Tänavail…
Raske rahutusega hinges, mõtteist raske peaga tõmban jope selga - isegi ei saa aru,miks - ja astun välja. Tänavale, kus sajab vihma. Mitte nii sooja, nagu oli see veel nädal aega tagasi paar tuhat kilomeetrit lõuna pool, kuid samas ka mitte ebameeldivalt külma. Sellist tavalist eestisuvist vihma.
Inimesi on vähe. Mõne hetkega on prillid vihmapiiskadega kaetud. Õlgu kehitades ei vaevu ma neid ära võtma, sest nagunii pole tahtmist midagi näha. Jope lukk on samuti lahti. Las ta sajab! Mis vahet seal enam on?
Avan õllepudeli ja rüüpan. Vähemalt midagi ilusat ses päevas. Ei - mitte õlu ise, vaid teadmine, et ma teen, mida tahan ja mitte keegi ei saa mind selles takistada. Kui - siis vaid ise. Aga kaikaid olen iseendale varemgi kodaraisse loopinud. Selline ma juba kord olen. Samas on ka praeguse rahutuse taga kaikad ammusest ajast. Kaikad, mida arvasin juba kõdunenud olevat. Ja - ma naeratan seda nii tavaliseks saanud naeratust, kurbusest, lootusetusest ja reaalsusest ajendatut - tegelikud need kaikad ongi kõdunenud ja minu tööks praegu on vaid nende varjudega võitlemine. Sellest teadmisest hoolimata pole varjudki tänapäeval enam lihtsad vastased. Ühiskond ja seadused, mis seal kehtivad, on loonud olukorra, kus suurt rahakotti omamata võid jäädagi nende varjude keskele, kuni need sinust viimasegi elujõu välja imevad. "Kuidas on see võimalik?" Kui mitmeid kordi olen ma seda endalt küsinud. Vastuseks on jäänud vaid sügavad ohked ja teadmine kõige saavutatu kadumisest.
Me ehitame midagi, arvates selle ehitise olevat piisavalt tugeva, et pidada vastu ka suurimatele maavärinatele, aga mingil hetkel haarab mööduv sipelgas kaasa vundamendi all oleva männiokka ja selle tugeva ehitise seina tekivad praod. Ja oleks need veel väikesed!!! Oleks see vaid nii… Kas tõesti oli see ehitis, iseenda enesekindlus rajatud nii nõrgale pinnasele? EI! Jalaga maad koputades tunneme tugevat kaljupinda… Kuidas on see siis võimalik, et ühest väikesest asjast saab tekkida selline häving, kus kaob kõik?
Näinuna televiisorist, kuidas vajuvad tolmu lammutatavad kõrghooned, jääb üle vaid imestada, et ühe väikese okka kadumine võib tekitada veelgi kiirema ja põhjalikuma hävingu. Kõrgmaju lammutati ju selleks, et nende asemele midagi uut luua; männiokas aga tundus kaasa viivat ka maa selle endise ehitise alt.
Vihma sajab. Tahan sigaretti süüdata, aga vihm märgab selle veel enne, kui suudan välgumihkli taskust välja otsida. Viskan selle vettinud tubakapulga rentslisse ja pööran pilgu taevasse. MIKS? Ma ei usu Jumalat. Ma usun ellu. Küsimus ongi esitatud elule enesele. Mnjah! Millisele elule? Kas sellele, mis praegu mu käte vahelt välja voolab? Kas soovib lahkuja veel vastata? Vastuseks ongi - nagu ma arvasin - vaikus.
Sajab vihma. Sajab hulle mõtteid. Ühel lühikesel hetkel sähvatab pähe soov põdeda mingit saatuslikku haigust - vähki või mida iganes. Isegi see tunduks ilusana. Ma küll sureks, aga vähemalt oleks kuni surmani alles mu elu.
Praegu ma elan. Selles vihmas, sellel tänaval ma küll kõnnin ja hingan, aga kas see polegi mitte kõik, mis mul hetkel on???
Juba mitmendat nädalat järjest sees kõik keerab. Ajutised valgushetked on need, mis mind üldse veel jalul hoiavad, mis hoiavad mind oma sisikonna suu kaudu puhastamisest. Ma ei ole siin - ma otsin teiste elusid, mida elada, aga kohe, kui ma tagasi enda tühermaale jõuan, muutuvad kondid nõrgaks. Kukkuda? Vaid uhkus hoiab veel jalul. Uhkus mille üle? Ei tea enam isegi.
Jalutan vihmas neil nii tuttavail Tallinna tänavail. Sajab. Sajab. Riided on juba tunduvalt raskemad kui toast välja tulles, tossud lirtsuvad ja juuksed on sorakil. Vihm voolab pähe maandunuda edasi mööda kaela ja nägu. Siiski mulle meeldib vihmas kõndida. See on ka vist ainus asi, mis mulle praegu meeldib.
Sest vihmas ei näe keegi mu pisaraid…

