Paul ärkas. Tema päkapikuhabe, natuke takkus ja prügine, oli tema näost padja teinud ning Paul lükkas selle hooletu käeviipega minema.
Sammal. Lagi. Sammaldunud lagi ja kutsuvad toidulõhnad. Õige. Paulile meenus õhtune pikk jutuajamine meeldiva kaaslase seltsis, laual seisnud mitmeliitrine soopiirituse vaat ja siis… Siis oli auk. Siiski oli Paulil tekk veel peal ja kõrval asegi veel soe. Ta ohkas kergendatult. Õnneks ei olnud ta jälle ula peale läinud nagu see paar korda oli juhtunud. Sohu oli küll raske taksot tellida, kuid Paulil olid mõned tuttavad juhid, kes juba teadsid, kui palju võivad Pauli kullakoti avad sellisel juhul avaneda. Muidugi oli Luise pärast selliseid juhtusid pahane, aga aega neil ju leppimiseks oli. Seekord siis vedas, mõtles Paul ja vedas end raske ohkega istuli.
Kui Paul olnuks mõnisada aastat vanem praegusest, võinuks kõrvaltvaatajale jääda mulje nagu tõusnuks voodist valge lõngakera, millega terve pesakond kasse on hoolikalt mänginud, aga praegu tõusis ta nagu lõngahunnik, kus kassid olid musta ja valge lõnga lootusetult sassi ajanud. Nimelt on päkapikud ühtlaselt tiheda karvastikuga, vaid juuksed ja habe on otsustanud oma kaaskondlastest tiba pikemaks kasvada; habemed ja juuksed on Vana juures töötavatel päkapikkudel aga valged, samas kui muud karvad päkapiku kehal hakkavad mustast heledamaks muutuma alles pärast viie- või kuuesajandat eluaastat. Seega oli riieteta päkapikk üsna imelik vaatepilt, teadis Paul ja mõttes kirus ta pidevalt Vana tema nõmedate geneetiliste ekperimentide pärast. "No mis tähtsust seal on, et tema on albiino - las päkapikud jääda päkapikkudeks!" Seda lauset oli ta pärast klubituure päris paljude uute tuttavate küsimuste vastuseks kasutanud.
Ta võttis väikesest kännust tehtud öökapilt sigareti ja tahtis seda just süüdata, kui Luise tuppa astus.
"Ma olen ju sulle, Paul, juba aastakümneid rääkinud, et magamistoas ei suitsetata," noomis ta päkapikku oma haldjalikult heliseval häälel, mis pani kõikjal onni ümber linnudki siristama ja siutsuma. Pauli terav kõrv tabas ka juhuslikult möödakalpsava konna rahuloleva krooksatuse. Päkapikk ohkas veel korra ja tõusis. Luise ulatas talle hommikumantli, mille Paul vastumeelselt selga ajas. Kuigi Paul oli aeg-ajalt Luisele külla tulles ka haldjale kingitusi toonud, ei pidanud Luise kingituste tegemist vajalikuks. Sama ebavajalikuks pidas Luise nähtavasti ka riiete õigesse mõõtu õmblemist, sest kui Paul endast neli korda pikema haldja hommikumantlis ukseesise lauka äärde suitsu kimuma kõmpis, nägi ta välja kui maailma karvaseim pruut, kes närveldab enne altari ette astumist.
Muidu oli aga Luise täitsa tore tots, mõtles Paul. Õlgu kehitades lükkas ta tagasi eelmise päeva peavalust tekkinud idee Luise käe palumisest, aga unustada ta haldjat küll ei kavatsenud. Päkapikkude ja haldjate vahel ei ole terve pika ajaloo vältel teada ühtki õnnestunud, toimivat suhet, küll oli lausa legendaarseks saanud nii mõnigi paarisaja aasta pikkune afäär.
Kuulsaim neist - seda oli Paul kuulnud ühel klubireidil, kui mingi tibi oli teda naljatilgaks nimetanud - oli jõudnud isegi inimeste kõrvu. Neil oli isegi muinasjutt sellest, aga loomulikult ei teadnud inimesed tervet lugu. Inimesed pidasid Lumenõida, kes oli oma hüüdnime saanud sünnikoha ja ametikoha järgi, inimesed pidasid teda õnnetuks eksinuks, kes päkapikkude juures kurja kuninganna eest põgenedes varjupaiga leidis ning hiljem kena printsi poolt päästeti. Noh - prints ja päkapikud olid tõesti, aga see kuninganna küll nii kuri ei olnud, muigas Paul. Pigem oli see ikka Lumenõia enda riukalikkus, mis ta legendidesse viis. Oli see ahvetlev haldjapiiga ju hakanud silma heitma oma ametiõe elukaaslasele, nad plaanisid isegi põgenemist, kuid siis sai Peeglinõid asjast aru ja koos sõbrannadega pagendas ta Lumenõia oma valdusalast. Lumenõid ei heitnud aga meelt. Pärast pisiseiklusi jahimeestega jõudis ta kaevanduspäkapikkude juurde, kus leidis endale hea ja hoolitseva pesa.
Paul tõmbas mahvi suitsu ja irvitas: talle meenus üks ühes pubi kuuldud anekdoot Lumivalgukesest (inimeste nimetus Lumenõiale), arstist ja seitsmest augukesest.
Igatahes elas Lumenõid õnnelikult päkapikkude juures, kuni üks mööduv prints ta üles korjas ja paremat elu pakkus. Lumenõid teadis, et peab inimest taluma vaid mõnikümmend aastat, seepärast ta kaasa minema nõustuski. Siinkohal inimeste jaoks lugu lõppeski, aga Paul teadis ka edasist. Seda, kuidas Lumenõid pärast printsi varajast (ja paljude arvates natuke kahtlast) surma sookollide juurde tsarinnat mängima läks, hiljem kontinenti vahetas ja taas inimestega (sealhulgas ka vaaraodega) lõbutses ja nii edasi. Viimased uudised küll teadsid, et Lumenõid on maha rahunenud ja elab kusagil Alaskal ühe šamaaniga, kellele ta olevat igavese elu kinkinud. Kaheksasaja aasta pikkune kooselu on Lumenõia jaoks küll suur rekord, teadis Paul, ent siiski kahtlustas päkapikk seda haldjat riivatuses - ta võib küll igavest elu anda, aga ajalugu on näidanud, et ta suudab isegi tavalist elu võtta kui tarvis.
Paul viskas koni laukasse, kus see enne uppumist veel meeleheitlikult sisises ja lonkis onni tagasi. Luise oli köögis, seda kuulis päkapikk tema laulust.
"Laugud supiks, jõhvid kastmeks,
soola kergeks vaheastmeks.
Leiba, neetud, täna pole,
sai on hallitusest kole…"
"Ei ole tarvis muretseda, Luise," sõnas päkapikk haldjale selja tagant ligi astudes. See oli üks selliseid hetki, mil Paul kahetses oma rassilist kuuluvust - ta tahtis Luiset õrnalt ja hoolitsevalt emmata, aga põlveõndlate kallistamine pole nagu täpselt see, mida ta silmas pidas. Õnneks ei teinud Luise sellest kunagi suuremat numbrit, sest mõlema elutarkus ütles, et on kohti, kus kõik on ühe kasvuga. "Ma pole nagunii hommikuti suurem asi söögimees. Väike kohv ajab asja ära küll."
"Oh sind küll, Paulike," naeratas Luise põranda poole. "Oleks ma ette teadnud, et tuled, siis võtnuks autokauplusest rohkem süüa. See käib ju korra nädalas vaid."
"Jah - soos ei ole ikka seda linnamugavust, kus võid igal hetkel nurga peale poodi hüpata," nentis Paul kukalt sügades ja hüppas laua ääres seisva tooli peale asetatud patjadele. Luise tõi suure tassitäie kohvi lauale ja kohendas oma seelikut. Pikka seelikut, sest elukogemused näitasid seeliku pikkuse vajalikkust, kui tahtsid päkapikkudega suheldes vahel ka mõistlikku juttu ajada. Kord oli Luisel olnud tarvis käia pöialpoisside konverentsil ja seal oli asi ikka päris hull - isegi pikad püksid ei aidanud, needki tuli veel alt kinni teipida.
Paul nuhutas tassi. "Mmmm… Põdrapiimaga… Minu lemmik."
"Jah," ütles Luise häbelikult punastades. "Ma käisin Põdra-Peetri juures katsikutel paar päeva tagasi ja laenasin natuke piima."
"Laenasid?!" imestas Paul pead ja kulme tõstes. "Kuidas sa tagasi maksta siis kavatsed?"
"Ei noh, see oli rohkem nagu sõnasoojaks öeldud," naeratas haldjas. Ta tõi pliidilt toidu ja pani selle lauale. "Head isu!"
/jätkub/
