Tunnel (II)
Esimesed nädalad möödusid kiiresti. Kõik oli uus, kummalisel kombel huvitavgi, ja Ander mõtles nii mõnelgi une-eelsel veerandtunnil, et kõik ei olegi nii halvasti, kui ta alul kartnud oli. Kõik tundus paigas olevat.
Kamber, kuhu ta toodi, oli suur, esmapilgul nii pime ja sünge, kuid silmad harjusid sellega ruttu. Akendele, mis vaatasid Tallinna lahele, oli mitukümmend aastat tagasi, kohalike olümpiamängude eel raudsed kardinad ette keevitatud - tolleaegsed riigijuhid ei soovinud, et vana merekindluse igast aknast tervitaks välissportlasi süüdimõistmist ootavate kurjategijate valendavad näod. Paarikümne aastaga oli inimeste leidlikkus suutnud siiski natukenegi valgust tagasi tuua. Pooleteist meetri sügavuse aknaorva ja mitme rea trellide kiuste suudeti ajapikku mõned kardinalipid lahti kangutada - Ander küll ei suutnud mõista, kuidas on see võimalik, kui võimalikeks tööriistadeks olid vaid puust harjavarred ja voodilinadest punutud nöörid.
Ometi liikusid kõikvõimalikud kaubad - sigarettidest kohvini - kambrist kambrisse just samu vahendeid kasutades. Suitsupakk väikesesse kotti, mis seoti harjavarre küljes oleva pika nööri külge. Kui kogu see kupatus oli läbi kitsa kardinaprao välja saadud, vibutati harjaga sellele ‘pendlile’ - kohalikus keeles ‘hobusele’ - piisav hoog sisse, et lennukaar ulatuks järgmisest või ülejärgmisest aknast väljalükatud harjavarreni.
Ka see sigaret, mis praegu Anderi sõrmede vahel suitses, oli sama teed pidi temani jõudnud. Nelja paki suitsu hinnaks osutus täiesti korralik, vaid korra pesus käinud t-särk, mille Ander oli oma reisikoti küljetaskust leidnud. See hind ajas teda siiani naerma. Vanemate olijate läbirääkimised olid kestnud üle kümne minuti: hinnavaidlus algas ühe paki pakkumisest ja kaheksa paki nõudmisest. Ander jälgis läbirääkimiste käiku aknal kõrvalkambriga karjudes suhtleva mehe kõrval, pannes samal ajal kõrva taha vahetuskursse kahel kohalikul väärisvaluutal - teel ja sigarettidel. Talle sai ruttu selgeks, et kui vabaduses seda Nike firmamärki kandvat särki ostes pidi ta maksma veidi üle viiesaja krooni, siis siin oli neli pakki filtriga sigarette väga hästi makstud hind. Anderi näole kerkis korraks kibestunud naeratus, kui ta suitsujoa läbi metallkardinate üle lahe paistvate Pirita tulede poole puhus.
Ta kuulatas korraks ja pead pööramata oli selge, mis kõikjal selja taga toimus. Kerge sahin, mida saatsid üksikud tuttavad sõnad, andsid talle infot, et paar meest olid teki teise korruse nari äärele rippuma pannud ja mängisid nüüd selle varjus piimapakkidest valmistatud kaartidega turakat. Ander pidi jälle naeratama - talle tundus võimatu, et oli isegi kunagi pidanud kurjategijaid rumalateks inimesteks, kes ei suutnud muud moodi leiba teenida. Siinnähtu oli tema arvamusi muutnud - rumalad inimesed ei suudaks pärast viite mängu meelde jätta kõiki kaarte nende tagakülgede järgi. Sel põhjusel tuli peaaegu iga õhtu uus komplekt või paar valmis meisterdada, et keegi liiga palju petta ei saaks. Sama märkas ta ka male puhul: pidades end varem keskmisest paremaks mängijaks, suutsid siinsed asukad talle ikkagi masendavalt pähe teha. Vaid ühe mängu oli ta võitnud ja mees kahtlustas, et seegi tänu partneri samaaegsele vestlusele oma kõrvalistujaga, kes parajasti juriidilist nõuannet vajas.
Need inimesed siin mõtlesid, veidi omamoodi ja kõveraid teid pidi küll, ent rohkem, kui Ander oli seda varem võimalikuks pidanud. Nad mõtlesid, kuulasid ja mõtlesid jälle. Kord oli Ander oma jutuga hoogu läinud ja kui ta poolteist nädalat hiljem sama lugu teisele mehele jutustas, oli Vaiko end kolm nari eemal ümber pööranud ja küsinud, kumba Ander siis ikkagi tegi - kas ta oli Tartusse sõitnud bussi või rongiga. Mehel käisid seda tähelepanu meenutades siiani külmavärinad üle - Vaiko oli sel ajal kaarte mänginud.
Ei - mitte kõiki ei pidanud Ander tarkadeks - oli ka rumalaid, lauslolle, kellele millegi lihtsa selgekstegemise asemel oleks ta võinud pigem peaga läbi kambri kiviseina joosta ja sealjuures suuremat edu saavutada. Aga need inimesed oskasid midagi muud, ühele neist oli Ander kinkinud talle endalegi suured teksapüksid ja neli tundi hiljem olid need viis numbrit väiksemaks õmmeldud ning istusid saajale kui valatult.
Ja siis veel see söök. Ander ohkas, kõht oli tühi, kuigi õhtusöögist oli möödunud vaevalt tund. Need vesised kartulid, mis pealtvaadates meenutasid…
Anderi mõttelõnga katkestas söögiluugi kolin. Ta suunas oma kõrvad kambri teise otsa.
"Morozov! Veskimets! Utrom posle zavtraka na etap!" Ta pöördus. See tuli üllatusena.
Siis kuulis ta Vaiko häält. "Kuda Veskimets idjot?" Juba kõndis Ander lähemale, et vastusest mitte ilma jääda.
"Kuda, kuda… Viljandi idjot. Takzhe i Morozov." Luuk löödi kambris kiviseintel kajava kolksuga kinni.
"Ander!"
"Juba kuulsin," ütles ta Vaiko juurde astudes. Ta tundis kuklakarvu tõusmas.
Vaiko oli autoriteet, mees, keda austati siin kambris kõige rohkem. Ta oli neljakümnendates mees, kelle käed olid sõrmedest õlgadeni tätoveeringutest sinised. Anderi sajaüheksakümnese pikkuse kõrval oli ta lühike, õlgadestki oli Ander tänu võrkpallile ja maadlusele Vaikost laiem, kuid siiski tundis ta end mehest väiksemana. Ta ei mõistnud seda autoriteetsuse tekkimist - Vaiko ei olnud kedagi tapnud, ta oli tavaline metsavaras ja - seda tunnistas Ander küll vaid endale - parajalt juhm inimene. Ometi teda austati ja mingi arusaamatu tung tema sees pani Anderitki seda autoriteeti tunnistama.
"Mida kuradit sa Viljandis teed?" Vaiko hääl oli vaikne, kuid sõnatu ähvardus tema hääles kostus gongina poksiringis.
"Ma ei tea," sõnas Ander vaikselt, adudes sõnade väljumise hetkel, et see oli kõige valem vastus, mida ta üldse öelda sai. Ta nägi Janekit tasakesi lähemale tulevat, kuid selles tulekus ei märganud ta midagi kindlustandvat - ka kahtles, et Janek talle appi tuleks. Vaiko silmad tõmbusid pilukile ja Ander kuulis, kuidas hammasrattad selles peas end roostekriginaga tööle veavad, et hakata kõiki varemkuuldud fakte seostama.
"Sa tegid kelmuse Jõhvis ja tegutsesid sellega seonduvalt Tallinnas. Mitte Viljandis. Mida Viljandi mendid sust tahavad?" Ander kehitas õlgu. Vaiko viipas ta enda kõrvale nariäärele istuma ja pani siis ühe käe talle õlale. Ander sundis end rahulikuks, kuigi see oli raske - kogu kambri elu oli lakanud, hetkel toimus vaid üks vestlus. Kas tõesti on kambris ‘kits’? Need mõtted olid hetkel kõigi ülejäänute peas, ta isegi oli samuti küsinud, kui Vaiko oli kellegi niimoodi vestlusele võtnud.
"Sa oled halb valetaja, Ander. Sa kindlasti ei arvanud, et see nii ruttu välja tuleb," naeratas Vaiko. Kõige vastikumat naeratust, mida Ander kunagi näinud oli. Kiire meenutus lapsepõlve treeningutele tõi meelde küll liigutuse, millega ta saaks Vaiko sekundiga põrandale, aga mis edasi? Mis edasi? Kõigi ülejäänutega? Pealegi teadis Ander Vaikol padja all oleva terava keevitusvarda olemasolust. Ta viipas peaga kuulajate poole.
"Ma ei taha, et nemad kuulevad."
Vaiko vaatas talle vaikides otsa, siis pööras temagi pilgu kuulajate poole. "Minge vaadake purjekaid, tehke suitsu, pohhui, mida tehke!"
*
Viljandi.
Just seal said mul rahad otsa. Kuu aega tagasi oli mind Jõhvi arestimajast allkirja vastu välja lastud - vähemalt mingi kasu advokaadile makstud viiekümnest tuhandest - ja otse loomulikult ei kavatsenud ma paigale jääda. Leidsin sõbrad ruttu üles, üks autogi oli veel alles ja me hakkasime jälle mööda Eestit oma tavapäraseks saanud elu elama.
Hommikul ärkad kodumaa ühes, lõunat sööd teises ja klubisse lähed õhtul kolmandas linnas. Mingi klubi juures suutis Alvar viimase bemari romulakliendiks muuta. Siis viskas mul kopa ette. Saatsin nad koju minema ning läksin ise jälle Räpinasse. Sealt ma nädal hiljem edasi Viljandisse jõudsingi.
Paar päeva elasin mingis väikeses hotellis - kui hästi meenutada, tuleks nimigi meelde - ja mõtlesin, mis edasi teha.
Koju minna ei saanud, seal ei oodanud mind miski. Või tegelikult - ootas ikka küll. Eveli isa ja kaks venda, tigedad kui herilased, et ma nende pesamuna sellisesse suppi tassinud. Nemad ju ei teadnud, et alguse sai kogu see pangajama justnimelt nende armsakese väljalipsanud lausest. Tema ju ütles tookord, et panka on lihtne petta; selle lause peale ma paningi oma pea tööle. Nüüd aga olin kõigi kodukandi inimeste jaoks just mina see saatan, kes vaese tüdruku lollustesse vedas.
Tallinnasse minek polnuks samuti parim lahendus. Seal võinuks ma kohtuda Valloga. Hea küll, sellelt lambalt ei kartnud ma midagi, aga ma ei tahtnud korrata seda avalikku sõnelust tänaval, mis oli toona liiga palju ebamugavat tähelepanu tekitanud. Jah - Pets oli küll samuti Tallinnas ja temalt saanuks ära küsida viimase kümme tuhat, mis tal veel auto eest maksta jäi, aga Pets elas Vallo kõrvalkorteris. See lükkas ka Tallinna mu valikutes tagaplaanile.
Istusin just ühes tänavakohvikus, kui mööduv ajateenija mulle idee andis. Üks mu parimad sõpru sõjaväe aegadest elas ju Viljandi ja Otepää vahel. Maksin viimase sajasega arve, sain peotäie puru tagasi ning läksin taksot otsima. Linn oli täis kummalisi inimesi - mulle ei meeldinud Lõuna-Eesti inimesed üldse, sest nad oli nii imelikult riides ja…
*
"Ander. Ma olen Valgast," ütles Vaiko vaikselt. Ta võttis pakist kaks sigaretti, ulatas ühe neist Anderile ja süütas välgumihkli. Ander tõmbas oma suitsu tugeva tõmbega põlema.
"Sa tahtsid teada, ma räägin sulle."
"Hea küll, lase edasi. Ma ise vihkan ka enamusi neist, kitsed ja kuked nagu nad on."
*
Hea küll. Takso sain ma tegelikult üsna ruttu. Mingi närune Žiguli, vist ainus sellist marki auto, mis oma omanikule veel taksona raha teenis. Istusin autosse, ütlesin taksojuhile, umbes viiekümnesele mehele aadressi ja küsisin, kas ma õlut võin juua. Ta nõustus ja hakkas jahuma mingit väikelinna muredejuttu, kui mainisin, et ma olen Tallinnast. Noh - ma olin võrreldes keskmise viljandlasega ka hästi riides: Lee teksad, samad, mis ma Stjopale kinkisin, ja seljas valge pintsak. Heh - selle pintsaku sain küll kaltsukast viiekümne krooniga, aga Kaubamajas oli sama firma sarnaste asjade hind paar-kolm tuhat.
Jõin oma õlut - tagantjärele vaadates oli see viimane õlu, mida ma üldse Eestis jõin - ja vaatasin aknast möödalibisevat loodust, noogutades aegajalt vastuseks taksojuhi kurtmistele. Ei viitsinud midagi vastata, viimaste kuude jooksul olin juba liiga palju mõttetut juttu ajanud. Taksojuht rääkis ja rääkis.
Sõjaväekaaslane - Tauno - elas Kaubi lähedal. Isa oli tal mõned aastad varem saba pannud ja poisil oli päris suur talu. Kuskil metsade vahel, kus ma enne pangateemat nii mõnigi kord olin metsa tegemas käinud.
Jõudsime kohale, aga sõpra polnud kodus. Teadsin, et tal elas mingi pliks Kaubis ja ütlesin taksojuhile, et ta sõidaks sinna. Raha ju polnud ja sõber oli tarvis kätte saada. Mingi raha oli tal alati.
Plika, päris kobe blondiin, oli kodus ja ütles, et Tauno läks just sõpradega ära, vist kodu poole, aga kindel ta ei olnud. Sõitsime tagasi.
Palusin taksojuhil oodata. Tegin väljas ühe suitsu ja mõtlesin, mida edasi teha. Suurt kahekordset maja ümbritsesid suured sirelid. Jalutasin ümber maja ja vaatasin aknaid - ühtki neist ei olnud Tauno lahti unustanud, muidu saanuks sisse minna ja sealt leidnuks ka raha. Läksin tagasi takso juurde. Juht oli veerand tunniga üsna närviliseks muutunud.
Istusin autosse ja tõmbasin hinge.
"Anna mulle oma rahakott, autovõtmed ja hakka astuma!"
See oli vist nii ootamatu või öeldud nii vaikselt, et taksojuht vaatas mulle suurte silmadega otsa ja küsis, et mida ma ütlesin. Teist korda ma juba karjusin.
"Kui sul raha ei ole, siis mine autost välja," vastas ta rahulikult. Nägin, et ta käsi liikus võtmete poole.
"Ei," lõin talle rusikaga näkku. "Ma tahan su rahakotti ja autot. VÄLJA!"
"Rahune maha!"
Tõmbasin teksade alt sääre küljest selle pussi, millest ma vist rääkisin. Noh - igatahes viskas vanal päris valgeks olemise. Tal oli rihm ju peal ja ta üritas seda lahti teha ja võtmeid kätte saada ja autost välja minna, kui ta nuga nägi. Ma ise läinuks tema asemel koos istmega - ikkagi kahekümne seitsme sendine tera, musta tefloniga kaetud.
"Anna mulle oma neetud rahakott ja lase jalga," ütlesin veelkord. Vanamehel sõitis sel hetkel katus vist ära.
Ta sai turvavöö lahti, kuid selle asemel, et autost välja joosta, võttis ta võtmed ja proovis seejärel mult nuga haarata. Kus on inimeste ellujäämisinstinkt? Mida fakki? Milleks kangelast mängida? Et ma ise ka juba parajalt närvis olin, lõin noa talle külge. Vist läks kopsu. Igatahes mõjus.
Nagu kurjast vaevatu kargas vanamees autost välja ja pistis jooksu. Toetusin istme seljatoele. Kõik oli möödunud nagu filmis, ma tundsin end pealtvaatajana. Hingasin sügavalt sisse. Järsku lõi pähe, et see raibe jookseb ju menti. Hakkasin autost rahakotti otsima, kuid seda ei olnud - taksojuhil oli see vist taskus.
Igatahes tegin sealt läbi metsa sääred. Võtsin pagasnikust oma spordikoti, pühkisin kõik kohad, mida katsunud olin, ja sörkisin lähimasse metsatukka.
*
"Ja kaks päeva hiljem läksin üle piiri," rääkis Ander. "Ma arvan, et see võib olla sellega seotud."
"Miks sa sellest kohe ei rääkinud?" küsis Vaiko kulmu kortsutades. Ander kehitas õlgu.
"Ma ei tea, ma ei tunne siin ju peaaegu kedagi. Janekile ma küll mainisin seda korra. Pealegi ei arvanud, et see välja tuleb."
"Jah. Janek rääkis mulle sellest juba ammu, aga õige, et sa kedagi usaldada ei tohi." Vaiko tõusis ja ringutas. Vaatas Anderile tõsiselt otsa, kuid hakkas siis suure häälega naerma. "Kurat! Küll sa oled ikka loll!"
"Mida?!" ajas Ander end püsti. Ta tundis viha - mitte kunagi polnud veel keegi teda lolliks nimetanud ja nüüd see… See…
"Inimese kohta, kes suudab pangast üle miljoni välja kantida, oled sa tõesti loll, kui uskusid, et see asi välja ei tule." Vaiko naeris veel kõvemini. Siis patsutas ta Anderile õlale. "Kas see mees jäi ellu?" Ander ei teadnud, jälle kehitas ta õlgu.
"Kuidas see siis välja sai tulla?"
"Su sõbra naine, see blondiin ju nägi sind."
Ander vajus tagasi narile ja toetas pea kätele. Ta süütas uue sigareti, silmad põrandabetooni pragudes. Ta tundis, kuidas Vaiko tema kõrvale istus, kuid ei suutnud midagi öelda.
"Ära põe, mees. Janek rääkis, et sul pidi väga kõva advokaat olema. Usun, et üle kümne aasta sulle ei anta."
