Elu ja kõik muu, autoriks W. Hocares

/Miks vihane? Sest ma mäletan, et seda teksti kirjutades olin ma suht-koht vihane. Kirjutatud on see 2000 aasta suvel./

Kui kummalisi mõtteid võib öösiti pähe tulla. Lausa uskumatu. Elu on siiski ilus, hoolimata kõigist neist vaevavatest hädadest ja muredest. Jah, ma olen küll praegu vanglas, kuid isegi selline olukord ei kesta ju lõputult. Saabub aeg, mil see lukus uks avaneb ka minu ees, et mu selja taga jäädavalt sulguda. Ei ole ju erilist mõtet läbida üht ja sama eluetappi mitmeid kordi. Jah, kuigi kunagi ei või milleski kindel olla, usun, et trellitatud akende ja rõskete seinte vahele ma enam ei tule. Teist korda siin olla oleks juba väga igav. Siin, vangimajas, on oma aega võimalik sisustada vaid mõtlemisega. Loomulikult - mõttetöö on väga vajalik osa elust, kuid edaspidi tuleb selleks aega leida vabaduses. Sest… Seal saab lisaks mõtlemisele ka muud moodi tarkust koguda. On ju teada, et dogmaatiline mõtisklus ei vii nõnda kaugele, kui soovin seda mina. Maailmas on liiga palju asju, mida ma veel näinud ei ole. Liiga palju kohti, mida külastada. Liiga palju imesid, millega tutvuda. Usun, tean, et niikuinii ei jõua ma kõike näha ja kõikjal käia, kuid see ei anna veel põhjust loobumiseks.

Loobuda mingist asjast puhtalt selle raskuse tõttu on tobe ning ei kuulu sellisesse ellu nagu olen ma endale valinud. Tuleb pürgida nii kaugele kui võimalik, sest YOU CAN NEVER KNOW HOW FAR YOU CAN GO WITHOUT GOING AS FAR AS YOU CAN GO. /Aastaid hiljem olen ma sellele kunagi loetud lausele väikese järje avastanud - no matter how far you are, there is always room for another step./ Leian, et selles lühikeses lauses peitub rohkesti tõtt ja just tõde on see, mida olen püüdnud ma kogu elu vältel leida. Tõsi - mõnikord on need meetodid selle leidmiseks olnud ümbritseva jaoks vildakad, kuid kes hoolib kõrvalseisjate arvamusest??? Kõrvalseisjate, kes ei tea, mis on sügaval sinu sisemuses ja mille nimel sa tegelikult tegutsed? Kui hakata elama teiste arvamuste järgi, siis tuleb lõpuks ju tahes-tahtmata välja, et ei saagi elada. Seepärast peab igaüks elama oma elu - püüdlema iseenda eesmärkide ja ideaalide poole. Ainult nõnda saab tunda elust õiget rahuldust.

Meile kõigile on antud ju elamiseks üksainus elu. On see pikk või lühike - see on juba suhteline. Victor Hugo arvab, et see on liigagi pikk, samas leidub jälle arvamusi, et see on liiga lühike. Ise olen jõudnud arvamusele, et elu pikkus sõltub eelkõige iseendast: kuidas sa seda elad ja mida hindad. Miskipärast mulle tundub, et materialistid elavad lühikest elu. Need aga, kes omavad maistest väärtustest kõrgemaid ideaale, võivad oma elustiiliga kujundada oma elu väga pikaks. Vastab ju tõele, et mida rohkem mälestusi on eelnevast, seda pikem ja sisutihedam see elatud aeg  t u n d u b. /Tagantjärgi vaadates oli see seitse aastat väga lühike aeg, sest ei ole midagi mäletada./ Mälestused aga ongi järelikult oma elu pikkuse määrajad. Materialistid kipuvad oma ühte sihti pidi liikudes elama suhteliselt üksluist elu. Idealistide elu on märksa vaheldusrikkam, kuna endi ideaalide saavutamisest vaevalt et piisab rutiinsest elust. Kahjuks on praegune maailm kujunenud nõnda, et edu /ja elamisväärseid elamistingimusi/ võivad saavutada peamiselt materialistid ning seepärast ei julge väga paljud hakata püüdma omi unistusi. Tahetakse, et kõik oleks tasakaalus. Aga tasakaal ei pane midagi liikuma. Seda on näidanud aeg ja ajalugu.

Inimesed, kes püüavad balanseerida ühiskonna poolt ülesseatud eluköiel, loobuvad väga tihti enesetähtsuse kaotamise hirmus oma eneseuhkusest ja lasevad end teistel alandada. See on naljakas, et nad ise ei taipa, kui suured egoismi ohvrid nad on. On meie ühiskond ju kui püramiid, mille tipus saavad olla vaid vähesed ja enamjagu inimesi kannab ülemisi oma õlgadel. Ollakse ühiskonna ahelais ja püütakse olla õnnelikud.

Mnjah! Selles suhtes oleme meie - vangid - teistes õnnelikumad. Me olema saanud VABAKS ja ei tunne oma õlgadel seda ühiskonna raskust. Oleme iseenda käskijad. /Selle lõigu kohta on mul nüüd kõvad kahtlused tulnud, aga kuna ma soovin oma mõttearengu võimalikelt väheste muutustega kirja panna, siis vahel ikka lipsavad sellised kaldega mõtted sisse /

Kuid kas on mul ikka õigus arvates, et vabaks saab vaid läbi kuritegevuse? Vaevalt. Ma arvan, et see ei ole nõnda. Ma arvan, et vaba saab olla ka seda ühiskonda lihtsalt ignoreerides. Kahjuks mõistan ma seda alles praegu - pöördumatult hilja, et teha olematuks varem tehtud vigu.

Siiski - tänu neile vigadele olen õppinud mõistma elu ka sellistest aspektidest, mis tavainimesele jäävad kättesaamatuks.

Kummaline mõte tuli pähe! Meie maailma, kus me elame, saab näha nõnda paljudel erinevatel viisidel. Näeb iga inimene ju elu teistest natuke erinevalt. Seega… Mida rohkem on inimesel elukogemusi erinevatest elu valdkondadest, seda rohkem on tal erinevaid vaateid. Ning ergo - mida rohkem on ÜHEL inimesel elukogemusi, seda enamate külgede pealt võib ta elule vaadata. Ja ta võib valida ja valib endale just sellise maailma, mis talle kõige enam meeldib. /Igas olukorras oma vaade?/ Mida rohkem on inimesel kogemusi, seda rohkem võimalusi on tal saada õnnelikuks ja olla õnnelik!

/Oodatud on igasugu kommentaarid ja arvamused!/

70. tund. Mida ma mõtlesin? Pea oli täis kummalisi, vastuolulisi mõtteid ja valutas hullumoodi. Otsisin taskutest tablette, kuid neid ei olnud. Lihtsalt üks hetk ja kõik muutub nii palju. Punased vorbid kätel olid kadunud, mälestused käeraudadest hakkasid unuma, kuid nende asemele oli tulnud veel hullem olevik, mis ruudustas taevast aknaraamidesse kinnitatud trellide abil.

Hea, et päikest ei paistnud. See oleks kõik hoopis hullemaks teinud. Pilved katsid ruudustatud laotust, madalad hallid ja sünged pilved. Sama sünged, kui mu olevik ja tulevik. Mida ma mõtlesin?

Ma olin väsinud. Nii väsinud, et see põhjustas mu praeguse olukorra. Hea küll - vähemalt osaliselt põhjustas seda väsimus. Ilma selle neetud väsimuseta oleksin ma praegu veel vabas maailmas ja jätkaksin oma põgenemist. Jooksmist oma mineviku eest. Heh - ma olin hea jooksja. Aga mingil hetkel, mingil väga valel hetkel sai see väsimus minust jagu. Ma uinusin autos paarkümmend kilomeetrit enne kohta, kus ma tahtsin autost väljuda. Autojuht aga, kes minusuguse hääletaja Kaunasest peale korjas, seda ei teadnud. Ta tegi minu jutu põhjal omad järeldused ja otsustas mind mitte üles ajada, lasta mul piiriületuse ajal magada. Ja siis äratas mind hoopis see habetunud piirivalvur.

Passiprobleemid. Vähemalt nii ta ütles. Oleks ta vaid teadnud, et need passiprobleemid kestavad seitse aastat. Mnjah - oleks ma seda isegi tollal teadnud! Aga ma ei teadnud. Jumal tänatud! Oleks ma seda sel hetkel teadnud, kui ma esimest korda Pärnu arestimaja kambrisse astusin, siis oleks mind järgmisel hommikul sealt juba lõdva rippkehana ära tassitud. Aga ma ei teadnud…

Ma ei teadnud ja toona oli mu esimeseks mõtteks, et thank god, I can sleep! Ja ma mõtlesin seda päris tõsiselt inglise keeles, sest pool aastat, mille olin veetnud mööda Euroopat joostes, ei olnud ma oma emakeelt isegi kuulnud. Teine mõte oli söögist. Saan sooja toitu!

34 tundi enne kambriukse sulgumist mu selja taga olin ma olnud Budapestis. Hea küll - mitte päris linnas sees, aga seda ümbritseval ringteel ja otsustasin hakata tagasi Eestisse hääletama. Ma olin väsinud. Juba siis olin ma väsinud, sest juba selleks hetkeks polnud ma maganud kaks ööpäeva. Ja ma ei jäänud magama enne, kui oli jäänud vaid paarkümmend minutit Riia ringteele jõudmiseni. Tahtsin seal väljuda, et mõne teise autoga Valka jõuda ja sealt tasa-tasa üle piiri silgata.

Esimene toit oli kartulid hakklihaga. See oli soe. Ja seda oli vähe. Aga see oli soe. Ma olin rahul. Nüüd, aastaid hiljem ma mõtlen oma tollastele tunnetele ja see toob mu näole kibestunud muige. Ma olin rahul, aga millega? Sooja toiduga, mida oli vähem, kui ma kodus koerale tavaliselt süüa olin andnud. Ja mul ei olnud suur koer.

Kuuskümmend üheksa ja pool tundi pärast kambriukse sulgumist Pärnus jõudsin politseiautoga Tallinnasse. Just olime möödunud Peoleo kämpingust, kus vaid kaheksa kuud tagasi olin päris palju öid veetnud. Lubasin, et välja saades lähen sinna tagasi.

Seitsmekümnes tund. Heitsin pilgu läbi trellitatud autoakna taevale. Hall ja sünge. Muigasin. Nagu minu elu. Siis tehti uks lahti ja ma astusin talvisesse õhku, suure paekivist hoone ukse ette. Tahtsin tõsta pilku, et vaadata taevast ilma trellideta, kuid juba tõugati mind ukse poole. Sees lahvatas viha. Vaatasin mind lükanud politseinikku, üritades meelde jätta tema näolappi. Mnjah - oleks ma välja saanud nagu lootsin, olnuks see mul vist isegi õnnestunud. Aastaid hiljem on sellest mälestusest saanud vaid hall udukogu tumesinise vormi taustal.

Ja siis tõugati veelkord. Oma suurt ja rasket spordikotti tassides komistasin ukselävel. Ma ei tahtnud sinna minna, aga see komistamine oligi mu esimene samm Patareis. 

Kas nõnda võib nimetada tunnet, kui ainuüksi mõte millegi kirjutamisest tekitab vastikust? Kui ei ole mõtteid, mida peaksin piisavalt väärtuslikuks, et nendega paberit või siis antud juhul internetti täita?

Sellised tunded on minu väikeses peas olnud viimased paar-kolm nädalat ja kui ma täna siia saidile sisse logisin, näitas seda ka viimase aja sissekannete arv, mis võrdub nulliga Ometi sai üleeile õhtul vanni minnes kaustik kaasa võetud ja kuni vann veega täitus, ilmusid kirjaread ka kolmele A4 formaadis kaustiku leheküljele. Midagi ma ikkagi kirjutasin… Hoolimata kirjutuspaiga eksklusiivsusest (ma pole kunagi varem vannis kirjutanud) siiski tundus, et midagi kusagil on, mis tahaks välja tulla. Aga mis see on?

Võib-olla on tekkinud mingi sisemine hirm kõike paberile panna???

/…/

- mis kasu on õiglusest, kui sa nälgid, või mis aitab kangelasmeel, kui sa surema pead; jännaku nendega need, kes tahavad pildiraamatusse pääseda - meisse see ei puutu.

/…/

Kui tühjaks see maailm ka muutunud pole, polnud see ometi teistsugune; maailm oli säilitanud endise korra, aga see tähendas eelkõige: kui sa ette ei vaata, lööb ta su maha.

/…/

See, mida elus nimetatakse tõusmiseks, pole midagi muud kui astumine rahuliku elu teelt murede teele.

/…/

Kui saatus on asjatult ära kasutanud kõik õnnetused, viletsused, tormid, katastroofid ja surmapiinad ja näeb, et inimene ikka veel pole alistunud, hakkab saatus talle naeratama. Inimene joobub õnnest… ja langeb.

/…/

Öeldakse, et inimese elu on üürike. Oh, see on liigagi pikk. Et me ei langeks täielikku meeleheitesse, et me oleksime küllalt lollid ega kasutaks enese ülespoomiseks neid suurepäraseid võimalusi, mida meile pakuvad kõik ettejuhtuvad köied ja konksud, teeb loodus mõnikord näo, nagu hoolitseks ta veidi inimese eest.

/…/

Kui inimesed ei tea, mida sa teed, siis nad ka ei tea, mida sa valesti teed.

/…/

Pöördvõrdelise tähtsuse seadus: mida vähem sa kavatsed mingi asjaga tegeleda, seda rohkem pead sa sellest rääkima.

/…/

"VAIKUST!!!" teile ma karjun,

sest juttu te kuulda ei taha.

Nõnda lõpuks ära ma harjun,

rääkimise jätan ma maha.

Kosu tõmban ma suitsu,

röga pärast välja köhin.

Tasa ütlen salaloitsu

ning unes öösiti ohin.

Elu raiskan nagu raha,

puhast hapet neelan alla.

Libudele keeran taha

ja konjakit ma maha kallan.

Eales süütukest ei mängi,

ei eales risti ette löö.

Kui lõpuks siiski tunnen ängi,

ma metsas ennast üles poon…

Aastavahetusest on saanud esimene tööpäev. Kui ma tavaliselt iga kuu teisel kuupäeval olen mõelnud, et kuu lõpp ei ole enam kaugel, siis homme võin vist sama arvata ka aastalõpu kohta. Mnjah – varsti peab hakkama jälle jõulukinkidele mõtlema.

Kirjutamises on terve igavik vahele jäänud. Lihtsalt ei ole mõtteid, viitsimist olnud. Ainult tahtmine, aga ega sellest üksi kasu pole. Ometi olin ju nädalajagu haige. Ok – eks natuke vähendas tuju siis see, et iga paari päeva tagant löödi skalpell kurku, aga samas – vabanduste leidmisel olen ma alati spetsialist olnud.