu… Heh, ma olen ikka lollakas küll!
* Elu on julm…
Mõtlesin praegu veidi minevikule ja avastasin veel ühe asja, mille järgi ma igatsen. Kämpingud… Kui hea oli neis oma seltskonnaga lõbutseda! Lihtsalt fantastiline! Eriti veel, kui nimeks oli "Musta Kassi Kõrts". See oli lihtsalt viimase peal.
Krt! Autoga tahan ka sõita. Ma ei mäletagi, milline nägi maailm välja rooli tagant vaadatuna. Mäletan vaid, et see oli ääretult kihvt ja seepärast ma seda igatsengi. Mäletan veel ka seda, et mõnikord tundus see maailm väga kiirelt liikuvat Ja oli veel ilusam. Väga, väga palju ilusam…
Jälle elan ma kusagil oma mälestuste keskel. Aga vähemalt mingiks ajahetkeks tõi see mu näole pisikese naeratusekübeme. Sellise väikese, armsa ja veidike nukra. Aga vahet ju pole.
Nojah… Nüüd meenus, kuidas Icemaniga sai terve Lahemaa rannaäärne läbi sõidetud.
Ja nüüd, kuidas ma pärast üksinda tagasi sõitsin, et saaksin rahulikult ja üksi mööda Pärispea poolsaare muuli jalutada. Et saaksin muuli lõpus täitsa veepiiri juures lamedale kivile istuda ja seal kuus tundi meretuulte valduses omi mõtteid mõelda, samaaegselt nii päikeseloojangut kui ka -tõusu vaadata. Lihtsalt selleks, et saaksin olla õnnelik ja nutta samaaegselt. See oli niiii-iiiii ilus… Nuuks!
Romantika ruulib! Nüüd hakkan veel armastusromaane kirjutama ja ongi täismäng. BINGO! Ei, ma olen ikka täiesti lolliks selle istutud ajaga läinud!
Vaata nüüd ennast, Maverick!
Segane, mis segane…
Jama värk! Kurat, ma kirjutasin kunagi jutte sõprusest ja seiklustest. Miks ei võiks ma nüüd sama teha, eesmärgiga aega tappa ja kirjutatu sisust mitte hoolida? Või ma ei usu enam nii palju sõprusesse, et seda oma juttudes ülistada? Vaevalt. Aga kui see olekski nõnda - millesse ma siis üldse veel usun, et seda lausa ülistada? Kas ongi veel midagi peale sõpruse, millesse mul jätkub veel usku? Jah - kuigi neid on järgi jäänud väga vähe: armastus, vabadus, õiglus. Ongi kõik.
Aga kas ongi veel asju, millesse oleks vaja uskuda?
Ma ei tea…
luule 710. päevast
Võõras, miks kõnnid mööda auklikku ja mudast teed -
kõverat, langevat ja tõusvat,
kui su lähedal on tee, millel sirge siht on ees,
millel käijad hoopis rutem lõppu jõudvat?
Miks valid raskeima sa kõigi võimaluste seast
ja keeruliseks püüad teha asju lihtsaid?
Mis tulu on, kui loobuda sa tahad kõigest heast
ja eelistad sa raamatutest rohkem kogemusi ehtsaid?
Miks arvad - tõe leiad otsides sa ise seda?
Kas tõesti mugavusest tähtsam on see võitluspüüd?
Arvad, et sii hiljem pole midagi sul kahetseda?
Ei, ära vasta, võõras! Mõistan isegi ma seda nüüd.
Ei ilmas keegi leia tõde niikuinii,
kuid pole see põhjus eluks heitunult.
Tõde otsinult ei ole tarvis kahetseda hiljem siis,
et oma ainus elu maa peal elatud sai mõttetult…
Päev number 718
Jälle olen ma kirjutamisse vastikult pika vahe sisse jätnud /kolm päeva/. Ma ei tee, milles seisneb kogu see värk, kuid tuju on jälle kuhugi ära läinud.
Muideks, eile sain jõuluks esimese kaardi. Kadrinast. Aga tuju see küll eriti ei parandanud. Eks kolme päeva pärast näeb, kes veel on minu olemasolu meeles pidanud ja kaardi saatmise vääriliseks arvanud. Kindlast Angel, ida ja Viper. Aga ülejäänud? Väga kahtlane. Ja tekibki juba mõte, et miks pidin ma ise rohkem kaarte saatma. Vahet siiski pole - tükki küljest mul see ju ei võtnud. Jama on vaid see, et nõnda tuletan end jälle meelde inimestele, kes mind teada ei taha. Nagu vajaksin ma jubedalt nende haletsust ja halastust, tutvust nendega ja sõprust. Mul ei ole ju selliseid sõpru tarvis - korra ma olen juba seesuguste pärast vastu päid ja jalgu saanud.
Aga jah - talvised pühad on alanud. Talv on ka alanud, umbes 36 tundi tagasi. Seega on ka alanud minu kolmas talv siin majas. Pole just kõige mõnusam, aga mis teha, kui mu enda otsuste najal elatud elu on mind oma lainetel siia kandnud. Ei tasu ju nüüd pidevalt itkema hakata. Tuleb olla väärikas vastane sellele Elule ja võidelda. Alistuda võib veel inimestele (kui see on ainus võimalus edasi elamiseks!), kuid mitte iial Elule endale.
Täna läks ümbruskonnas jutt AIDS-ile ja ma mõtlesin selle üle pikalt. Mõnes, kuid siiski üpris olulises aspektis, on seda haigust põdevatel inimestel vedanud. Nad on kergemalt saanud võimaluse väärtustada oma elu (ok - pealesunnitult on nad seda teinud), kui saavad seda teha terved. Neil tuleb see kätte praktilise elukogemusena, samas kui enamus inimesi peaks selleks muutma oma eelarvamusi. Samas on tervetel jälle rohkem võimalusi selle teadmisega midagi peale hakata. /Elu väärtustamise all olen mõelnud elamiseks antud aja väärtustamist/
Damn!, kui palju olen ma kohanud inimesi, kes ütlevad, et aega on. Ja kui väga nad eksivad. Aeg on ainus, mida meil ei ole. Ainus, mida meil kunagi ei jätku. Ükskõik, kuidas me seda ka ei hoiaks või ei raiskaks, lõpuks jääb seda ikka väheks.
October 7, 2007
13th August in 2nd y.i.p.
Ei saa millestki aru saada, kui ei ole tahtmist aru saada. Kuid mittemõistmine tekitab raskuseid, mida ületada ilma neid mõistmata on väga raske. Püüded seda teha jäävadki püüeteks ning progressi ei ole kusagilt tulemas. Aga arusaamiseks on vaja teha palju tööd, mis nõuab palju higi ning selle valamine ei ole just paljudel südamesooviks.
Igatahes. Kuid ka millegi käegakatsutava saavutamise väärtus on küsitav. Kättesaadu toob küll hetkeks näole naeratuse - egoismist ajendatud naeratuse -, kuid samas tekitab, loob see ka uusi sihte ning eesmärke. Tundub imelik, et nõnda, meeletult rabeledes, püüame me jõuda järjest kõrgemale, ise samal ajal veel teadmata, et kuhu me siis lõpuks välja jõuda tahame. Kui me ei õpi kunagi oma saavutatut õigesti hindama, siis ei jõua me ka kunagi sinna, kuhu jõudmist me kõige enam hindame.
Jah, inimese egoismi võib nimetada teda liikumapanevaks jõuks, tänu millele on inimkond oma arenguga jõudnud tänasesse päeva. Kuid samas on see jõud meid muutnud ka enda orjadeks ja sellest seisundist on juba väga raske kui isegi mitte võimatu välja tulla. See sunnib meid aina edasi ja edasi arvestamata meie tõeliste vajadustega. See ei anna meile enam iial vabadust, see jõud on isegi vabaduse mõiste enda kasuks muutnud, pannes meid uskuma, et just selline on see tõeline "vabadus", mida me ihaldame. Ja meie usume. Ja nõnda me valetame endile ja teistele. Ja järelikult on terve see ühiskond üles ehitatud valedele alustele. Kuid kui kaua võib eksisteerida ühiskond, mille põhilised alus- ja kandetalad on mädad? Seesama egoism, mis viib meid edasi ja kõrgemale, reedab meid lõpuks ja laseb meist lahti alles siis, kui oleme jõudnud liialt kõrgele, et sealt valutult kukkuda.
ET SE CUPIT ANTE VIDERI
Väga positiivsed mõtted aastast 2000
Leidsin alljärgneva kirjutise oma kaustikust, mis oli kolmas osa minu mõttesarjast v.-päevilt.
14th of August in 2nd year in prison
/…/
Tõmbasin endale praegu kapuutsi pähe ja eraldusin üldilmast. Nii lihtne see ongi. Mortal Kombat mängib ja lendamine/hõljumine tuleb iseenesest. Olen üksinda seal kuhu pääsevad vaid teiste hägusad varjud! Aga kust ma tean, et minagi pole mingi tavaline vari, mis keset varjuderiiki otsib oma kohta? Kuidas saan ma olla kindel, et ma pole vaid vari, mis on määratud hõljuma igaviku avarustes? Ma ei saagi. Ja seepärast kujutlen ma vahel, et saan soovi korral tungida maailma, kus võin olla üksi oma mõtete, unistuste ja hirmudega. Seal on olemas kõik eksistentsiks vajalik ning millestki pole puudust. See on maailm, kus keegi ei saa võtta mu kalleimat varandust - minu vabadust. Maailm, kus ma olen enda käskija ja enda ori. Ja kus ma alati olen täpselt selline nagu olen ma tegelikult; kus ma ei pea varjuma isikutmoondavate maskide taha, et püsida elus; kus võin rahulikult kõrvale panna oma egoismi, sest seal ei ole lihtsalt kedagi, kellele mul oleks vaja midagi näidata, midagi tõestada. Isegi mind ennast pole seal - sellisel kujul nagu olen seda tavamaailmas. Ma ei ihka seal midagi ja mul puuduvad eelarvamused. Kusagil ei ole piire, mis sunniks neist tagasi pöörama. Ma lihtsalt olemise enda pärast ja ma võitlen, et end veel parandada. Ma ei jõua küll kunagi selle võiltusega lõpule - ma tean seda kindlalt -, kuid ma võitlen ikkagi, sest ma atahan jõuda lähemale sellele kohale, mida võiks tinglikult nimetada lõpuks. Ma lihtsalt olen ja ma teen seda võideldes iseendaga, olles lõputult õnnelik. Justnimelt lõputult, sest teisiti ei saagi õnnelik olla. Ei saa ju öelda, et ma olen veidike õnnelik või palju õnnelik, kui ma ei oska seda võrrelda õnne täieliku suurusega, mida ei tea aga arvatavasti keegi. Ja kuni ma seda öelda ei oska, olen ma lõputult õnnelik.
Hmmm… JÄRELIKULT OLEN MA SEDA ALATI!
October 5, 2007
Vaba käsi III
Väljun trammist. Avan kliendilt saadud õllepurgi ja rüüpan esimese lonksu külma õlut. See on hea. Oleks hea ka kõik muu, mõtlen endamisi. Kontsade klõpsudes astun mööda kõnniteed kohtumispaiga poole, äsjasüüdatud sigaret suunurgas ripnemas. Elus on pahesid. On neid minulgi.
Mõtlen su hilisõhtustele sõnadele. Neid oli vähe. Vähe sõnu, ent palju mõtet. Sa tegid mu õnnelikuks. Neetud! Kui vähe on teinekord õnneks vaja - vaid kolm sõna!
Kõnnin, kõnnin, kõnnin. Üle kivide, treppide, tänavate. Süütan uue sigareti, ise mõistatades, mida kuradit ma sulle küll ütlema peaks. Või kas üldse peakski? Ka see võimalus jookseb läbi pea. Puhun suitsu taevas roomavate pilvede poole ja silmitsen vastutulevaid inimesi. Kas neil ka elus selliseid asju toimub? Võimalik…
Kõnnin. Rahutus kasvab iga sammuga, mis mind kohtumispaigale lähemale viib. Kägardan kokku tühjaks joodud õllepurgi ja viskan selle prügikasti poole. Kolin. Mööda. Korjan selle üles ja teen uue katse. Tabavus viiskümmend protsenti.
Hommikul ärgates olin ma ikka veel õnnelik, kuigi väike tüliõun eelmise päeva järelkajana üritas mu meeleolu alla viia. Edutult. Sama edutult üritas sama tänaval katki läinud linnaliinibuss. Ma naeratasin. Tundsin ennast… Noh… Tundsin ennast üle pika aja väga elusana; tundsin, et on mõte elada, et on, mille nimel midagi teha. Naeratasin ja jätkasin siis tööleminekut jalgsi. Ei tahtnud järgmist bussi oodata. Minna oli ju vaid kilomeeter.
Kõnnin. Hommik on kaugele selja taha jäänud.
Kunagi ütlesid mulle sama, mida eile. Kunagi tundsin ma end sama elusana kui täna hommikul. Siis oli see kättemaks minu rumaluste eest. Sa palusid küll tookord andestust, aga okas jäi. Mina palusin ka vabandust, aga okkad jäid. Sinul küll tunduvalt rohkem kui minul. Olen mina ju hoopis vastikum olnud. Olen mina ju hoopis enam sigadusi teinud.
Kõnnin ja näen kaugelt juba kohta, kuhu lähen. Vaatan oma elu ja võrdlen seda sinu omaga. Koos küll, aga ometi nii erinevad. Tundub kummaline, kuidas kaks nii erinevat maailma on saanud nii kaua koos eksisteerida. Tõsi - oma tõusude ja mõõnadega, mille mõõtmed on olnud väga suured, aga ikkagi koos.
Natuke enne lõunale minekut muutus kõik. Sain sinult sõnumi. Need kolm õhtust sõna, need ei vastanud tõele. Jälle…
Ma vihkan kõndimist. Ma ei taha minna sinna, kuhu ma pean minema. Ma ei taha sind näha. Ma ei taha taas kuulata neid vabandusi. Lihtsalt ei taha. See teeb haiget.
Sa seisad ja ootad. Aeglustan tempot, et võita pool minutit aega. Tasa, tasa.
Jään sinu ette seisma ja vaatan sulle otsa.
"Hüvasti, kallis!" ütled sa ümber pöörates ja jalutad minema.
Süütan uue sigareti.
hommik, täna, igavesti
Sain peituda kord su sõnade taha;
Tunda kindlust ja hoolitsust neis.
Siis järsku ja julmalt mind viskasid maha,
Ainsaiks vastusteks lõputud ei-d.
Nüüd leban siin mudas ja hajun
Uduse hommiku valgusesse.
Aeglaselt, valusalt, nukralt ma vajun
Igavese pimeduse algusesse.