Meistriteos
No ei saa kuidagi vedama! Vaatasin kapi peal mulksuvat kohvikannu. Juba kolmas täna. Ja kell oli alles lõunasse jõudnud. Ärkasin kell kaheksa, täis indu midagi valmis kirjutada. Praadisin mõned munad, tegin võileivad, sõin kõhu täis, istusin arvuti taha ja… Esimesed poolteist tundi surfasin internetis, et oma postkastidega järjele saada. Siis sain aru, et teen valet asja. Panin kohvi üles, et kofeiin natuke mu mõistust ärgitaks, avasin tekstiredaktori ja… "Kallis, kas sa ei tahaks minuga ema juurde tulla?" Naine oli ärganud ja tuletas mulle meelde, et ta emal on täna nimepäev ja mingi päev veel ja et tingimata oleks vaja külla minna. Inspiratsioon ei olnud meie peres parimaks vabanduseks, seega näitasin talle firma andmebaasi, mis mul igaks ootamatuks olukorraks teiste akende alla avatud oli. "Mul ülemus helistas. Meile tuleb homme revisjon ja kiirelt on vaja asjad korda saada." Kiirelt üritasin meenutada, kas täna oli ikka pühapäev, et naisele mitte haledalt vahele kukkuda. Oli küll. "Anna andeks, musi, aga ma tõesti ei saa." See oli parim võimalikest lahendustest, sest vähe sellest, et naine jättis mu üksinda koju kirjutama, ta tegi seda kiiresti. Ta solvus. Kehitasin õlgu - õhtuks saab üle -, pöördusin tagasi ekraani poole, tõin peidetud tekstiredaktori taas välja ja… MSN-i aknake hakkas ekraani allservas vilkuma. Ülemus! Tahtis, et ma mingi kiire tööasja ära teeks. Vabandasin, et ma ei ole arvuti taga. "Deem! Loll!" karjusin endale, kui oma vastusest aru sain. "Aga sa oled ju MSN-is??? "Telefoniga. Ma ostsin endale uue. Ma sõidan praegu Võrru." Kurat! Nüüd tuleb homme naise telefoni laenata, sest minu juustuga ei saa tavaliselt sõnumeidki saata. "Millal sa tagasi jõuad?" "Homme hommikul alles." "Kahju! Aga ma helistan siis Ainarile." "Jah, tema saab kindlasti aidata. Ta peaks kodus olema." Ja mina peaks talle kunagi muuseas neli-paki õlut tegema. Logisin end igaks juhuks MSN-ist välja ja põrnitsesin arvutiekraani. Heh! Telefon mul ju ka olemas. Suure otsimise järel leidsin selle padja alt. Vajutasin punast nuppu. Telefon oli pime ja kurt ja mina olin vaba. Seekord ei jõudnud ma arvuti taha istudagi, kui helises uksekell. "Fuck! Selle unustasin välja tõmmata." Ukse taga oli tuttav mees naabermajast. Pohmakaga, mis tahtis peaparandust, aga peaparandus tahtis jooke või raha, mille eest jooke osta. Andsin talle laenuks viiesajase ja lõin ukse viisakalt kinni. Ringutasin. Kuidagimoodi oli kohviaparaat tühjaks saanud, ent tekstiredaktoris vaatas mulle vastu tühjus. Kuna olin nii palju juba kirjutamise pärast pingutanud ja närvid olid kergelt krussis, panin uue kohvi üles ja otsustasin lõdvestuseks piljardis paarile brasiillasele pähe teha. Tund aega tegin, sest brasiillased magasid ja väheste unetute leidmiseks pidin aega viitma sakslaste, leedukate ja teisteriiklastega. Pärast seda ma panigi üles kolmanda kohvikannu, mille mulksumine praegu mu kõrvu kostus. Vahtsisin tühjal pilgul arvutiekraani, südames soov surematu kirjatükk valmis trükkida, aga ma ei tea, kas sellisest ajaraiskamisest põhjustatuna, kuid see surematu kirjatükk ei tahtnud mulle enam oma esimesi sõnu öelda. Passis teine kusagil mu peas laiuvas ideerägastikus ega teinud väljagi minu soovist kirjanik olla. "Järsku see surematu kirjatükk on konservatiivse meelelaadiga?" küsisin pead kätele toetades. Võimalik. Lülitasin arvuti välja ja otsisin toanurgast tolmukuhja alt välja paberipataka ja kaks pastakat. Kaks, sest ma ei tahtnud sattuda olukorda, kus üks pastakas tühjaks saab ja siis teise otsimisele kulunud aja jooksul idee parematele jahimaadele lippab. "Igal endast lugupidaval kirjanikul peab olema vähemalt kaks pastakat," teatas minu hinges peituv suurkuju. Nõustusin. Võtsin paberi ette, viltu nagu mul kombeks oli, haarasin otsustava liigutusega pastaka ja… Veidi vihasemalt otsustavama liigutusega haarasin teise pastaka ja… Jooksin kõrvaltuppa, kus tütre mänguasjade seas pidi päris kindlasti mõni kirjapulk olema. Veerandtunnise läbiotsimise järel jõudsin järeldusele, et ta oli oma joonistamistarbed vanaisa juurde kaasa võtnud. Igal teisel päeval oleks ma minust ülevajuvas pettumuslaines uppunud, kuid täna oli päev, kus ma PIDIN kirjutama. Lõin käega vastu otsaesist ja naeratasin võidukalt. "Mul on ju naine!" Esimest korda elus tänasin jumalat, et ma olen abikaasale kosmeetikat ostnud. Vannitoa suure peegli ees seisin naise vidinariiul, kuhu ma tavaliselt isegi vaadata ei julgenud - täna sukeldusin pea ees seal peituvate asjade salapärasesse maailma. Kulmupliiats. Kui mingi asja nimes on sõna ‘pliiats’, siis saab sellega ka kirjutada. Enne laua taha istumist valasin kruusi kohvi täis, et ükski pisiasi mind rohkem ei segaks. Keerasin paberi uuesti õige nurga alla, vaatasin korraks süümepiinu tundes laual raamis seisvat fotot oma naisest ja panin pliiatsi paberile. Ilmus esimene kriips. * Naine jõudis koju natukene enne kümmet. Läksin talle uksele vastu ja kallistasin teda tugevalt. "Anna mulle andeks, musi! Ma valetasin sulle hommikul." Kahjutunne segunes rõõmuga, mis mu hinges pesa oli leidnud. "Ma ei pidanud tööd tegema, ma tahtsin lihtsalt kirjutada." "Ma sain sellest aru, totu," naeratas mu kallis naisuke ja suudles mind. "Ma lähen vahetan riided." Vaatasin, kuidas ta magamistuppa läks ja naeratasin. Kõik läks hästi, paremini, kui ma oodata oskasin. Läksin talle järele. Naine seisis voodi kõrval, pisarais silmad suunatud seinale voodi vastas. Seal rippus raamitud portree minu naisest, mille allservas oli kiri "Ma armastan sind.". Ja kõige all, hästi väikselt, oli minu allkiri ja tänane kuupäev.
" Mul on taiplik ülemus.
Tagantjärgi lugedes on hea vaadata, millistel päevadel lumi ei sulanud ja millistel oli lörtsi rohkem, kui kannatama suudan.
Aga ma usun, et kõik elavad selle üle.
Mängisin kunagi nii suurt idiooti, et ma ei imesta, miks paljud inimesed minuga enam suhelda ei taha.
