jalutan
Sihitult kõndima minnes olin selga pannud õhukese tuulejope, teadmata midagi kohe-kohe sadama hakkavast vihmast. Pilvi ma teadsin, pilved olid alati pea kohal. Seepärast ka selline riietus. Sadama hakkas vaevu kümme minutit kodust eemal. Esimene mõte oli tagasi minna, ent jalad seda mõtet ei kuulanud. Need kõndisid ikka edasi. Surusin käed sügavale taskusse ja järgnesin.
Vahtrad, kased ja nende värvimuutvad lehed, kõik andsid märku varakult tagauksest sissehiilinud sügisest. Eemalt laululavalt kostuvad simmanihääled püüdsid küll luua hilissuvist meeleolu - oli see ju ametlikult üks viimaseid suveüritusi -, kuid tuju ja loodus ei nõustunud sellega. Jalad kandsid mind valest eemale, vihm kastis mind oma peenikeste, jahedate, kontidenitungivate tõepiiskadega.
Juba kaua pügamistootavad juuksed vajusid lokkidest tagasi sirgeteks - vähemalt mingit kasu sellest märjast - ning nõrutasid külma vett näole ja kaelale. Väristasin õlgu.
Juba olin raudteestki üle, juba vedasin sammud mind mööda porist külateed mäest alla jõe äärde. Savisegune pori kleepus botaste külge, muutes need tanksaabastest raskemaks. Raskelt jalgu tõstes läbisin viimased sadakond meetrit mülkaid ja peatusin siis väikesel üle jõe viival puitsillal.
Leidsin taskust poolkuiva sigareti ja proovisin seda läita poolmärgade tikkudega. Kuues isegi süttis. Tõmbasin paar mahvi niisket suitsu sisse ja toetusin küünarnukkidega silla käsipuule, natuke roostesele küll, kuid jope pidi kodus nagunii pesumasinasse rändama.
Möödundöine paduvihm oli veetaset natuke tõstnud, ägedalt vahutav vesi sööstis veehoidlast üle suurte tammikivide mere poole. Leidsin taskust nutsaka paberist taskurätte ja viskasin need ükshaaval vette jälgides, kuidas need vähem kui minutiga kauge käänaku taha kadusid. Tõstsin sigareti huultele.
"Onu, ei ole ilus prahti maha visata," kuulsin järsku häält enda kõrvalt. Kohatasin poolehmunult, poolüllatunult ja pöörasin pead.
Minu kõrval seisis kaks kummikuid kandvat väikest poissi, vaevu kümnesed, käes puutoikad, millega nad arvatavasti praegu käesolevaid paadikesi eemal tiigil ujutasid. Läbimärjad, veest tilkuvad vaatasid nad mulle oma tõredate pilkudega alt üles.
Esimeseks mõtteks oli neile selgitada, et paber laguneb veel enne merre jõudmist, siis vaatasin neile uuesti otsa ja loobusin oma plaanist. "Ma rohkem ei tee."
"Ausalt?" küsis väiksem poistest. Suurem põrnitses mind sõnatult. Ma noogutasin.
"Luban."
Poisid kõndisid edasi, mütates ajuti põlvini mudas, heites aeg-ajalt üleõlapilke, et kas ma ikka pean oma sõna. Naeratasin, kui tõmbasin viimaseid mahve sigaretist. Nii väga meenutasid nad mulle kedagi, kedagi kallst väga kaugest ajast.
Libistasin pilgu üle veehoidla ja sealt väljuva jõe, üle neid ümbritsevate põõsatihnike ja kolletavate heinamaade, ning seadsin isegi sammud tagasi aleviku keskuse poole. Tõmbasin veel ühe mahvi ja hakkasin koni ära viskama, kui nägin, et poisid mind ikka aeg-ajalt piiluvad.
Naeratasin veelkord. Kavalad. Lõin põleva osa nipsuga ära ja pani kustunud koni taskusse.
