Rahutus…
Nii ma siis pikutasin. Öösel kell kolm Varssavi bussijaamas ja ootasin varahommikust bussi, et sellega tagasi Eesti poole liikuma hakata. Ei olnud külm ega midagi - vaid igavus tuli kallale. Räägitakse küll, et Poolas on tänavakuritegevus suhteliselt kõrgel tasemel, kuid mulle ei tulnud küll keegi põnevust pakkuma. Neetud… Aga samas on ju täiesti võimalik, et ma sattusin seal magama ööl, mil neil kahtastel tegelastel oli üleriigiline ametipüha - kurat seda teab!
Tagasi…
Ei ole sellist rõõmu, mis peaks olema, kui tullakse pikalt teelt tagasi. Tegelikult pea samal hetkel, kui bussi rattad Eestimaisele asfaltile veeresid, juba siis hakkasin ma oma sisemuses kahetsema tagasitulekut. Ja mida päev edasi, seda rohkem olen ma seda teinud. Inimesed on muutunud, või - hmm - on muutunud nende arvamus minust. Igatahes paar kohtumist olid sellised nagu ma arvasin, ülejäänud kustutaksin hea meelega oma mälust. Milleks, kurat, on tarvis näidelda ega öelda näkku seda, mida arvatakse? Vihkan võltse naeratusi… Inimesed ei oska enamasti valetada. arvatakse, et kui tuuakse näole kõrvuni naeratus ja huultelt libistatakse paar mesimaitselist sõna, siis on kõik kaetud. Fuck that! Ei ole. Silmad valetavad ikka. Ja neid väheseid, kes oskavad ka silmadega valetada, tunnen ma isiklikult ja neil ei ole põhjust seda teha. Nii et - tagasitulek oli asjata. Või pigem - sellest teadaandmine oli asjata. Räige pettumus on peal.
Praegugi istun siin arvuti taga ja vaatan igatsusega kalendri poole, kus üsna-üsna pea jõuab kätte päev, mil ma oma reisijalatsid taas jalga tõmban. Õnneks oli see väike koolitusreis kasulik, sest nüüd tean täpselt, mida ma üldse reisil ei vaja. Eelmine kord võtsin kaasa ligi kümme kilo täiesti mõttetut jampsi, mille ainus kasu seisnes treeningus.
Nüüd ma lihtsalt lähen. Ennist olid suured plaanid kõikide riikide kohta ja nii edasi, aga välja kukkus midagi hoopis teistsugust. Nüüd on plaanid sellised, et ma istun bussi. Mis sellest hetkest edasi saab, on täiesti poogen.
