Elu ja kõik muu, autoriks W. Hocares

November 27, 2007

Meistriteos

No ei saa kuidagi vedama! Vaatasin kapi peal mulksuvat kohvikannu. Juba kolmas täna. Ja kell oli alles lõunasse jõudnud.

Ärkasin kell kaheksa, täis indu midagi valmis kirjutada. Praadisin mõned munad, tegin võileivad, sõin kõhu täis, istusin arvuti taha ja… Esimesed poolteist tundi surfasin internetis, et oma postkastidega järjele saada. Siis sain aru, et teen valet asja. Panin kohvi üles, et kofeiin natuke mu mõistust ärgitaks, avasin tekstiredaktori ja…

"Kallis, kas sa ei tahaks minuga ema juurde tulla?"

Naine oli ärganud ja tuletas mulle meelde, et ta emal on täna nimepäev ja mingi päev veel ja et tingimata oleks vaja külla minna. Inspiratsioon ei olnud meie peres parimaks vabanduseks, seega näitasin talle firma andmebaasi, mis mul igaks ootamatuks olukorraks teiste akende alla avatud oli.

"Mul ülemus helistas. Meile tuleb homme revisjon ja kiirelt on vaja asjad korda saada." Kiirelt üritasin meenutada, kas täna oli ikka pühapäev, et naisele mitte haledalt vahele kukkuda. Oli küll. "Anna andeks, musi, aga ma tõesti ei saa."

See oli parim võimalikest lahendustest, sest vähe sellest, et naine jättis mu üksinda koju kirjutama, ta tegi seda kiiresti. Ta solvus. Kehitasin õlgu - õhtuks saab üle -, pöördusin tagasi ekraani poole, tõin peidetud tekstiredaktori taas välja ja…

MSN-i aknake hakkas ekraani allservas vilkuma. Ülemus! Tahtis, et ma mingi kiire tööasja ära teeks. Vabandasin, et ma ei ole arvuti taga. "Deem! Loll!" karjusin endale, kui oma vastusest aru sain.

"Aga sa oled ju MSN-is??? :D " Mul on taiplik ülemus.

"Telefoniga. Ma ostsin endale uue. Ma sõidan praegu Võrru." Kurat! Nüüd tuleb homme naise telefoni laenata, sest minu juustuga ei saa tavaliselt sõnumeidki saata.

"Millal sa tagasi jõuad?"

"Homme hommikul alles."

"Kahju! Aga ma helistan siis Ainarile."

"Jah, tema saab kindlasti aidata. Ta peaks kodus olema." Ja mina peaks talle kunagi muuseas neli-paki õlut tegema. Logisin end igaks juhuks MSN-ist välja ja põrnitsesin arvutiekraani. Heh! Telefon mul ju ka olemas. Suure otsimise järel leidsin selle padja alt. Vajutasin punast nuppu. Telefon oli pime ja kurt ja mina olin vaba. Seekord ei jõudnud ma arvuti taha istudagi, kui helises uksekell.

"Fuck! Selle unustasin välja tõmmata." Ukse taga oli tuttav mees naabermajast. Pohmakaga, mis tahtis peaparandust, aga peaparandus tahtis jooke või raha, mille eest jooke osta. Andsin talle laenuks viiesajase ja lõin ukse viisakalt kinni.

Ringutasin. Kuidagimoodi oli kohviaparaat tühjaks saanud, ent tekstiredaktoris vaatas mulle vastu tühjus. Kuna olin nii palju juba kirjutamise pärast pingutanud ja närvid olid kergelt krussis, panin uue kohvi üles ja otsustasin lõdvestuseks piljardis paarile brasiillasele pähe teha. Tund aega tegin, sest brasiillased magasid ja väheste unetute leidmiseks pidin aega viitma sakslaste, leedukate ja teisteriiklastega.

Pärast seda ma panigi üles kolmanda kohvikannu, mille mulksumine praegu mu kõrvu kostus. Vahtsisin tühjal pilgul arvutiekraani, südames soov surematu kirjatükk valmis trükkida, aga ma ei tea, kas sellisest ajaraiskamisest põhjustatuna, kuid see surematu kirjatükk ei tahtnud mulle enam oma esimesi sõnu öelda. Passis teine kusagil mu peas laiuvas ideerägastikus ega teinud väljagi minu soovist kirjanik olla.

"Järsku see surematu kirjatükk on konservatiivse meelelaadiga?" küsisin pead kätele toetades. Võimalik. Lülitasin arvuti välja ja otsisin toanurgast tolmukuhja alt välja paberipataka ja kaks pastakat. Kaks, sest ma ei tahtnud sattuda olukorda, kus üks pastakas tühjaks saab ja siis teise otsimisele kulunud aja jooksul idee parematele jahimaadele lippab. "Igal endast lugupidaval kirjanikul peab olema vähemalt kaks pastakat," teatas minu hinges peituv suurkuju. Nõustusin. Võtsin paberi ette, viltu nagu mul kombeks oli, haarasin otsustava liigutusega pastaka ja…

Veidi vihasemalt otsustavama liigutusega haarasin teise pastaka ja…

Jooksin kõrvaltuppa, kus tütre mänguasjade seas pidi päris kindlasti mõni kirjapulk olema. Veerandtunnise läbiotsimise järel jõudsin järeldusele, et ta oli oma joonistamistarbed vanaisa juurde kaasa võtnud.

Igal teisel päeval oleks ma minust ülevajuvas pettumuslaines uppunud, kuid täna oli päev, kus ma PIDIN kirjutama. Lõin käega vastu otsaesist ja naeratasin võidukalt.

"Mul on ju naine!" Esimest korda elus tänasin jumalat, et ma olen abikaasale kosmeetikat ostnud.

Vannitoa suure peegli ees seisin naise vidinariiul, kuhu ma tavaliselt isegi vaadata ei julgenud - täna sukeldusin pea ees seal peituvate asjade salapärasesse maailma. Kulmupliiats. Kui mingi asja nimes on sõna ‘pliiats’, siis saab sellega ka kirjutada.

Enne laua taha istumist valasin kruusi kohvi täis, et ükski pisiasi mind rohkem ei segaks. Keerasin paberi uuesti õige nurga alla, vaatasin korraks süümepiinu tundes laual raamis seisvat fotot oma naisest ja panin pliiatsi paberile. Ilmus esimene kriips.

*

Naine jõudis koju natukene enne kümmet. Läksin talle uksele vastu ja kallistasin teda tugevalt. "Anna mulle andeks, musi! Ma valetasin sulle hommikul." Kahjutunne segunes rõõmuga, mis mu hinges pesa oli leidnud. "Ma ei pidanud tööd tegema, ma tahtsin lihtsalt kirjutada."

"Ma sain sellest aru, totu," naeratas mu kallis naisuke ja suudles mind. "Ma lähen vahetan riided." Vaatasin, kuidas ta magamistuppa läks ja naeratasin. Kõik läks hästi, paremini, kui ma oodata oskasin. Läksin talle järele.

Naine seisis voodi kõrval, pisarais silmad suunatud seinale voodi vastas. Seal rippus raamitud portree minu naisest, mille allservas oli kiri "Ma armastan sind.". Ja kõige all, hästi väikselt, oli minu allkiri ja tänane kuupäev.

Alustame algusest…

Filed under: Lihtsalt mõtted

Agu Sihvkale meeldis alustada algusest. Agu oli tark poiss, ta teadis alati, kus oli millegi algus. Mina seda ei tea ja seepärast ei oska ma ka paljudest asjadest kirjutada nii, et ma alustaks algusest. Või on minu asjadega lihtsalt nii, et nad on kõik omavahel seotud. Tundub nii küll. Viimase viieteist aasta sündmused on küll kindlasti üksainus põhjus-tagajärje jada, millest midagi eraldi välja tuua on raske.

Mõnda aega tagasi tekkis mul idee kirjutada triloogia "Pärast Pimedust - Enne Igavikku", mille osade pealkirjad oleks "Ante Mortem", "Mors" ja "Post Mortem". Kuna termin ‘mõnda aega tagasi’ on minu jaoks ajavahemik, mis mahub nii üht tundi kui ka ühte dekaadi, siis võin julgelt lubada, et hakkan seda korralikult kirjutama mõne aja pärast. Olen siiski jõudnud sellest juba väikese posu kirjatükke valmis kirjutada. Millal ma neid aga tervikuks kokku õmblema hakkan, ma veel ei tea. Mõne aja pärast vist…

Väljas sajab jälle lund. Sajab, et kohe maale langedes ära sulada ja vastikuks lörtsiks muutuda. Minu tujud on ka nagu lumi - hommikul ärgates ilusad, valged ja puhtad mõtted, mis tööpäeva rutiini kohates üheks suureks jamaks muutuvad. Nii suureks, et enne magamajäämist hilja õhtul korralikke mõtteid enam tagasi ei tulegi. Seda on näha ka mu blogi "järjepidevusest" :) Tagantjärgi lugedes on hea vaadata, millistel päevadel lumi ei sulanud ja millistel oli lörtsi rohkem, kui kannatama suudan.

Praegu on veel hommik, praegu lumi veel sajab. Võib-olla sajab ta õhtuni, sest hetkel on küll meeletu soov midagi kirjutada; isegi mingi ideekilluke eksleb kusagil töömõtete keskel ja ootab ajahetke, mil ta saaks läbi sõrmede paberile või arvutisse sündida.

Hmm… Siit tähelepanek, mida pole märganud vaid mina üksi. Mõned päevad tagasi öeldi mulle, et minu paberile kirjutatud ja arvutisse toksitud tekstid erinevad päris palju, et arvuti omad on tehniliselt paremad, kuid paberil on sügavust. Aga deem! - sorry! - mul ei nii palju vaba aega, et kirjutada käsitsi. Puhkust on tarvis.

Jah - puhkust on tarvis…

November 24, 2007

…………………..

Ander võttis kõrvaklapid peast, tõusis voodil istuli ja vaatas unise pilguga ringi. Ta ei olnud küll maganud, aga kaks tundi suletud silmil muusika kuulamist mõjus teinekord hoopis uimastavamalt kui sügav magamine. Kell teleka peal näitas varast hommikutundi. Pool kuus, mõtles Ander. Ta tõmbas dressipüksid jalga, kobas taskuid, et veenduda suitsupaki olemasolus ja läks vaikselt kööki, et toanaabrit mitte üles ajada. Uni oli nende jaoks püha.

"Kah unetu?" küsis Veiko raamatult silmi tõstes. Ander noogutas ja süütas sigareti. "Aga ma saan sinust aru. Ja ma kadestan sind," lisas üheksateist aastane noormees hetk hiljem.

Ander muigas kibedalt. "Ei tasu. Sa kadestad vaid praegust hetke." Ta tõmbas sügava mahvi suitsu kopsudesse, hoidis seda minutijagu kinni ja puhus selle siis aknast välja. "Mida sa loed?"

"Krossi. Mulle hakkas ta miskipärast meeldima. Naljakas, mis?"

"Irooniline," irvitas Ander ja vaatas välja. Paplilehed eemal tänava ääres olid kollaseks tõmbunud, tuul sahistas okstes. Hommikune hämarus hakkas valguseks muutuma. Ilm tõotas tulla ilus ja pilvitu. "Kas tead, et täna tuleb päikesevarjutus? Umbes pool üksteist."

"Tegelikult ka või?"

"Jah. Tegelikult ka," noogutas mees. Ta kratsis oma habetunud lõuga. "Aga ma ei usu endeid." Vaikus, millesse mahtus mitu suitsujuga läbi aknaaugu. "Kuigi võiks…"

Veiko pani raamatu lauale. "Sa teed tahad? Ma arvan, et hiljem läheb sul kiireks." Ander vaatas selle kõhna noormehe poole, keda ta tundis juba kaheksa kuud, ja noogutas.

"Miks mitte?"

Veiko tõi toast veekeetja, lasi kraanist väikesesse metallkruusi vett ja kui oli selle sooja pannud, süütas samuti sigareti. "Mis tunne on siis?"

"Unetu. Ärev." Ander ohkas. "Hea tunne, aga samas ka natuke kahju." Veiko kergitas kulme. "Ja kartus, hirm, mis kõik võib juhtuda."

Nad vaatasid mõlemad taevasse, peas samateemalised, kuid siiski nii erinevad mõtted. Ühelt poolt ootus segatud rõõmu ja ärevusega, teiselt ootus varjutatud kurbuse ja masendusega. Küll ei tahtnud aga kumbki oma mõtteid välja näidata, kartes sellega rikkuda teise tuju.

Vesi kruusis hakkas mulisema. Veiko pani sinna suure kuhja teed, mille kogust nähes isegi Ander imestas. "Palju ei läinud või?"

"Täna võib. Ei - täna peab."

"Et mul enne hommikut veel süda üles ütleks? Vahet pole." Ander viskas koni läbi akna kõnniteeplaatidele ja mõtles kunagi päevikusse kirjutatud ridadele.

Suits välja hõljudes läeb
leides tuule, millega minna,
kuid jääjail valu lööb rinda
ja jõuetult langevad käed.
Appikarjed on lõppenud ammu,
viha ja kurjus hävitab keha,
ei midagi siin head saa teha
ja kas jätkukski selleks veel rammu.
Apaatia – elu on rämps:
põhjusetu kannatuste rada,
kust kostub ainult soigumist.
Kõik – ka armastus – on jamps,
mispärast üldse armastada,
kui elu soosib vihkamist?

Nüüd tundusid varem nii tähendusrikkad sõnad meeleheitliku, kuid siiski mõttetu halana. Ja kui palju oli selliseid sõnu tema päevikus. Päehe kerkis kujutluspilt lõkkest, kuhu ta kõik need negatiivsust tekitavad kaustikud viskaks, aga Ander ei teadnud, kas see oleks kõige õigem tegu. Võib-olla oleks targem need alles hoida ja lugeda neid, kui ideed hakkavad taaskord pilvedest, taevast ja jumalast endastki kõrgemale tõusma; hoida need alles meenutamaks reaalsust, millest tal varem nii palju puudu jäi.

"Jood ka või?" kuulis ta läbi oma mõtete Veiko häält. Pead raputades tõi ta oma silmad tagasi olevikku ja nägi teisel pool lauda istuvat noormeest, kruus väljasirutatud käes. Ander võttis teekruusi. "Sinu terviseks!"

*

Viis tundi hiljem, kui bürokraatia oli oma töö teinud, istus Ander autoistmel ja vaatas läbi katuseluugi toonitud klaasi päikesevarjutust. Ta palus vennal peatuda ühe ostukeskuse parklas, keeras seljatoe alla ning jälgis kuu liikumist üle päikeseketta.

"Kas sa usud endeid?" küsis ta vennalt, kui ta pärast varjutuse lõppu auto kõrval suitsu tegi. Vend kehitas õlgu. "Mina ka ei usu."

Krt! Kas jälle kirjutamisest???

Filed under: Lihtsalt mõtted

:)

Tänu ühele oma rate.ee’s tekkinud tutvusele leidsin meie internetiavarustest koha, kus Eesti wannabe -, lihtsalt - ja tõsiseltvõetavad kirjutajad oma tekste üles riputavad, et teised samasuguste huvidega inimesed neid siis hinnata ja arvustada saaks. Registreerisin ennastki ja panin sinna kolm oma "teost". Vastukajad on mulle siiamaani meeldinud. Mitte, et need oleks kõik ülimalt positiivsed olnud, aga õpetlikud kindlasti. Olen 20 tunniga oma kirjutiste kohta saanud sellist kriitikat, mis aitab mul oma asju võib-olla paremaks muuta. Üle pika on tekkinud soov asju parandada :)

Ootan nüüd, kuni saan omale adminnide käest ka autori õigused, siis saan veel midagi riputada. Lugejana on mul õigus panna hindamiseks üles vaid kolm teost, hiljem saab rohkemat:D

Hehee! Ja vahepeal - eelmise ja selle lõigu vahel tuli välja selline miniatuur nagu "Viies mees". Natuke süngust lisaks meie sügisestele ilmadele :P Aga ma usun, et kõik elavad selle üle.

Praegu aga…

Viies mees

Täringud veeresid ja kohv auras lauanurgal. Ander vaatas vastasistuja nägu, millelt ei saanud välja lugeda ühtegi emotsiooni. Mees toetas oma pead arme täis käele, silmad jälgisid täringute veeremist. Kui need peatusid, heitis ta neile lühikese pilgu ja viskas viiest täringust kolme uuesti. Üritas kuute kolmikut või nelikut, mõistis Ander ja rüüpas kohvi.

Riiulil seisvast televiisorist mängisid muusikavideod, sada kordi kuuldud ja nähtud tuttavad. Tüdimuseni tuttavad.

"Kolmik," ütles mees ja Ander kirjutas omajoonistatud tabelisse numbri 18. Tema kord visata.

"Sa homme võrku tuled mängima?" küsis ta mehelt. See kehitas õlgu.

"Ma tahtsin jõusaali minna, aga kui saab normaalse meeskonna, siis isegi võiks." Vaikus, mille vältel Ander oma tulemuse tabelisse kirjutas. Mees võttis uuesti täringud. "Mingi umbes kaadriga ma küll ei viitsi." Taas klõbisesid nupud lauaplaadil. Mees tõusis, et endale kannust uus kohv valada. Riiuli juures seistes vaatas ta Anderi poole, kes noogutas. Sõnatu vastus sõnatule küsimusele. Mees võttis ülemiselt riiulirealt paki vaniljepräänikuid. Kui ta oli paki väikesesse okstest punutud kaussi ümber valanud, tõi ta kausi lauale. Hetke silmitses ta täringuid. "Lõpetame pärast. Pane mulle kuute paar."

Ander pani täringud ja tabeli lauasahtlisse, võttis kohvi kõrvale kaks präänikut ning heitis siis oma voodile pikali. Silmad jälgisid järjekordses nõmedas videos kekslevaid tüdrukuid, mõtted olid aga hoopis mujal, hoopis kaugel. "Millal su tütrel sünnipäev on, Tarmo?" küsis ta mõne aja pärast.

Mees, kes oli end teisele voodile pikali visanud, langetas raamatu. "Mais."

"Ta saab kolmeseks?"

"Jah."

"Sa vist igatsed tema järgi praegu meeletult?"

"Jah."

Ander meenutas seda väikest tüdrukut, pisikest blondiini, kellele meeldis alati oma nina toppida sinna, kuhu tegelikult alati ei tohtinuks, ja kellel oli maailma ilusaim naeratus. Ander naeratas ja vaatas Tarmot. Olnuks raske arvata, et see suur ja ülimalt tõsine inimene on sellise lapse isa. Siiski oli sarnasus silmades, mida Ander nägi siis, kui mees oma tütart süles hoidis. Tarmo silmad oli rõõmust märjaks läinud. Kunagi varem, kogu nende paariaastase tutvuse ja sõpruse vältel, polnud Ander uskunud, et mees võib olla võimeline millekski nii tundeliseks. See hetk oli muutnud palju tema arvamusi Tarmost. Ta oli meest näinud paljudes keerulistes olukordades ja tundelisus tundus olevat viimane, mida Ander mehe iseloomustamisel kasutanud oleks. Aga hetk, kui isa ja tütar kohtusid… See pani mõtlema, kui palju ta veel kõigi teiste hindamisel eksinud olla võis.

Koputus ja toauks avanes.

"Tulge kööki!"

Ander vaatas Tarmole otsa. Mõlemad tõusid. Tarmo mõtles hetke, kehitas siis õlgu ja astus koridori. Ander järgnes.

Köögis seisis neli meest, kolm pikkades ja üks lühikestes dressides. Kõik pöörasid oma pilgud tulijate poole. Viies mees ei pööranud. Viies mees lebas põrandal. Ander vaatas teda, tõstis siis taas pilgu. Tarmo kükitas ja vaatas ka - natuke pikemalt. Heiki oli nende sõber.

Kõik vaikisid. Mõne minuti pärast  Tarmo tõusis ja astus köögist välja. Ander seisis. Sügavalt rinnust kerkis raske ohe.

Ta teadis, et Heikil oli mõnikord probleeme. Ta teadis, et Heiki kasutas narkootikume. Mitu korda oli ta isegi end täisti kooma süstinud sõbra turvalisse voodisse magama vedanud. Paar korda oli ta isegi narkouimas sõbraga kakelnud, et teda oma kontrolli alla saada. Heiki oli kainenedes andestanud kõik oma sinikad ja isegi ühe väljalöödud hamba. Et Heikil aga nii suured probleemid olid, Ander ei teadnud.

Ta vaatas veelkord Heikit, kes lebas põrandal, vaatas nuga, mis oli löödud talle kaela, vaatas verd, milles sõber lebas. Siis läks ta tagasi tuppa, kus Tarmo juba laua ääres istus. Mees oli malelaua üles seadnud. "Alusta!"

Ander alustas ratsuga.

November 23, 2007

Kadedus… :(

Filed under: Lihtsalt mõtted

Sattusin juhuslikult ühele saidile… Ühe tuttava blogisaidilt tema tuttava blogisaidile… Ja kadedus ronis sisse, et miks, kurat, ma ise küll nõnda kirjutada ei oska?!

Tegelikult on tore näha, et Eestis leidub nii palju noori, kellel on midagi asjalikku või siis - nagu antud juhul - lõbusat kirjutada; et on veel inimesi, kes tahavad ja suudavad näha elus midagi sellist, millest tavaliselt mööda kõnnitakse. Siin lisangi kaks saiti, mida ma ise jälgin.

Esimese autoriks on mu enda kursavend Tallinna Ülikooli päevilt, kelle kirjutamiste kohta olin ma kuulnud, aga kelle kirjutisi ma ei olnud varem eriti lugenud…

http://urmased.blogspot.com

Ja Urmase saidilt leidsin järgmise huvitava lingi, mille lõbusust ma ülal mainisingi…

http://ahtotikker.blogspot.com/

Siit palve neile, kes minu saidile aeg-ajalt eksivad. Kui leiate kusagilt veel huvitavaid bloge, siis andke mulle, palun, teada…

Minevik

Filed under: Lihtsalt mõtted

Eile leidsin üles killukese minevikku. Väikese, aga selle eest minu elus suurt rolli mänginud osa. Saatsin siis minevikku kirja ja ootan praegu põnevusega vastust, kuigi ma ei küsinud seda. Tegelikult ma pole seda vist isegi ära teeninud… :( Mängisin kunagi nii suurt idiooti, et ma ei imesta, miks paljud inimesed minuga enam suhelda ei taha.

Paar nädalat tagasi sain ühendust veel kahe osa minevikuga, veel kaugematega. Neist ühe roll on olnud meeletu ja sealtpoolt oli ka positiivne vastukaja, mis seisneb kohtumises mõne nädala pärast. Jee! Ma saan taas malet mängida:)

Ma ootan seda kohtumist väga. On tegemist ju kogu mu lapsepõlve ja kooliaja parima sõbraga, kellega ma pole juba üle 11 aasta suhelnud. Nii kaua… Imelik, kuidas võib elu minna. Inimesed käivad nii pikalt ühte rada ja siis tekib nende radade vahele mõõtmatu kaugus. Võib juhtuda, et need rajad ei kohtugi enam kunagi. Ja juhtub sedagi, et pärast pikki aastaid need jälle ristuvad.

Mina lähenen praegu ühele sellisele ristteele. Tegelikult päris mitmele, sest esimene ristmik toob käegakatsutavasse kaugusesse ka palju teised kaua eemalviibinud rajad. Hmm…

Elus on olulisi inimesi. See sõber oli mulle väga oluline ja tundub, et ta on seda siiani, sest see taaskohtumine aitab mind ühendada paljuga oma minevikust. Piisab vaid ühest inimesest, et saada tagasi nii palju…

Aga see üks inimene ei ole kusjuures see sõber. Mulle tuli umbes kolm nädalat tagasi Orkutisse scrap - üks inimene minevikust oli mind sealt üles leidnud. Isegi imestan, et kuidas küll, aga see oli ilus üllatus. Ja tänu temale sain taas ühendust oma sõbraga. Tegelikult isegi kahega, kellega olin lapsepõlves palju aega koos veetnud. Aitäh sulle selle eest, Merike! :)

Internet on tore. See võib vahel küll tekitada probleeme, väga suuri probleeme, aga teinekord võib kellegi kaugel viibiva inimese hiireklõps muuta elus nii palju asju paremuse poole. Ma ei ole enam aastaid tundnud nii positiivset ootusärevust, kui on mu sees olnud viimased poolteist nädalat:) See on tore, sest nii on mu muidu murerikastes päevades ka midagi rõõmsamat…

November 22, 2007

Neljapäev - kalapäev

Filed under: Lihtsalt mõtted

Neljapäev oli kunagi kalapäev ja seepärast ma vihkasin seda päeva, kui ma veel koolis käisin. Ma ei armastanud seda koridorides levivat kalalõhna ning kolmandal vahetunnil sööklasse astudes proovisin ma kõigest väest nohu esile manada. Ma lihtsalt vihkasin neljapäevi.

Täna on ka neljapäev ja ma ei tea, kas kooliaja mälestuste pärast või niisama, aga tuju on kõvasti allpool keskmist. Seepärast hakkasingi kohe hommikul vara kirjutama, et kirjutusteraapia abil oma meeleolu parandada.

Silmi avades tundus, et nii kerge oleks kõigele käega lüüa ja hakata elama elu, millest ma juba siin kirjutanud olen. Korjata oma asjad kokku ja minna. Vahet ei ole siis, kuhu ja kuidas. Nii lihtne oleks minna oma eelmisse töökohta ja rääkida mõne Euroopasse suunduva autojuhiga. Ja üllatus! - hiljemalt nädalaga oleksin Hispaanias, kulutused sellele trip’ile piirduksid rahaga, mille eest ma Eestist toitu kaasa ostaks. Siis hakkaks mõtlema, mida edasi teha. OK!- mitte kohe, aga pärast seda, kui olen läbi Portugali jõudnud Atlandi äärde ja seal natuke supelnud. Hmm… Mõtleme edasi…

Kusagil suuremas sadamas jõlguks ringi ja kui vähegi veaks, leiaks mingi musta töö üle ookeani sõitvale kaubalaevale. Sellisel juhul ei maksaks ma Lõuna-Ameerikasse jõudmise eest mitte ühtegi senti - makstaks hoopis mulle :)

Hmm… Pooleteist kuuga Brasiiliasse ja kulutused oleks maksimaalselt 5000 krooni. Poleks nagu paha või mis?

Jah - aga sellisel juhul oleks see otsuse tegemine, millest ma rääkisin mõned kirjed tagasi. Ja kuigi tuju on halb, ei ole see siiski nii vastik, et ma nende emotsioonida ajel viskaksin minema kõik, mida olen viimase kahe aastaga saavutanud. See oleks täielik rumalus. Aga teadmine kõigist võimalustest jääb…

Aeg on vahepeal pärast lõunat jõudnud ja väljas hakkab hämaraks kiskuma… Mida fakki?! Kell on ju alles pool kolm. Deem! Aga sompus sügisilm on selles kah süüdi - ei saa kõike kalendri kaela ajada.

Nii mõnus on praegusel ajal tööl käia :) Tuled pimedas, lähed pimedas. Elu, mida peaks elama, et inimeseks jääda, möödub ka pimedas. Pimedatel aegadel ma kirjutan pimedaid tekste, sest pimedas väljas käia ma eriti ei viitsi. Praegu, sest kõik külma-ilma-riided on mul hetkel Kadrinas, kuhu ma juba sada aastat jõudnud ei ole. Seega kasutan pimedat aega kirjutamiseks ja muude arvutilolluste jaoks. Et aga õhtuti on mul ajuti netiga kriips peal, siis laiema avalikkuse ette need kirjutis-lollused õnneks ei jõua. Liiga masendavad on need.

Praegu aga… minema… :P

November 20, 2007

Just like that

Filed under: Lihtsalt mõtted

Teisipäev. Vaikne… Ja kiire ning rahutu. Hing keeb ja oskus mõelda tundub hääbuvat. Ümbrus ajab pea sassi. Tahan midagi, aga ei tea veel, mida. Midagi teistsugust… Midagi kauget, kättesaamatut ja nii ilusat. Tühjus. Vaikus. Ja lärm samaaegselt. Mõtted. Mõtted, mis on vist tegelikult suht mõttetud. Mõttetud mõtted. Imelik. Kas on see üldse võimalik? Soov. Tahtmine. Iha. Soov kirjutada, aga proovi sa seda teha, kui peas luusivad vaid mõttetud mõtted. Elu. Elu on selline. Tühjus. Vaikus. Peas on vaikus ja tühjus.

Väsimus. Ränk väsimus lasub õlgadel ja ma ei kujuta ette, millal see üle läeb. Magada. Uinuda. Puhata. Lihtsalt olla, lihtsalt elada elamise enda pärast. Ei taha muresid, ei taha kohustusi, ei taha ühiskonda, mis sellist elu peale surub. Tahan midagi muud.

Hmm. Kuidas küll eile nii teistsugune meeleolu oli? Kust tulid eile need ideed, millest kirjutada. Miks neid täna ei ole? :(

November 19, 2007

Kirjutamine

Filed under: Lihtsalt mõtted

Kui mul vaid oleks aega, siis kirjutaksin midagi pikemat ja võimalik, et ka sisutihedamat. Selliseid lühikesi hetkekirjeldusi on täis mu sahtlid ja arvutid. Tahaks midagi enamat, aga see enam nõuab aega, aega ja raha, millega saaksin end kirjutamise ajal ülal pidada. Seega peavad minu praegused lugejad end lohutama nende väheste sõnadega… :)

Aga pea on täis mõtteid… Iga paari tunni tagant tulevad uued ideed, mis tahaksid välja saada, ent elu on seadnud sellele omad piirangud. Kõike ilusat korraga ei saa. Vaevlen nende ideede käes, need kõik tunduvad nii head, siis saab aeg täis ja need ununevad. Või ei - ideed ei unune, aga kaob see ainuõige vorm, millesse rüütatult need ideed väärtuslikena tunduks. Selleks ongi vaja aega, palju aega, et samal hetkel, kui idee oma pea kusagilt tundmatust fantaasiamaailmast välja pistab, et samal hetkel saaksin ma kohe kirjutama hakata. Kümme minutit hiljem pole see enam päris see, tund hiljem - ma tean - pole mul mõtet isegi üritada selle taastootmist. Seesama idee tahvlist, mille ma täna imekombel kirja sain, ootas enam-vähem kümme minutit enne, kui sain esimesed sõnad kirja. Ja edasi tuli kirjutamine pikkade pausidega kirjutamises, sest aega ei olnud. Minek ootas juba pool tundi ja see on juba vägisi kirjutatud teksti. Ise tagantjärgi lugedes tunnen ma seda ajalist vahet idee tekkimise ja kirjutamise vahel, aga ma arvan miskipärast, et ma ei ole selles suhtes ainus. Siiski panen ma need asjad kõik siia kirja, et kunagi, kui tuleb võib-olla sama teema jaoks õige tunne, et siis saaksin juba loodud vundamendilt jätkata.

Praegu aga vaevlen vaid ajapuuduses ja seni ei näe ma oma tulevikus vähimatki lootust korralikult kirjutamisele pühendumiseks. Raske ja masendav teadmine…

Minek

"Ole sa neetud!"

"Miks sa nii ütled?" vaatas Naine Mehele otsa. Tema silmades olid pisarad ja Mees tundis end halvasti. Ometi oli elus asju, mida pidi tegema ka siis, kui see teistele haiget teeb. Kõike ei saa, ei tohi ise kannatada. Aga siiski tundis Mees end näruselt, sest oli just Naine see, kellele ta kõige vähem maailmas tahtis haiget teha. Ometi ta pidi.

"Ma pean siit ära minema. Sa minust aru!" Mees ei tahtnud, aga ta karjus seda. Ta karjus ja mõnitas ja tegi kõike seda, mida ta teadis, et ta hiljem kahetseb. "Mul on sinust kopp ees!"

Naine nuttis. Istudes äsjasoetatud diivanil voolasid pisarad hääletult üle tema põskede. Hüsteeria oli möödas, nõrkus oli asemele tulnud; teadmine suutmatusest kuuldud sõnu olematuks teha. Mees käis toas raskete sammudega edasi-tagasi, käed rusikasse surutud ja Naine kartis, et Mees võib talle haiget teha. Ta kartis, kartis rohkem, kui oli arvanud end midagi karta suutvat.

"Miks?" Naine tahtis meest kallistada, suudelda, aga ta kartis nii väga, et rohkem sõnu üle tema huulte ei tulnud.

"Meil ei ole tulevikku, me ei saa niimoodi jätkata. Kas sa, loll Naine, sellest siis ise aru ei saa?! Kõik see aeg oleme valesti käitunud," karjus mees ja värisevate kätega süütas ta sigareti. "Kõik on valesti. Me poleks üldse pidanud kohtuma."

Naine peitis näo kätesse ja Mees nägi, kuidas tema õlad vappusid. Ta vihkas ennast, et ta just nii pidi käituma, aga talle tundus see ainsa võimalusena, et Naine teda vihkama hakkaks. Naine nuttis ja mõtles, miks Mees teda vihkab.

See kõik oli ju ilus olnud: nende kohtumine sügisõhtul, see kiire ja tollal nii lõplikuna paistev armumine, kooselu algus, armastuse sünd ja kasvamine. Loomulikult oli ka neid tülisid, nentis Naine, aga ikkagi - nad sobisid omavahel kokku. Ta tõstis korraks silmad ja vaatas pisaratest udusel pilgul meest, kes oli end aknast välja nõjatanud. "Miks ta mind vihkab?" küsis Naine endalt juba sajandat korda selle viimase tunni jooksul. Mees oli töölt koju tulnud ja teatanud, et ta läheb minema. Otse, julmalt ja valusalt. Naine oli kokku vajunud samale diivanile, millelt ta oli just tõusnud, et Meest tervitada. "Miks?"

Mees vaatas aknast välja, kus lumehelbed alla maa poole liuglesid. Ta kartis ümber pöörata, kartis näha seda inimvaret seal diivanil, seda, milleks ta oli muutnud selle elurõõmsa ja positiivse Naise. Ta viskas suitsu aknast välja ja pööras ümber.

"Ma tulen homme lõunal oma asjade järele. Ma loodan, et sind sel ajal kodus ei ole. Ma ei taha sind näha." Mees võttis oma jope ja astus uksest välja, kuuldes veel läbi kinnipaugatanud ukse Naise südamepõhjast tulnud nuuksatust. Siis ruttasid tema jalad trepist alla, tänavale, kaugemale sellest kohast.

Naine võttis Mehe kingitud mängukaru tugevalt kaissu ja nuttis diivanil. Kaua ja valusalt.

Mees jõudis mere äärde. Ta võttis maast lapiku kivi ja viskas selle kaugele lainetesse. Siis ütles tema viimane jõud üles ja ta vajus rannakividele. Pisarad voolasid üle habetunud põskede, rusikad tagusid kive, kuni need verest punaseks värvusid. Silme ette kerkisid esimesed kohtumised, esimene suudlus, esimene öö. Kõik ilus. Kõik ilus, millele ta just lõpu oli teinud.

"Ma armastan sind, Naine! Jään alati armastama!" Ta nuttis, sest ta teadis, et tehtu oli ainus võimalus. Nüüd jäi üle vaid oodata…

Tahvel seinal.

Mees armastas Naist. Ta ei olnud selles küll kindel, kui ta proovis seda ratsionaalselt lahata, ent iga kord, kui ta pidi naisest eemal olema, tundis ta hinges teravat kripeldust. Tema Mõistus ja Loogika proovisid talle küll väita, et hinge ei ole olemas, samas ei osanud need kaks talle selgitada selle kummastavalt reaalse, füüsiliselt tajutava valu päritolu.

Mees istus oma palju päevi ja inimesi näinud sohval ja mõtles. Mees mõtles tihti, nii tihti, et oli ette tulnud päevi, kui tema kolmepoolsed vaidlused Ego, Mõistuse ja Loogika vahel olid nii tuliseks läinud, et möödalibisenud aeg oli mööda libisenud ka neist kaheksast tunnist, mis ta oleks pidanud tegelikult tööl viibima. Õnneks oli mehel tööga vedanud: tema töö oli ka suurelt osalt mõtlemisega seotud ja kuna temast ametiredelil kõrgemalseisjad olid arusaajad inimesed, siis oli ta sellistel juhtudel suutnud oma töömõtlemise ära mõelda hiljem koduste seinte vahel.

„Ma mõtlen, järelikult ma olen,“ mõtles mees Descartes’ile. Need sõnad olid pandud raami sisse seinale. Naisele see ei meeldinud. Naise arvates viibis mees nõnda palju oma mõtetes, et vahepeal tundus Naisele nagu ei olekski Meest nende ühises korteris. Kord oli Naine riputanud magamistoa seinale parafraasi „Sa mõtled, järelikult Sind ei ole… siin.“ Mees oli selle peale pahandanud, sest Naise loogika oli kummaline.

„Kui ma mõtlen, siis ma ju olen,“ oli ta pahuralt öelnud. „Ma ei saaks ju muidu mõelda, kui mind ei oleks.“

„Jah,“ noogutas Naine pead, „aga mina ei tunne, et sa oleks. Kui sa mõtled, siis ma tunnen nagu ma oleksin üksinda. Üksinda siin voodis, siin toas, siin majas.“

„Aga mina ju olen siin. Ma ju mõtlen otse sinu kõrval. Kas sa siis ei tunne, et ma olen?“ imestas Mees Naise rumaluse üle.

„Ei,“ ütles Naine, keeras selja ja jäi magama.

Mees mõtles. Tal oli probleem. Naine oli talle hommikul öelnud, et ta kolib tagasi oma ema juurde, sest ta ei suuda üksinda elada. Mees ei saanud temast jälle aru ja sellepärast ta nüüd mõtleski. Ta ei suutnud aru saada, kuidas on võimalik üheaegselt olla ja mitte olla. „See on võimatu,“ ütles Loogika. Mees nõustus sellega ja kehitas õlgu. „Järsku Naine arvab, et sa ei ole tema jaoks küllalt hea,“ pakkus Ego. Mees ei tahtnud sellega hästi nõustuda, sest oleks see nõnda, siis läinuks Naine minema juba aastaid tagasi, mitte pärast kahekümne seitsme aastast kooselu. „Võib-olla ta on natuke pikaldane,“ sosistas Ego hästi vaikselt, rohkem nagu iseendale.

„Ei!“ hüüdis Mees. „Ta on väga hea inimene, väga hea Naine. Aga ta on kogu aeg rääkinud, et mind ei ole.“

„Kas sa sellist võimalust oled kaalunud, et Naisel võib olla autism?“ küsis Mõistus kukalt sügades.

„Ehh… Mis see veel on?“ küsis Mees.

„Ma täpselt ei tea, aga ma vist kunagi lugesin, et on inimesi, kes ei taju väga täpselt neid ümbritsevat keskkonda, elades nagu oma maailmas. Nad soovivad end teistele mõistetavaks teha, aga nad ei tea, et neid ei mõisteta. Midagi sellist, noh,“ rehmas Mõistus käega.

„Ma ei usu. Ma saan temast väga hästi aru. Enamuse ajast. Aga vahel ta ütleb, et mind ei ole. Ta ütleb, et ei tunne, et ma olemas olen.“

Nad vaatasid üksteisele pikalt otsa, igaüks püüdis probleemi süveneda oma vaatenurgast. Vaid Ego õhetas roosakalt, häbenedes vist oma viimast märkust. Korraks Mõistus võpatas nagu oleks talle mingi idee tulnud, ent vajus sama ruttu tagasi oma mõtlevasse poosi. Valitses mõtetest tihe vaikus.

„Ta ei ole tegelikult kunagi öelnud, et sind ei ole,“ alustas Loogika ettevaatlikult, justkui kartes lõhkuda seda vaikust, mis oli pool tundi nende ümber lasunud.

„Aga on ju,“ kortsutas mees kulmu. Kolm silmapaari puurisid Loogikat, mis tahtis seepeale tooli alla peitu pugeda. Siiski suutis ta end kokku võtta.

„Ei ole. Naine on alati öelnud, et ta ei tunne, et sa oleks.“

„Ja?“ kostus küsimus kolmest suust.

„Ta ei ütle, et sind ei ole. Naine ütleb, et ta tunneb nagu sind ei oleks.“

„Aga ma tunnen ju, et ma olen,“ naeris mees. Ego naeris samuti, ent Mõistus vajus mõttesse.

„Ei, sa tead, et sa oled,“ vaidles Loogika vastu. „Aga kas sa tunned seda?“

Taas langes vaikus nende vahele. Seekord väga lühikeseks hetkeks. Kõik tõstsid korraga pea, vaatasid üksteisele säraval pilgul otsa ja teadsid, et midagi on muutunud.

Mees tõusis oma sohvalt ja astus Descartes’i sõnade juurde. Markeriga kirjutas ta sinna uue rea, võttis laualt telefoni ja helistas Naisele. Veerand tundi hiljem, kui ta kõne lõpetas, Mees naeratas laialt ja jäi uuenenud tahvlit silmitsema.

„Ma mõtlen, järelikult ma olen.  Descartes

Ma tunnen, järelikult ma elan. Mees“

Mul hakkasid päevad…

Filed under: Lihtsalt mõtted

Mul hakkasid täna päevad. Esimesed päevad üle väga pika aja ja esiti olin ma natukene kohkunud, sest ma ei mäletanud enam seda tunnet. Siis aga hakkas natuke tuttav sabin sisse tulema. Nimelt ma mõtlesin peagi saabuvast talvest ja järsku hüppasid mingid sõnad Orkutisse. Siis ma saingi aru, et kõik – finito.

Talv on peagi saamas sügisest,
ehk lumevaiba alla peitub maa,
aga hing on veidi tühi, sest
ei lumes Eestis kindel olla saa emoticon

 

Ma siiski ootan talve algust,
kõike ilusat sest kaunist ajast:
lumelt peegelduvat päiksevalgust,
mida vaatan kodumajast;

 

hommikusi lumelilli klaasil,
öise taeva selget tähesära,
päkapikke sussis, kuuseoksi vaasis…
Et see tunne enne kevadet ei läheks ära…


Nii minu päevad tavaliselt algavadki. Minu sisemise romantiku päevad, kui ma mõtlen valgetest lumehelvestest, tähesärast ja kõigest muust, mis minu argipäevades tavaliselt tähtsust ei oma. Need päevad on tegelikult heaks vahelduseks kõigele sellele rabedale elule, mida ma nii kohusetundlikult elada üritan. Rõhk sõnal üritan, sest tavaliselt pole tulemus just see kõige ideaalsememoticon

Päevad on mõnusad. Väljas suitsu tehes vaatan ühtlaselt halli pilvemassi linna kohal, aga erinevalt tavalisest ei masenda see mind. See tundub… ilus. Päevade ajal ei näe ma seda muidu süngusttekitavat värvi, vaid hoopis varjude imelist mängu, mis köidaks mu tähelepanu pikkadeks, khm, mitte just tundideks, aga veerandtundideks kindlasti. Sellistel hetkedel tekib minus tugev tahtmine osata seda kõike paberile panna, joonistada sama ilusti pliiatsiga, kui teeb seda Loodus tuule ja veeauruga. Lihtsalt imeline.

Ja vihmaloigus meeldib mulle ka seista. See on tegelikult tore tegevus: oodata, kuni esimene märg varvasteni jõuab ja siis hakkab selle märja külmus aeglase lainena mööda jalgu üles ronima. Mingil hetkel hakkab külm juba ebameeldivaks muutuma, aga ma tean seda hetke juba ette ning seda ennetades on oi, kui mõnus tuppa minna, märjad sokid vanaema kootud villaste vastu ümber vahetada, et siis diivanil mõnusalt värisedes kuuma teed juua ja lusikaga purgist mett süüa.

Lihtsad asjad, lihtsad hetked on need, mis teevad minu päevad minu jaoks eriliseks. Ma märkan siis kõike seda, millest ma argipäeva kiiruses lihtsalt mööda vaatan. Ja ma ei tea, miks ma neist tavaliselt mööda vaatan, sest kõige lihtsamad asjad on tegelikult need, mis toovad hinge seda kõige siiramat rõõmu teadmisest, et ma elan.

Teadmisest, et ma elan ja peaksin selle üle kuradima õnnelik olema… Päevade ajal ma olengi…

November 17, 2007

17. novembril ma olen mures…

Filed under: Lihtsalt mõtted

Ma ei ole nii kaua kirjutanud ja ma tunnen süümekaid. Kas ma tõesti ei saa end normaalse elu kõrvalt kokku võtta, et midagi uut luua? See küsimus on mu pead vaevanud juba pikka aega… Vahet ei ole, kas ma üritan siis joonistada või kirjutada, kõik paberile kantu on osutunud hingetuks. Kurb.

Jah - ma käin tööl, kus vahel on suhteliselt pikad päevad, ja mul on elu ka väljaspool seda, aga kas see on vabanduseks minu suutmatusele??? Ühel õhtul voodis lebades mõtlesin sellele pikalt. Meenus, et loominguliselt kõige produktiivsem aeg kartseris natu üle kolme aasta tagasi. Aeg, mil olin täiesti üksinda… Võib-olla ongi just üksindus see, mis paneb mind looma midagi uut. Üksindus ja unistused, sest sel hetkel oli neid lugematul arvul.

Praegugi on mul unistusi - küll tunduvalt vähem kui tollal -, aga üksindust mul enam ei ole. Alati on kusagil keegi ja kui tekibki päev või paar sellist olustikku, kus ma kedagi ei näe ja kellegagi ei suhtle, siis hakkab see õige tunne minu sisse tagasi tulema. Kahjuks ainult hakkab, sest kohale on see seni jõudnud alles siis, kui olen omadega taas tööpäevas inimeste keskel. Mõtlesin lahenduste leidmisele ja ma ei tea, kas need mind tegelikult rõõmustaksid. Kõige ekstreemsem neist oli sattuda eluaegse vangistusega üksikkambrisse koos suure hunniku kirjutusvahenditega. Ma TEAN, et ma saaksin siis taas kirjutada (mul ei oleks midagi muud teha), aga ma ei saaks siis teha kõike seda muud, mida ma tahan. Mõtlesin ka mänguvangistusele, kus keegi mind mu oma palvel kuhugi pabereid täis ruumi lukustaks, ent ma jõudsin järeldusele, et see ei oleks ka see. Kuigi ma oleksin üksinda, ei oleks mul teadmist paratamatusest.

Teine olustik, kus ma olin millekski suuteline, oli väga lühidalt kokku võttes Ungari. Natuke pikemalt kokku võttes see aeg, kui ma ostsin endale Lõuna-Eestist saja krooni eest neli saia, neli patareid pleieri jaoks, kaks pakki sigarette ja 7-8 šokolaadi Mars ning astusin siis üle piiri teadmata, kuhu ma lähen. Tahtsin vaid ära. Ja kui ma kahe päeva pärast Budapestis oma viimase saia ära sõin ja aru sain, et ma olen ühegi sendita kodust linnulennul 1478 kilomeetri kaugusel (mu GPS ütles sellise numbri), kus mul ei ole ühtegi tuttavat, siis hakkas mu pea küll tööle. Praegugi sirvin veel neid reisipäevikuid, mida ma kord pargipingil, kord bussipeatuses kirjutasin… Ja lisaks päevikuile jõudsin ma seal nelja kuu jooksul valmis kirjutada ka oma esimese pikema proosakirjutise, põneviku ühest rändurist ja sõprusest:D

Neid kaht kirjutamisolustikku kõrvutades ma märkasin, et kumbki ei sobi kokku teise mu tõsise sooviga - elada korralikku, ühiskondlikult aksepteeritavat elu. Ma tahan oma kodu, perekonda, kõike seda, mis on valdaval enamusel meid ümbritsevatel inimestel. Ja sama palju tahan ma midagi luua. Jama on vaid selles, et üht soovi täites pean ma teisele täielikult selja keerama. Ma ei suuda neid kaht kuidagi kokku sobitada.

Ma tean, et mu viimase aasta tõmblemised ongi sellest dilemmast tingitud. Ma ei julge teha otsust, kumba elu ma rohkem soovin. Ma ei taha kummastki loobuda ja ma tahan mõlemast osa saada. Seni on see olnud aga võimatu.

Ja nii ma kekslen ja kekslen, rahutus hinges ja mure tuleviku pärast südames.

Ja ootan oma otsust…






















Get free blog up and running in minutes with Blogsome
Theme designed by Minz Meyer