Õppetunde rahvameditsiinist…
Jäi nüüd paar päeva kirjutamises vahele, ent siiski leidsin viimaks arvuti, kuhu sain eestkeelse layout’i peale panna ja ka fotosid laadida…
Asjad on siis omadega natuke edasi jõudnud. Esmaspäeval otsustasin siiski Poolast edasi liikuda. Jõudsin varakult kohale ja väikest lõunat pidades küsisin sedagi, et millega aega veeta. Osutati kuhugi, et näe, mine käi seal üleval, saad ülevaate linnast. Kehitasin õlgu.
Noh - maja oli ilus ja suur küll, aga üles ma küll ei viitsinud minna. Otsustasin sellele pigem tiiru peale teha. Hiljem tuli välja, et õige otsus.
Leidsin jalutades päris mitu varjulist kohta, kus oma tulevikuplaane vaagida ja - hea küll - ka natuke külma õlut libistada. Siit, sellest teemast saab arendada ka killukese meditsiini…
Nimelt see hammas… Igal hommikul on põrgu ja eks ma siis üritasingi seda ära saada kõikvõimalike ravimitega, nii kodust soetatud kui ka siit ostetutega. Aga kasu ei midagi. Siis ma avastasin. 1 tablet Ibumax 400, 1 tablet Solpadeini 400 (või vähemalt suht sarnase nimega) ja üks tablet mingit kohalikku 500st (mis baseerub samal ainel, millel analgiingi)… Kui need kolm tabletti sisse võetud, siis valu veel ei kao. Küll kaob see aga siis, kui sinna peale veel pool liitrit õlut juua. Siis saab pea kümme tundi muretult ringi seigelda.
Aga noh - kauaks sellise meditsiini peale nagunii jääda ei saa - lõpp oleks tervisehäre südames või lihtlabane alkoholism. Nii võtsingi julguse kokku ja hakkasin lõpuks hambaarstile mõtlema. Reede lõunaks tuleb mul igatahes Poolas tagasi olla, ja siis tehakse mu hambavaluga üks-null… Loodan, et see aitab lõpuks ka paremini kirjutama hakata.
Igatahes pärast seda ja järgmist õllekat jalutasin edasi. Teepeal jäi üksik purskkaev enne, kui Hard Rock Cafe’sse jõudsin, kus jõin viimase kannu poolamaist õlut enne rongile astumist
Rong väljus mõni minut pärast üheksat õhtul. Avastasin alul, et istun üksi nelja istme peal. Et hambavalu oli üle jäänud, iPodi aku tühi ja midagi huvitavat kaasa polnud ma võtnud, siis arvasin, et igavus tapab mu selle reisi vältel. Aga ei - vaevalt sai rong liikuma hakata, kui üks noor naisterahvas tuli minu käest midagi küsima. Alul poola, siis inglise keeles. Küsiti, kas peab istuma samal kohal, mis piletil märgitud. Kehitasin õlgu ja nii ta istuski minu vastu.
Veidi hiljem tuli välja, et Alisa on valgevenelanna, kes sõidab samuti Budapesti, mingile üliõpilasühingu kokkusaamisele. Vähemalt oli nüüd keegi, kellega juttu rääkida…
Budapest ise aga… Noh - kui ma hommikul kell üheksa kohale jõudsin, oli hinges paras segadus. Kõik tundus nii tuttav ja kodune. Haarasin oma koti õlale ning seadsin sammud kohta, kus ma selle linnaga üheksa ja pool aastat tagasi hüvasti jätsin.
Elizabethi sild. Sama, mis ülemisel pildil jääb selja taha.
Ja samas kohas, kus ma alumisel pildil seisan, tegin ma 4. jaanuaril 1999. aastal kell 8.30 otsuse, et lähen tagasi Eestisse. Läksingi ja mis edasi toimus, teavad vist juba kõik.
Aga vahepealsetel aastatel olen ma palju sellele sillale mõelnud, kujutledes, et minu elus saab üks ring täis alles siis, kui ma uuesti sellel sillal olen ja allvoolava Doonau laineid vaatan. Eile ma seda tegingi ja tõesti - kuradima hea tunne oli.
Nüüd jalutan teist päeva järjest mööda seda ilusat linna (kus ma suvel ei olegi olnud) ja vaatan kõike vana tuttavat… Tõsi - natuke teisel pilgul, kui toona… Ja kirun seda palavust…
Arvatavasti hakkangi täna õhtul tagasi Poola poole liikuma… Tõstan käe ja hakkan hääletama, sest see sõit jäi mu rahalisest arvastusest välja ning ma pean selle nüüd hääletades tagasi tegema…
