Elu ja kõik muu, autoriks W. Hocares

Ajutiselt olen teises blogis, kuni saan siin seaded korda…

http://lordofmagi.blogspot.com

Eessõna ja hoiatuse asemel

    Et siis järg mu võistlustööks kirjutatud novelli järjele. Niiöelda lõpetuseks.
    Pehme lugu taaskord. See oli siis hoiatuse eest.

    *

Lõuna väljakult Videviku teele

    Nagu ikka, juhtid autot sina, kui meil on vaja pikemaid trasse sõita. Mina olen juhiks kurvilistel kruusateedel. Ma ei tea, miks sa mind usaldad, kuid sa teed seda. Hoolimata faktist, et lube mul ei ole, tahad, et ma ise juhiks, kui juhtume väiksematele teedele sattuma - sa tundvat end nõnda kindlamini.
    Kõlaritest tuleb Bryan Adamsi lugude paremik, meie teine lemmik Phil Collinsi kõrval. Need sõnad, need sõnad sobivad nii hästi kirjeldamaks seda, mida tunneme.
    Päike on juba kesktaevasse tõusnud. Vaatan, kuidas männimetsad meist mööda vilksatavad, kui ilusad on need üksikud vahtrad oma oktoobrikuises värvikirevuses. Sügis. See sügis on meie - alati ja igavesti.
    Naeratan.

    Tõusin enne sind, sinu väike käsi mind tugevalt hoidmas. Vaikselt, et sind mitte äratada, pöörasin end ümber, et võiksin sind vaadata. Minu lemmiktegevus. Sa naeratasid läbi une, nii armsalt nagu meie esimesel kohtumisel. Silitasin su heledaid juukseid, mille olid ööseks krunni keeranud, et need hommikul liiga sassis ei oleks. Libistasin sõrmedega üle su kauni näo. Sa avasid silmad.
    "Hommikust, kallis!" tervitasin su unesegust pilku. Sa naeratasid, näksates sealjuures oma alumist huult. Olid mulle öelnud, et ei märka, kuidas sa seda teed, kuid iga kord, kui ma seda nägin, peatas see hetkeks oma armsuses mu hingamise. Võtsid kätega mu kaela ümbert kinni ja suudlesid mind. Pikalt, magusalt.
    "Hommik on täiuslik," ütlesid sa tasa. Teadsin, mida sa mõtlesid - tundsin sama. Ärgata sinu kõrval - mida enamat saanuks ma soovida.
    "Meie muinasjutt." Midagi muud ei osanud ma öelda.
    "Sa peaksid meie haldjast ristiema selle eest tänama. Just tema tegi selle hommiku võimalikuks."
    "Huvitav, kas tal oma vahtralehtedest kleidis juba külm ei ole. Oktoobri lõpp hakkab juba kätte jõudma. Oleks võinud õhtul tedagi siia kamina äärde sooja kutsuda, tallegi veini pakkuda. Ma ei usu, et ta ära öelnuks."
    Sa hakkasid naerma.
    "Totu!" ütled kulmu kortsutades. "Haldjatel ei ole kunagi külm. Mida?" küsisid sa järsku, märgates mu ainitist pilku.
    "Ma ei tea, see on nii… kummaline, aga iga kord kui sa naerad, kui sa naeratad või mulle otsa vaatad, iga kord ma armun sinusse üha uuesti ja uuesti." Jälle libistan ma sõrmedega üle su silmade, nina ja suu. "Iga kord, igal hetkel, kui ma sind vaatan."
    
    "Ma ei taha tagasi Tallinnasse."
    Pilk eesolevale maanteele suunatud, hoiad sa ühe käega rooli, teisega pigistad tugevalt minu oma.
    "Ei taha minagi. Aga peab. Seekord õnneks vaid üheks ööks, siis saame kohe tagasi sõita." Püüan sind lohutada, kuid vaid korraks käib naeratusevirvendus üle su näo. Siis kaob see taas. Tean, millele sa mõtled, miks ei taha sa tagasi pealinna. Mõtlen sellele isegi.

    "Millal see nüüd oli? Mul on aeg täiesti sassis," raputasid sa sel ööl autos istudes pead.
    "Mmm… Ma ei mäleta. Kunagi see oli. Eile? Eelmine nädal? Veel varem?" kehitsin õlgu ja rüüpasin lonksu juba soojaks läinud õlut.
    Aeg mängis meile vingerpusse. Koos olles oli võimatu tajuda aja tegelikku kulgu: kord tundusid tunnid minuteina jooksvat, teinekord oli mingit jutukatket meenutades tunne nagu toimunuks see aastaid tagasi ja kui õige hetk meelde tuli - oli see tõesti alles eelmisel õhtul?! -, siis ei osanud selle peale enam midagi kosta.
    "Vahet pole. Meil oli traditsioon kord aastas ühel kindlal kuupäeval koos söömas käia. Ja kuna see hetk tundus olevat üks väheseid, mil ta näis mind kuulavat, otsustasin oma arvamuse välja öelda. Et vajan enda jaoks ruumi. Mu mees vastas seepeale, et ta on seda juba viimasel ajal märganud ja see oli ka enam-vähem kõik. Seega nüüdsest on mul natuke lihtsam kodust ära hiilida," rääkisid sa läbi akna öist Tallinnat vaadates. Kuu oli pilvede taha peitu pugenud, ja tugevast tuulest kõikuvate puude sahin kostus isegi autosse, kus taaskord teineteise embuses istusime. "Ma ei tea, mida ta arvas, ma ei hoolinud sellest, aga viimasena ütlesin talle, et mul pole kodus enam niigi palju ruumi, et saaksin oma päevikut kirjutada."
    Hakkasin selle jutu peale kohatult naerma, sest ootamatu võrdlus oli mulle pähe tulnud. Sa pärisid mu naeru põhjuse kohta küsiva pilguga.
    "Ma ei tea, miks, kuid mul tuli pähe statistika, mida olen kusagilt lugenud." Vaikisin natuke, et leida sõnadele ja mõtetele õiget järjekorda. "Umbes seitsekümmend või isegi kaheksakümmend protsenti sellistest suhetest laguneb lõplikult, kus üks osapool teeb teisele sellise ettepaneku aja mahavõtmiseks nagu tegid sina oma abikaasale. Ja need suhted, mis püsima jäävad, neis vaheaegades on mõistetud, et abielus oli tundeid, hoolivust ja kindlust ikkagi palju enam kui uues vaheajasuhtes. Kui mõelda aga, mida sina rääkinud oled… See on lihtsalt statistika, lihtsalt numbrid," kehitasin õlgu, kuid ei saanud naeratust oma näolt. Korra ma olin sulle juba öelnud, mida ma soovin - sinu abielu purunemist -, nüüd nägid sa seda soovi mu naeratuses.
    "Ma olen halb inimene," suunasid sa oma pilgu armatuurlauale. Raputasin pead, võtsin su pea ja keerasin su silmad taas enda poole.
    "Sa ei ole. Sa tahad lihtsalt tunda, et sa elad."

    Maardu. Võtad kiirust vähemaks, sest kord oleme juba linna kiirustades trahvi saanud.
    "Ega me midagi maha unustanud?" küsid sa murelikult, püüdes peeglist tagumisele istmele piiluda.
    "Kõik on olemas, ära muretse. Pealegi - vaid üks öö."
    "Tõsi."
    Vaatame linna, mis meie ümber oma haarmeid järjest koomale tõmbab. Raskelt kui elu. Nii harjumatu on tulla selle kära ja sagina keskele pärast seda rahu, mis oli me ümber vaevu sada kilomeetrit tagasi. Palun sul auto peatada ja kui oleme end üht bussipeatuse taskusse parkinud, astun autost välja. Süütan sigareti, selle kõige lahjema, mis praegu poodides müüa on.
    Nii naljakas on vaadata, kuidas sa üle istmete ronid, et ka minu poolt väljuda! Nii nagu alati.

    Sama garaažiboks. Mitmes kord? Ei tea. Igatahes kord olin öelnud, et me võiks siia juba oma postkasti üles riputada, et siis liikuva koduga siin kirjadel järel käia. Ja järjekordne hommik. Kohtumispaika ei tohtivat ju muuta…
    "Palun luba mulle, et sa ei kao."
    Su silmad, mis mulle nõnda armsaks saanud, vaatasid mind paluvalt. Kui mitmes kord sa seda palusid. Kui mitu korda ma olin sellele vastanud. Ei tea - palju.
    "Skeptik. Mitte kuhugi ma ei lähe. Mul on kõik, mida vaja." Võtsin su käed. "Pealegi, ma ei saa aru, miks sina skeptiline oled. Mina olen see, kes on näinud palju erinevaid suhteid ja nende kõikide kaduvust. Mina peaks skeptiline olema. Sina aga… Sina oled mõelnud sellistest tunnetest, kindlasti sellisel kujul, et kui need üldse olemas on, siis need ka kestavad." Mu sõnade peale sa noogutasid nõustuvalt. "Miks sa siis kahtled?"
    Kehitasid õlgu. "Ma ei tea. Kõik mu eelnevad, purunenud suhted, mis mul olnud on, kõik need on alanud kuidagi imelikult, kaasaarvatud see viimane, ja alati olen olnud mina see, kes on püüdnud neid alal hoida. Hoida neis elu ja tundeid." Vaatasin sind ja naeratasin. "Jah - tõsiselt. See kõige haledam suhe, kui ma veel noor olin - tagantjärgi vaadates saan aru, kui lootusetult loll ja naiivne ma olin. Mille nimel? Mille nimel ma seda kõike tegin?" Ikka ma naeratasin. "Ja abielu… Ma elasin oma kujutlusis, et meil on kõik hästi. Et on olemas kõik see, mis vajalik õnnelik olemiseks. Alles viimase kahe aasta jooksul olen aru saanud, et tegelikult polnud kunagi seda sädet, mis paneks südame kiiremini põksuma. Polnud ehk ka tema jaoks seda. Olen elanud oma kujutlustes, et mitte näha, kui armetult vaene on mu elu naisena." Sa ohkasid sügavalt ja tõstsid siis järsku pilgu. "Mida sa naerad?"
    "Ma olen õnnelik."
    Hetkeline mõistmatus.
    "Miks?"
    "Sa just ütlesid midagi väga olulist," ütlesin ikka veel naeratades, kuid su pilgust oli näha, et sa ei mõistnud veel, mida täpselt ma silmas pidasin. "Sa just rääkisid oma purunenud suhetest."
    "Jah?"
    "Sa rääkisid nende seas ka oma abielust…"
    
    Koputus oli vist piisavalt vali ja ma langetan käe. Ei meeldi mulle need uksekellad. Ootame. Hoian su kätt.
    Uks avatakse.
    "Tere, tere!" naeratab meile varajases keskeas kena naine. "Te juba nii vara kohal."
    "Ju me hakkasime vara sõitma siis," ütlen sind enda ees uksest sisse lastes.
    "Kas me oleme esimesed?" küsid sina meid tervitama tulnud naist kallistades, tugevalt ja kaua.
    "Ei. Kristiina tuli lastega juba eile õhtul."
    "Nii, et pere koos?" pärin mantlit seljast võttes ja seda ukse kõrvale varna riputades.
    "Ei, isa lubas õhtul peo ajaks kohale tulla," ütleb naine ja võtab sinu käest su käekoti. Samal hetkel piilub elutoa ukse vahelt väike, armas tüdrukuke ja jookseb siis müdinal tagasi tuppa. Kuuleme, kuidas ta enda jaoks nii suurt uudist kuulutab.
    "Emme, emme! Vanaema ja vanaisa tulid!"
    Tunnen, kuidas sa mul käest võtad. Pigistan seda tugevalt ja libistan teise käega läbi su helehallide juuste. Kui palju aastaid!
    Jah - mõned muinasjutud on sündinud selleks, et kesta…

*

    Kandideerisin uuele töökohale - ajakirjanikuks. Isegi vestlusele kutsuti, kuigi töökuulutuses nõutavat varasemat töökogemust mul selles valdkonnas ei ole. Meeldiva välimusega peagi keskikka jõudvat naist silmitsedes liikusid mu mõtted pahatihti vestlusteemast kõrvale, ent suutsin siiski vajaliku keskendumise säilitada. Tundus, et jätsin positiivse mulje, sest ta naeratas mulle hüvastijätuks ja avaldas lootust veelgi kohtuda. Mina muidugi mõtlesin taaskohtumisele veidi teisest aspektist, aga noh - kui saaks töökoha, oleks aega edasi mõelda.
    Jõudsin koju, istusin televiisori ette ja hakkasin oma telefoniraamatut läbi lappama. Mulle oli järgmiseks ülesandeks antud kirjutamine. Alul lõin küll rusikaga õhku, et vedas, aga siis hakkasin mõtlema võimalikele kandidaatidele, kellest ma siis nõutava portreeloo kirjutan või keda intervjueerin, ja avastasin, et võimalused kahanesid pea olematuks. Mitte, et mul vähe tuttavaid oleks, kuid selliseks ülesandeks sobisid ikkagi avalikkuses tuntud tegelased. Vähemalt nii ma arvasin. Telefoniraamatust leidsin vaid viis inimest, keda võis enam-vähem VIP’iks nimetada.
    Valisin Lauriito numbri, aga ka pärast kolmandat valimist ta ei vastanud. Ju ta oli mu viimastes lugudes nii pettunud, et ei soovinud minuga enam üldse suhelda. Igaks juhuks vaatasin ka poogen.ee saidil olijaid, kuid Lauriitot ei olnud sealgi. Kriipsutasin nime maha.
    Kristi oli küll, aga näppe klaverile pannes sain aru, et läbi kirjade ei sobiks luuletajaga ikka intervjuud teha. Kurgjale sõiduks aga raha ei olnud.
    Lappasin edasi. Malcolm oli Tartus, seda teadsin tema blogist, seega jälle kriips. Otsustasin riskida ja helistada kahele eesti uuemas kirjanduses tuntud tegelasele. Esimene neist vabandas küsimust kuuldes kiirete toimetuste taha varjudes end kohe välja, teine porises küll, aga lubas siiski mõne tunni pärast Pärnu maantee Patrickusse tulla.

    Tegelikult oli mul hea meel, kui ma samme kokkulepitud koha poole seadma hakkasin. Kutsutu sündmusterohke minevik ja olevik võis anda materjali rohkem kui ühe loo tarvis, selles olin ma veendunud. Ma küll ei teadnud, milline on ta päriselus, sest meie varasem suhtlemine oli toimunud vaid läbi e-kirjade ja sõnumite, kus ta mind aeg-ajalt oma juhtumistest ikka teavitas. Olin ärevil ja uudishimulik - sellise staariga pole ma vist kunagi kohtunud.
    Jõudsin pubisse veerand tundi enne kokkulepitud aega. Võtsin omale õlle, et piisakese alkoholiga oma kannatamatust jahutada, ja valisin vaikse nurgataguse laua. Panin diktofoni koos märkmikuga lauale, soovides endast asjaliku tulevase ajakirjaniku muljet luua. Nihutasin neid edasi ja tagasi ja paremale ja vasakule, aga ikka tundusid need kuidagi valesti asuvat. Lõin lõpuks käega. Iga natukese aja tagant vaatasin kella, justkui aitaks see ajal kiiremini liikuda.
    Rüüpasin just õlut, kui eesruumist kostus klaasiklirin ja kellegi vandumine. Kuidagi tuttavlik, sest umbes sellisena olin endale ette kujutanud kutsutu vandumist, kui olin tema seiklustega tutvunud. Ma ei eksinud - see oligi tema.

    Nurga tagant välja astudes hoidis ta ühe käega õllekannu, teises käes oli taskurätik, millega ta oma otsaesist ja nägu kuivatas. Mind nähes tundis ta mu vist ära sama kindlalt kui tema minu, sest ta seadis sammud kohe õige laua juurde.
    "Kurat!"
    See oli esimene sõna, mis ta ütles. Hea, et ma veel diktofoni käima polnud pannud. Nihelesin oma toolil.
    "Kas väljas sadas?"
    "Mähh…" mühatas ta teisele poole lauda istudes. Ajasin end sirgu, et teda paremini näha. "Ei sadanud midagi. See kuradima ettekandja oli nii tähelepanematu, et jooksis mulle leti tagant väljudes otsa."
    "Ja kallas sulle jooke peale?"
    "Ei, ma jõudsin eest ära hüpata."
    "Millest sa siis märg oled?" imestasin tema märga nägu piieldes.
    Lai naeratus ilmus tema habemesse. "Higist." Nähes, et ma mõhkugi aru ei saanud, pidas ta vajalikuks end täpsustada. "Sel piigal olid ilusaimad stringid, mida viimaste päevade jooksul näinud olen."
    Loomulikult!
    Suurim aluspesuspetsialist pealinnas jõi esimese sõõmuga pool kannu õllet ja vaatas mulle siis pingsalt otsa, oodates, et ma midagi ütleks. Ebakindla liigutusega panin diktofoni lindistama, tõmbasin kopsud õhku täis, et enesekindlust koguda ja alustasin oma elu esimest intervjuud.
    "Sina oledki siis Paul?" küsisin teisel pool lauda istuvalt päkapikult.
    "Tegelikult, kui väga aus olla, ja ma tahan, et sa seda ei avalikustaks, siis mu pärisnimi on Jaakob. Paul on mu pseudonüüm. Kõlab lühema ja löövamana. Seepärast ma seda oma kirjades kasutangi."
    "Jaakob?"
    "Ei, kutsu mind edasi Pauliks," julgustati mind. "Tegelikult olen ma Pauliga juba nii harjunud, et Jaakobiks kutsutakse mind vaid tööl olles. Vana - see uss! - kutsub mind veel lisaks ka perekonnanimega."
    "Ja see oleks?"
    "Kuule, ole nüüd mõistlik. Niipalju ma ka ajakirjanikke ei usalda."
    "Aga me oleme vanad sõbrad ju, mind võid ikka usaldada."
    "Sind, W, peaks ma tegelikult kõige vähem usaldama, sest oled minu kirjadest mingid soperdised kokku kirjutanud ja need kõigile lugemiseks üles pannud, et kõik minu üle naerda saaksid. Hea, et sa pole fotosid veel üles riputanud, muidu näidataks tänaval kogu aeg näpuga," vaatas Paul mind üsna kurjal pilgul. "Õnneks ei ole sa mind veel nii korralikult kirjeldanud, et mind lausa tänaval ära tuntaks."
    Sügasin kukalt ja naeratasin virilalt. "Paul… Sa oled ainus aastaringselt liikuv päkapikk Tallinnas."
    "Seepärast ma võtsingi pseudonüümi, et saaksin vajadusel näidata, kes ma tegelikult olen. Ma kartsin sinust seda algusest peale, et võid ideedepuuduses minust kirjutama hakata."
    Paul oligi pahane ja atmosfääri leebemaks tegemise nimel otsustasin teda meelitada.
    "Ma ei usu, et keegi tahaks sulle näpuga näidata." Päkapikk turtsatas ja tema tutumütsi tutt vahetas turtsatuse mõjul asendit. "Mulle tundub, et sa meeldid lugejatele, et sa oled neile sümpaatseks saanud." Reaktsioon oli vastupidine oodatule.
    Paul kargas istmele püsti (mis aitas mul teda paremini näha, sest enne pidin kogu aeg üle lauaserva kõõritama). "Jah??? Kas sa mõtled ka, mida räägid???"
    Lasin Pauli teosed kiiruga läbi pea. "Kindlasti. Esimene osa on ju Poogna parimate miniatuuride seas ja selle järgedelgi on suht head hinded."
    "Suht? Sa ütled - suht?" Pauli habe hakkas kergelt värisema. Tõmbasin end igaks juhuks vastu tooli seljatuge, sest isegi olin teatud olukordades seda habemevärinat kirjeldanud ja mõtted neist olukordadest meenutasid vaid purunenud asju. "Vaata arvustusi, mees!"
    "Mis nendega siis on? Normaalsed arvustused on," kaitsesin end ainsa väitega, mis pähe tuli.
    "Jah??? Meenutame siis kõigile. tuul kiitis esimest osa, teise kohta mainis, et on igavam ja kolmandat enam ei komminudki. Miks? Sest ei tahtnud sulle sitasti öelda. Lihtne! Neid näiteid on veel, aga see, mida kirjutas Poolik K… Et kolmas osa on nirukene ja mina alla käinud??? Et see on normaalne või, W?" Päkapikk trampis jalgadega mööda istet edasi-tagasi. Kõva häält uudistama tulnud ettekandja taandus Pauli olekut nähes kiiresti. "Kui ma, kurat, teaks, et ta seda minu kohta ütles, oleks ma tal ammu ukse taga. Ei - sellest läbi ka. Aga ta arvustab sind! Miks sa, kuradi kirjanikuhakatis, ei kirjuta asju nii nagu mina sulle neid saadan?" Paul võttis taskust varem valmiskeeratud sigareti ja süütas selle tuletaelast tuld lüües. Osutasin ettevaatlikult suitsetamist keelava märgi poole. Päkapikk vaid sülitas vastuseks. "My ass!* Ma ei suitseta. Ma tõmban kanepit! Ja sina - et see neljas osa oleks kirjutatud nii nagu mina sulle kirjutan."
    "Paul… Lugetaje huvides ma pean asju pehmendama. Arvestades sinu keelekasutust ja juhtumisi. Pealegi," otsustasin paaniliselt veelkord teemat muuta, sest Pauli silmad leegitsesid vihast - seni olin arvanud, et ta kasutab oma kirjades vaid kujundlikke väljendeid. Nüüd tundsin kuumust. "Me tulime siia intervjuud…"
    "Mis kuradi neetud intervjuud?! Ja ma sulle veel pehmendan!!!" ütles Paul õllekannu haarates.

    *

    On küll ilusad stringid.
    See oli silmi avades mu esimene mõte. Mind toibutava baaridaami kaaslanna seisis otse mu pea kohal.
    "Me kutsume kohe kiirabi ja politsei," ütles stringipiiga.
    Ajasin end läbi valu tuikudes püsti. "Ei ole vaja. Mul on kiire," pomisesin omaette ja vaevaliste sammudega jõudsin tänavale. Pea tundus soe, aga ma ei hakanud seda katsuma. Igaks juhuks.
    Süütasin sigareti, võtsin rahakotist Lauriito visiitkaardi, vaatasin sealt tema kontori aadressi ja hakkasin kesklinna poole kõmpima.

*
    Pargin auto veidike eemale nagu alati, sest ettevaatus ei ole kunagi liiast - me kumbki ei tahtnud, et meid avalikult koos nähtaks. Liiga palju liikus siinkandis meie ühiseid tuttavaid. Päikesesirmi peeglisse vaadates kohendan soengut, võtan siis tagaistmelt suure lillekimbu ja astun autost välja. Istun kapotile ja jään suitsu tehes ootama. Tean, et iga hetk peaksid sa tulema.
    
    Meie esimene kohtumine oli vaid mõned nädalad tagasi. Talv oli veninud oodatust pikemaks ja esimesed kevadlilled olid õitsele löönud alles mai keskel, see-eest olid ilmad aga teinud tõsise hüppe öökülmadest päevaste paarikümnekraadiste temperatuurideni. Suurim muutus oli jalakäijate riietuses: neiud-naised olid oma talvemantlid, -kasukad ja -joped järsult vahetanud lühikeste ja väga lühikeste seelikute vastu, tekitades pika talve järel palju liiklusohtlikke olukordi.
    Olin tookord pargis jalutamas, nautides kõike, mida kevadel pakkuda oli - päikesepaistet, sooja tuult ja ilusate jalgadega vastassoo esindajaid. Süda lausa hõiskas rinnus. Tahtsin nautida kõike. Kevadet ja tervet elu. Leidsin ühe pargi pearaja kõrval vaba pingi ja istusin, et õllet libistades lihtsalt olla ja vaadata.
    Siis sa minu juurde tulidki. Seljas ülilühike kleit, mis paljastas su peened, sihvakad jalad, istusid sa minu kõrvale pingile, võtsid oma väikesest kotist raamatu ja hakkasid seda lugema. Alul ei pööranud ma sulle tähelepanu, kuid märgates su kiireid silmanurgapilke minu suunas, vastasin paar korda samaga. Jõin õlut, sügasin korra oma paaripäevases habemes lõuga ja muigasin. Elu on imelik.
    "Kevad on ilus," ütlesid sa järsku. Nii järsku, et alul ma ei mõistnudki, et olid seda mulle öelnud. "Ja päike - nii suur ja soe."
    Ikkagi mulle olid need sõnad mõeldud. Pöörasin pead ja nägin su suuri, selgeid silmi omale otsa vaatamas, täis kõike, mida kevad pakkuda võib - lõbusust, elurõõmu, kelmikust.
    
    Heidan pilgu käekellale. Möödunud on minutit viisteist, aga ma ei näe sind veel. Ometi olen kindel, et sa tuled. Hilinemine on kindlasti põhjustatud sellest päevast, sellest tähtsast sündmusest, kust sa peaksid otse siia tulema. Aga ma tean, et ma ei ole ainus, kes tahab sulle õnne soovida, palju on neid, kellele sa meeldid, kes sind armastavad. Aga hoopis vähem on neid, keda armastad sina. Mina olen üks neist erilistest, keda oled austanud oma tunnetega.
    
    Me hakkasime pärast seda esimest vestlust tihti kohtuma. Need pärastlõunased jalutuskäigud pealinna parkides. Isegi mina ei teadnud varem, kui palju on Tallinnas erinevaid, nii kauneid kohti, kus käest kinni ringi kõndida ja oma unistusi kalli inimesega jagada. Ja need paar õhtut, kui sa kodust välja hiilisid, vabandades end välja sõbrannade juurde minekuga - need sammud liivaradadel, ajades kuuvalgel taga meie endi varje, vaadates, kuidas need teineteist embavad. Nii õrnad, puhtad, süütud tunded.
    Esimene suudlus. Tookord, kui olin õhtul peatunud su kodust paari tänavanurga kaugusel. Olime just tulnud Meriväljalt, muulilt, kus vaatasime loojuvat päikest ja kuulasime tasast lainemüha. Tulime autost välja. Sa kõhklesid, ei tahtnud veel minna, ent teadsime me mõlemad, et praegu veel pead. Praegu veel. Embasin sind. Taaskord nõnda, et su jalad tõusid maast. Siis tõstsid sa pilgu, vaatasid mulle silma sama sügavalt, kui meie esimesel kohtumisel. Ja siis sa sulgesid need. Me teadsime mõlemad, et nüüd oligi see ainus õige hetk. See oligi…
    
    Alles paar päeva tagasi. Praegugi on silme ees selle hetke imelisus. Ma naeratan. Kunagi varem oma neljakümne kahe eluaasta jooksul ei ole ma tundnud end nii õnnelikuna.
    Näen sind tulemas. Ümber nurga pöörates vaatad sa kiirelt ringi, märkad mind ja lehvitad. Hakkad jooksma. Astun paar sammu lähemale ja juba hüppadki mulle kaela. Täna on mul habe aetud ja sa suudled mind pikalt, magusalt, kirglikult.
    Mõne minuti pärast, kui oleme end teineteisest lahti suutnud rebida, ulatan sulle suure kimbu tulipunaseid roose.
    "Õnnitlused koolilõpu puhul, kallis!"
    "Aitäh, armas!" Sa naeratad. Roosid kahvatuvad su särava pilgu kõrval. "Lõpuks ometi. Nüüd on terve suvi vabadust. Meie suvi."
    "Jah. Meie suvi - pikk, lõputu ja õnnelikeim kõigest."
    Istume autosse. Mul on restoranis laud kinni pandud, kaugel Tallinnast, et saaksime olla vaid kahekesti. Vaid sina ja mina ja küünlad meie vahel laual. Meie esimene õhtusöök.
    Autot peatänavale juhtides märkan, et kortsutad kulmu.
    "Kas midagi on valesti?"
    Sa kehitad õlgu. "Natuke mures."
    "Miks?"
    "Noh - sügisel tuleb taas õppima minna. Ja ma ei tea, kas siis on veel nii palju aega kohtuda."
    "Ikka on. Miks mitte?"
    "Ma ei tea," ütled sa mulle otsa vaadates. Sa oled tõsiselt mures. Nii armas, nii väike. Nii mures. "Sõbrannad lihtsalt rääkisid, et kuues klass pidi hoopis raskem olema."

Viimased kaks nädalat olen oma päevi veetnud roolis istudes. Isegi praegu, kui seda teksti kirjutan, olen juhiistmel ühes meie pealinna paljudest tasuta WiFi levialadest ja kuulan muusikat. Sõita on hea, nii mõnus ja vaba tunne üle nii-ii pika aja.

Siinkohal tervitaksin Eesti Politseid, eriti selle liiklusega tegelevat osakonda ja luban, et hoolimata lubade olematusest järgin ma kõiki liikluseeskirju ega tekita liiklusohtlikke olukordi. Ausalt - ma oskan sõita, ei tee seda kunagi alkoholijoobes ja panen ohurihma alati kinni. Olen igati viks ja viisakas liikleja.

Usun, et keegi ei pahanda pärast seda ülestunnistust, miks ma auto marki, värvi ja numbrit siinkohal avalikustama ei hakka. Mitte et ma kardaks neid trahve ja muid lõbustusi (isegi maksimumtrahv ei jätaks erilist märki niigi kaelas rippuvale neljale miljonile ja mõnepäevane arest - heh, so what?) Tööd mul nagunii hetkel ei ole ja mõnepäevane pealesunnitud puhkus tavaühiskonnast eraldatuna annakski võib-olla uusi ideid, mida saaksin hiljem kirja panna.

Tegelikult on suht naljakas - pärast kõike seda jama, mis viimasel ajal kaela sadanud, olen tegelikult saavutanud hoopis suurema sõltumatuse ühiskonnast, suurema vabaduse, kui omasin enne korralikult, ausa kodanikuna tööl käies. Ja kuna oli see riigiametnik, kelle tegu (seadusega õigustatud) mu sellisesse olukorda tõukas, siis usun, et teisetüübilised riigiametnikud ei pahanda nüüd, et ma selle pealesunnitud olukorra hüvesid kasutan. Mingit lõbu peab ju elamisest tundma.

Jah - mida olekski kaotada? Hmm… Pika ja põhjaliku analüüsi järel pean tõdema, et neid asju on väga vähe. Nii vähe, et ma neid kohe ei leiagi. Siinkohas palve selle blogi üksikutele lugejatele: kui teile tuleb mõni asi, mida on mul kaotada, andke teada kommentaarides. Kui on midagi tõsist, siis luban ma oma praeguse elustiili ümber mõelda. Vist…

Praegu aga minema, sest ühed mu sõbrad parkisid oma auto siia kõrvale. Teate küll - need sinivalgete autodega. Eks need Statoili hamburgerid ole kõhukosutuseks ikka head küll

Ära sõites ma kummi ei vilista!