Kinnisilmi läbi elu
*
Istun kupees, mis koos vaguni ja ülejäänud rongiga liigub kaugusse, eemale kohast, kust tulin, ja kuhugi, kuhu ma lähen. Või siis vähemalt mingisse vahepeatusse mu pikal teekonnal. Üks mu teelesaatjatest küsis mu lõpliku eesmärgi kohta. Vastuseks oskasin vaid õlgu kehitada, see ei omanud tol hetkel mingit tähtsust.
Pimedus.
Kõrvaklappidest tuleb Manowar. Hinges pulbitsev viha ei peegeldu mu silmis. Ma vähemalt loodan seda. Mille nimel?
Vaatan kaasreisijaid. See mees… Ta võib küll kanda neid kuldraamidega prille ja sõrmust oma sõrmes, ent ma näen temast läbi. Ta ei ole nii korralik, kui ta tahab välja paista. Kindlasti on ta teel "komandeeringusse", vähemalt nii arvab tema sõnade põhjal ta naine, kes jäi teda koju ootama. Mehele tuleb aga järgmises peatuses vastu tema abikaasast aastaid noorem ja parema väljanägemisega noor, hästiriietatud naine, silmis iha ja huultel lubadused, mida kumbki neist ei usu.
Ja see teisel istmel istuv noor neiu. Ta hoiab oma hoolitsetud ja punaseks lakitud küüntega käes raamatut, kuid väsimus on ta silmis. Millest? Heh - ma tean taas, sest tean selle rongi algus- ja lõppjaama. Rikkamast riigist vaesemasse. Kindlasti jäid sellel neiul selja taha väsitavad "õpingud", et teenida raha, milleks kodumaal vaevalt võimalust on.
Pimedus.
Ja Roxette. See bänd hakkas mulle meeldima juba siis, kui käisin veel põhikoolis. Kui palju aastaid on see mulle rasketel aegadel lohutust pakkunud. Oi jah - kui palju aastaid sellest möödas on!
Ja siis istub seal mees ülikonnas, silmis murelik pilk. Ta vaatab aeg-ajalt kella, justkui lootes sellega rongi kiiremini liikuma panna, soovides kiiremini kohtuda oma perega. Kujutlus, kuidas tema armastatud naine koos kahe just kooliealiseks saanud lapsega teda raudteejaamas ootab, toob mu näole nukra naeratuse. Tahan ka…
Oma konspekte uuriv ja neisse aeg-ajalt märkmeid tegev noor naine tõstab korraks pilgu, vaatab mulle otsa ja naeratab põgusalt. Siis läheb tema pilk tagasi täiskirjutatud lehtedele. Kunagi ülikoolis käinuna tean, kui palju on tarvis eksamiteks õppida, kasutasin selleks isegi igat võimalust oma silmi rikkuda veelgi halvemini valgustatud kohtades.
Pimedus.
Bon Jovi ja tema sõnad. Täis mõtet, kuid praegu loovad need minus soovi vaid kõigele käega lüüa. Ma ei tea - järsku olen vaid mina selline, kes ei hooli teistest inimestest, kellel on ükskõik, mida temast arvatakse. Keegi, kes ei hooli.
Las need kaasreisijad sõidavad, kuhu tahavad, miks tahavad - mul on poogen. Nemad ju nagunii ei hooli sellest, mida mina teen. Miks peaks minagi?!
Pimedus.
Marietta. "Destination Unknown"*.
Rong aeglustub. Miskipärast tekitas Marietta lugu uue tunde ja ma muudan oma plaane. Võtan istmete kohalt riiulilt oma spordikoti ja avan kupeeukse. Otsustan viimase peatuse asemel väljuda esimeses.
Väljudes heidan viimase pilgu oma kahele kaasreisijale. Kes nad tegelikult on? Ei tea.
Oleks pidanud vist küsima.
