Elu ja kõik muu, autoriks W. Hocares

October 27, 2008

INFO

Filed under: Lihtsalt mõtted

Ajutiselt olen teises blogis, kuni saan siin seaded korda…

http://lordofmagi.blogspot.com

October 24, 2008

Lõuna väljakult Videviku teele

Eessõna ja hoiatuse asemel

    Et siis järg mu võistlustööks kirjutatud novelli järjele. Niiöelda lõpetuseks.
    Pehme lugu taaskord. See oli siis hoiatuse eest.

    *

Lõuna väljakult Videviku teele

    Nagu ikka, juhtid autot sina, kui meil on vaja pikemaid trasse sõita. Mina olen juhiks kurvilistel kruusateedel. Ma ei tea, miks sa mind usaldad, kuid sa teed seda. Hoolimata faktist, et lube mul ei ole, tahad, et ma ise juhiks, kui juhtume väiksematele teedele sattuma - sa tundvat end nõnda kindlamini.
    Kõlaritest tuleb Bryan Adamsi lugude paremik, meie teine lemmik Phil Collinsi kõrval. Need sõnad, need sõnad sobivad nii hästi kirjeldamaks seda, mida tunneme.
    Päike on juba kesktaevasse tõusnud. Vaatan, kuidas männimetsad meist mööda vilksatavad, kui ilusad on need üksikud vahtrad oma oktoobrikuises värvikirevuses. Sügis. See sügis on meie - alati ja igavesti.
    Naeratan.

    Tõusin enne sind, sinu väike käsi mind tugevalt hoidmas. Vaikselt, et sind mitte äratada, pöörasin end ümber, et võiksin sind vaadata. Minu lemmiktegevus. Sa naeratasid läbi une, nii armsalt nagu meie esimesel kohtumisel. Silitasin su heledaid juukseid, mille olid ööseks krunni keeranud, et need hommikul liiga sassis ei oleks. Libistasin sõrmedega üle su kauni näo. Sa avasid silmad.
    "Hommikust, kallis!" tervitasin su unesegust pilku. Sa naeratasid, näksates sealjuures oma alumist huult. Olid mulle öelnud, et ei märka, kuidas sa seda teed, kuid iga kord, kui ma seda nägin, peatas see hetkeks oma armsuses mu hingamise. Võtsid kätega mu kaela ümbert kinni ja suudlesid mind. Pikalt, magusalt.
    "Hommik on täiuslik," ütlesid sa tasa. Teadsin, mida sa mõtlesid - tundsin sama. Ärgata sinu kõrval - mida enamat saanuks ma soovida.
    "Meie muinasjutt." Midagi muud ei osanud ma öelda.
    "Sa peaksid meie haldjast ristiema selle eest tänama. Just tema tegi selle hommiku võimalikuks."
    "Huvitav, kas tal oma vahtralehtedest kleidis juba külm ei ole. Oktoobri lõpp hakkab juba kätte jõudma. Oleks võinud õhtul tedagi siia kamina äärde sooja kutsuda, tallegi veini pakkuda. Ma ei usu, et ta ära öelnuks."
    Sa hakkasid naerma.
    "Totu!" ütled kulmu kortsutades. "Haldjatel ei ole kunagi külm. Mida?" küsisid sa järsku, märgates mu ainitist pilku.
    "Ma ei tea, see on nii… kummaline, aga iga kord kui sa naerad, kui sa naeratad või mulle otsa vaatad, iga kord ma armun sinusse üha uuesti ja uuesti." Jälle libistan ma sõrmedega üle su silmade, nina ja suu. "Iga kord, igal hetkel, kui ma sind vaatan."
    
    "Ma ei taha tagasi Tallinnasse."
    Pilk eesolevale maanteele suunatud, hoiad sa ühe käega rooli, teisega pigistad tugevalt minu oma.
    "Ei taha minagi. Aga peab. Seekord õnneks vaid üheks ööks, siis saame kohe tagasi sõita." Püüan sind lohutada, kuid vaid korraks käib naeratusevirvendus üle su näo. Siis kaob see taas. Tean, millele sa mõtled, miks ei taha sa tagasi pealinna. Mõtlen sellele isegi.

    "Millal see nüüd oli? Mul on aeg täiesti sassis," raputasid sa sel ööl autos istudes pead.
    "Mmm… Ma ei mäleta. Kunagi see oli. Eile? Eelmine nädal? Veel varem?" kehitsin õlgu ja rüüpasin lonksu juba soojaks läinud õlut.
    Aeg mängis meile vingerpusse. Koos olles oli võimatu tajuda aja tegelikku kulgu: kord tundusid tunnid minuteina jooksvat, teinekord oli mingit jutukatket meenutades tunne nagu toimunuks see aastaid tagasi ja kui õige hetk meelde tuli - oli see tõesti alles eelmisel õhtul?! -, siis ei osanud selle peale enam midagi kosta.
    "Vahet pole. Meil oli traditsioon kord aastas ühel kindlal kuupäeval koos söömas käia. Ja kuna see hetk tundus olevat üks väheseid, mil ta näis mind kuulavat, otsustasin oma arvamuse välja öelda. Et vajan enda jaoks ruumi. Mu mees vastas seepeale, et ta on seda juba viimasel ajal märganud ja see oli ka enam-vähem kõik. Seega nüüdsest on mul natuke lihtsam kodust ära hiilida," rääkisid sa läbi akna öist Tallinnat vaadates. Kuu oli pilvede taha peitu pugenud, ja tugevast tuulest kõikuvate puude sahin kostus isegi autosse, kus taaskord teineteise embuses istusime. "Ma ei tea, mida ta arvas, ma ei hoolinud sellest, aga viimasena ütlesin talle, et mul pole kodus enam niigi palju ruumi, et saaksin oma päevikut kirjutada."
    Hakkasin selle jutu peale kohatult naerma, sest ootamatu võrdlus oli mulle pähe tulnud. Sa pärisid mu naeru põhjuse kohta küsiva pilguga.
    "Ma ei tea, miks, kuid mul tuli pähe statistika, mida olen kusagilt lugenud." Vaikisin natuke, et leida sõnadele ja mõtetele õiget järjekorda. "Umbes seitsekümmend või isegi kaheksakümmend protsenti sellistest suhetest laguneb lõplikult, kus üks osapool teeb teisele sellise ettepaneku aja mahavõtmiseks nagu tegid sina oma abikaasale. Ja need suhted, mis püsima jäävad, neis vaheaegades on mõistetud, et abielus oli tundeid, hoolivust ja kindlust ikkagi palju enam kui uues vaheajasuhtes. Kui mõelda aga, mida sina rääkinud oled… See on lihtsalt statistika, lihtsalt numbrid," kehitasin õlgu, kuid ei saanud naeratust oma näolt. Korra ma olin sulle juba öelnud, mida ma soovin - sinu abielu purunemist -, nüüd nägid sa seda soovi mu naeratuses.
    "Ma olen halb inimene," suunasid sa oma pilgu armatuurlauale. Raputasin pead, võtsin su pea ja keerasin su silmad taas enda poole.
    "Sa ei ole. Sa tahad lihtsalt tunda, et sa elad."

    Maardu. Võtad kiirust vähemaks, sest kord oleme juba linna kiirustades trahvi saanud.
    "Ega me midagi maha unustanud?" küsid sa murelikult, püüdes peeglist tagumisele istmele piiluda.
    "Kõik on olemas, ära muretse. Pealegi - vaid üks öö."
    "Tõsi."
    Vaatame linna, mis meie ümber oma haarmeid järjest koomale tõmbab. Raskelt kui elu. Nii harjumatu on tulla selle kära ja sagina keskele pärast seda rahu, mis oli me ümber vaevu sada kilomeetrit tagasi. Palun sul auto peatada ja kui oleme end üht bussipeatuse taskusse parkinud, astun autost välja. Süütan sigareti, selle kõige lahjema, mis praegu poodides müüa on.
    Nii naljakas on vaadata, kuidas sa üle istmete ronid, et ka minu poolt väljuda! Nii nagu alati.

    Sama garaažiboks. Mitmes kord? Ei tea. Igatahes kord olin öelnud, et me võiks siia juba oma postkasti üles riputada, et siis liikuva koduga siin kirjadel järel käia. Ja järjekordne hommik. Kohtumispaika ei tohtivat ju muuta…
    "Palun luba mulle, et sa ei kao."
    Su silmad, mis mulle nõnda armsaks saanud, vaatasid mind paluvalt. Kui mitmes kord sa seda palusid. Kui mitu korda ma olin sellele vastanud. Ei tea - palju.
    "Skeptik. Mitte kuhugi ma ei lähe. Mul on kõik, mida vaja." Võtsin su käed. "Pealegi, ma ei saa aru, miks sina skeptiline oled. Mina olen see, kes on näinud palju erinevaid suhteid ja nende kõikide kaduvust. Mina peaks skeptiline olema. Sina aga… Sina oled mõelnud sellistest tunnetest, kindlasti sellisel kujul, et kui need üldse olemas on, siis need ka kestavad." Mu sõnade peale sa noogutasid nõustuvalt. "Miks sa siis kahtled?"
    Kehitasid õlgu. "Ma ei tea. Kõik mu eelnevad, purunenud suhted, mis mul olnud on, kõik need on alanud kuidagi imelikult, kaasaarvatud see viimane, ja alati olen olnud mina see, kes on püüdnud neid alal hoida. Hoida neis elu ja tundeid." Vaatasin sind ja naeratasin. "Jah - tõsiselt. See kõige haledam suhe, kui ma veel noor olin - tagantjärgi vaadates saan aru, kui lootusetult loll ja naiivne ma olin. Mille nimel? Mille nimel ma seda kõike tegin?" Ikka ma naeratasin. "Ja abielu… Ma elasin oma kujutlusis, et meil on kõik hästi. Et on olemas kõik see, mis vajalik õnnelik olemiseks. Alles viimase kahe aasta jooksul olen aru saanud, et tegelikult polnud kunagi seda sädet, mis paneks südame kiiremini põksuma. Polnud ehk ka tema jaoks seda. Olen elanud oma kujutlustes, et mitte näha, kui armetult vaene on mu elu naisena." Sa ohkasid sügavalt ja tõstsid siis järsku pilgu. "Mida sa naerad?"
    "Ma olen õnnelik."
    Hetkeline mõistmatus.
    "Miks?"
    "Sa just ütlesid midagi väga olulist," ütlesin ikka veel naeratades, kuid su pilgust oli näha, et sa ei mõistnud veel, mida täpselt ma silmas pidasin. "Sa just rääkisid oma purunenud suhetest."
    "Jah?"
    "Sa rääkisid nende seas ka oma abielust…"
    
    Koputus oli vist piisavalt vali ja ma langetan käe. Ei meeldi mulle need uksekellad. Ootame. Hoian su kätt.
    Uks avatakse.
    "Tere, tere!" naeratab meile varajases keskeas kena naine. "Te juba nii vara kohal."
    "Ju me hakkasime vara sõitma siis," ütlen sind enda ees uksest sisse lastes.
    "Kas me oleme esimesed?" küsid sina meid tervitama tulnud naist kallistades, tugevalt ja kaua.
    "Ei. Kristiina tuli lastega juba eile õhtul."
    "Nii, et pere koos?" pärin mantlit seljast võttes ja seda ukse kõrvale varna riputades.
    "Ei, isa lubas õhtul peo ajaks kohale tulla," ütleb naine ja võtab sinu käest su käekoti. Samal hetkel piilub elutoa ukse vahelt väike, armas tüdrukuke ja jookseb siis müdinal tagasi tuppa. Kuuleme, kuidas ta enda jaoks nii suurt uudist kuulutab.
    "Emme, emme! Vanaema ja vanaisa tulid!"
    Tunnen, kuidas sa mul käest võtad. Pigistan seda tugevalt ja libistan teise käega läbi su helehallide juuste. Kui palju aastaid!
    Jah - mõned muinasjutud on sündinud selleks, et kesta…

Kohtumine staariga

*

    Kandideerisin uuele töökohale - ajakirjanikuks. Isegi vestlusele kutsuti, kuigi töökuulutuses nõutavat varasemat töökogemust mul selles valdkonnas ei ole. Meeldiva välimusega peagi keskikka jõudvat naist silmitsedes liikusid mu mõtted pahatihti vestlusteemast kõrvale, ent suutsin siiski vajaliku keskendumise säilitada. Tundus, et jätsin positiivse mulje, sest ta naeratas mulle hüvastijätuks ja avaldas lootust veelgi kohtuda. Mina muidugi mõtlesin taaskohtumisele veidi teisest aspektist, aga noh - kui saaks töökoha, oleks aega edasi mõelda.
    Jõudsin koju, istusin televiisori ette ja hakkasin oma telefoniraamatut läbi lappama. Mulle oli järgmiseks ülesandeks antud kirjutamine. Alul lõin küll rusikaga õhku, et vedas, aga siis hakkasin mõtlema võimalikele kandidaatidele, kellest ma siis nõutava portreeloo kirjutan või keda intervjueerin, ja avastasin, et võimalused kahanesid pea olematuks. Mitte, et mul vähe tuttavaid oleks, kuid selliseks ülesandeks sobisid ikkagi avalikkuses tuntud tegelased. Vähemalt nii ma arvasin. Telefoniraamatust leidsin vaid viis inimest, keda võis enam-vähem VIP’iks nimetada.
    Valisin Lauriito numbri, aga ka pärast kolmandat valimist ta ei vastanud. Ju ta oli mu viimastes lugudes nii pettunud, et ei soovinud minuga enam üldse suhelda. Igaks juhuks vaatasin ka poogen.ee saidil olijaid, kuid Lauriitot ei olnud sealgi. Kriipsutasin nime maha.
    Kristi oli küll, aga näppe klaverile pannes sain aru, et läbi kirjade ei sobiks luuletajaga ikka intervjuud teha. Kurgjale sõiduks aga raha ei olnud.
    Lappasin edasi. Malcolm oli Tartus, seda teadsin tema blogist, seega jälle kriips. Otsustasin riskida ja helistada kahele eesti uuemas kirjanduses tuntud tegelasele. Esimene neist vabandas küsimust kuuldes kiirete toimetuste taha varjudes end kohe välja, teine porises küll, aga lubas siiski mõne tunni pärast Pärnu maantee Patrickusse tulla.

    Tegelikult oli mul hea meel, kui ma samme kokkulepitud koha poole seadma hakkasin. Kutsutu sündmusterohke minevik ja olevik võis anda materjali rohkem kui ühe loo tarvis, selles olin ma veendunud. Ma küll ei teadnud, milline on ta päriselus, sest meie varasem suhtlemine oli toimunud vaid läbi e-kirjade ja sõnumite, kus ta mind aeg-ajalt oma juhtumistest ikka teavitas. Olin ärevil ja uudishimulik - sellise staariga pole ma vist kunagi kohtunud.
    Jõudsin pubisse veerand tundi enne kokkulepitud aega. Võtsin omale õlle, et piisakese alkoholiga oma kannatamatust jahutada, ja valisin vaikse nurgataguse laua. Panin diktofoni koos märkmikuga lauale, soovides endast asjaliku tulevase ajakirjaniku muljet luua. Nihutasin neid edasi ja tagasi ja paremale ja vasakule, aga ikka tundusid need kuidagi valesti asuvat. Lõin lõpuks käega. Iga natukese aja tagant vaatasin kella, justkui aitaks see ajal kiiremini liikuda.
    Rüüpasin just õlut, kui eesruumist kostus klaasiklirin ja kellegi vandumine. Kuidagi tuttavlik, sest umbes sellisena olin endale ette kujutanud kutsutu vandumist, kui olin tema seiklustega tutvunud. Ma ei eksinud - see oligi tema.

    Nurga tagant välja astudes hoidis ta ühe käega õllekannu, teises käes oli taskurätik, millega ta oma otsaesist ja nägu kuivatas. Mind nähes tundis ta mu vist ära sama kindlalt kui tema minu, sest ta seadis sammud kohe õige laua juurde.
    "Kurat!"
    See oli esimene sõna, mis ta ütles. Hea, et ma veel diktofoni käima polnud pannud. Nihelesin oma toolil.
    "Kas väljas sadas?"
    "Mähh…" mühatas ta teisele poole lauda istudes. Ajasin end sirgu, et teda paremini näha. "Ei sadanud midagi. See kuradima ettekandja oli nii tähelepanematu, et jooksis mulle leti tagant väljudes otsa."
    "Ja kallas sulle jooke peale?"
    "Ei, ma jõudsin eest ära hüpata."
    "Millest sa siis märg oled?" imestasin tema märga nägu piieldes.
    Lai naeratus ilmus tema habemesse. "Higist." Nähes, et ma mõhkugi aru ei saanud, pidas ta vajalikuks end täpsustada. "Sel piigal olid ilusaimad stringid, mida viimaste päevade jooksul näinud olen."
    Loomulikult!
    Suurim aluspesuspetsialist pealinnas jõi esimese sõõmuga pool kannu õllet ja vaatas mulle siis pingsalt otsa, oodates, et ma midagi ütleks. Ebakindla liigutusega panin diktofoni lindistama, tõmbasin kopsud õhku täis, et enesekindlust koguda ja alustasin oma elu esimest intervjuud.
    "Sina oledki siis Paul?" küsisin teisel pool lauda istuvalt päkapikult.
    "Tegelikult, kui väga aus olla, ja ma tahan, et sa seda ei avalikustaks, siis mu pärisnimi on Jaakob. Paul on mu pseudonüüm. Kõlab lühema ja löövamana. Seepärast ma seda oma kirjades kasutangi."
    "Jaakob?"
    "Ei, kutsu mind edasi Pauliks," julgustati mind. "Tegelikult olen ma Pauliga juba nii harjunud, et Jaakobiks kutsutakse mind vaid tööl olles. Vana - see uss! - kutsub mind veel lisaks ka perekonnanimega."
    "Ja see oleks?"
    "Kuule, ole nüüd mõistlik. Niipalju ma ka ajakirjanikke ei usalda."
    "Aga me oleme vanad sõbrad ju, mind võid ikka usaldada."
    "Sind, W, peaks ma tegelikult kõige vähem usaldama, sest oled minu kirjadest mingid soperdised kokku kirjutanud ja need kõigile lugemiseks üles pannud, et kõik minu üle naerda saaksid. Hea, et sa pole fotosid veel üles riputanud, muidu näidataks tänaval kogu aeg näpuga," vaatas Paul mind üsna kurjal pilgul. "Õnneks ei ole sa mind veel nii korralikult kirjeldanud, et mind lausa tänaval ära tuntaks."
    Sügasin kukalt ja naeratasin virilalt. "Paul… Sa oled ainus aastaringselt liikuv päkapikk Tallinnas."
    "Seepärast ma võtsingi pseudonüümi, et saaksin vajadusel näidata, kes ma tegelikult olen. Ma kartsin sinust seda algusest peale, et võid ideedepuuduses minust kirjutama hakata."
    Paul oligi pahane ja atmosfääri leebemaks tegemise nimel otsustasin teda meelitada.
    "Ma ei usu, et keegi tahaks sulle näpuga näidata." Päkapikk turtsatas ja tema tutumütsi tutt vahetas turtsatuse mõjul asendit. "Mulle tundub, et sa meeldid lugejatele, et sa oled neile sümpaatseks saanud." Reaktsioon oli vastupidine oodatule.
    Paul kargas istmele püsti (mis aitas mul teda paremini näha, sest enne pidin kogu aeg üle lauaserva kõõritama). "Jah??? Kas sa mõtled ka, mida räägid???"
    Lasin Pauli teosed kiiruga läbi pea. "Kindlasti. Esimene osa on ju Poogna parimate miniatuuride seas ja selle järgedelgi on suht head hinded."
    "Suht? Sa ütled - suht?" Pauli habe hakkas kergelt värisema. Tõmbasin end igaks juhuks vastu tooli seljatuge, sest isegi olin teatud olukordades seda habemevärinat kirjeldanud ja mõtted neist olukordadest meenutasid vaid purunenud asju. "Vaata arvustusi, mees!"
    "Mis nendega siis on? Normaalsed arvustused on," kaitsesin end ainsa väitega, mis pähe tuli.
    "Jah??? Meenutame siis kõigile. tuul kiitis esimest osa, teise kohta mainis, et on igavam ja kolmandat enam ei komminudki. Miks? Sest ei tahtnud sulle sitasti öelda. Lihtne! Neid näiteid on veel, aga see, mida kirjutas Poolik K… Et kolmas osa on nirukene ja mina alla käinud??? Et see on normaalne või, W?" Päkapikk trampis jalgadega mööda istet edasi-tagasi. Kõva häält uudistama tulnud ettekandja taandus Pauli olekut nähes kiiresti. "Kui ma, kurat, teaks, et ta seda minu kohta ütles, oleks ma tal ammu ukse taga. Ei - sellest läbi ka. Aga ta arvustab sind! Miks sa, kuradi kirjanikuhakatis, ei kirjuta asju nii nagu mina sulle neid saadan?" Paul võttis taskust varem valmiskeeratud sigareti ja süütas selle tuletaelast tuld lüües. Osutasin ettevaatlikult suitsetamist keelava märgi poole. Päkapikk vaid sülitas vastuseks. "My ass!* Ma ei suitseta. Ma tõmban kanepit! Ja sina - et see neljas osa oleks kirjutatud nii nagu mina sulle kirjutan."
    "Paul… Lugetaje huvides ma pean asju pehmendama. Arvestades sinu keelekasutust ja juhtumisi. Pealegi," otsustasin paaniliselt veelkord teemat muuta, sest Pauli silmad leegitsesid vihast - seni olin arvanud, et ta kasutab oma kirjades vaid kujundlikke väljendeid. Nüüd tundsin kuumust. "Me tulime siia intervjuud…"
    "Mis kuradi neetud intervjuud?! Ja ma sulle veel pehmendan!!!" ütles Paul õllekannu haarates.

    *

    On küll ilusad stringid.
    See oli silmi avades mu esimene mõte. Mind toibutava baaridaami kaaslanna seisis otse mu pea kohal.
    "Me kutsume kohe kiirabi ja politsei," ütles stringipiiga.
    Ajasin end läbi valu tuikudes püsti. "Ei ole vaja. Mul on kiire," pomisesin omaette ja vaevaliste sammudega jõudsin tänavale. Pea tundus soe, aga ma ei hakanud seda katsuma. Igaks juhuks.
    Süütasin sigareti, võtsin rahakotist Lauriito visiitkaardi, vaatasin sealt tema kontori aadressi ja hakkasin kesklinna poole kõmpima.

October 14, 2008

Kevadteedelt suveradadele…

*
    Pargin auto veidike eemale nagu alati, sest ettevaatus ei ole kunagi liiast - me kumbki ei tahtnud, et meid avalikult koos nähtaks. Liiga palju liikus siinkandis meie ühiseid tuttavaid. Päikesesirmi peeglisse vaadates kohendan soengut, võtan siis tagaistmelt suure lillekimbu ja astun autost välja. Istun kapotile ja jään suitsu tehes ootama. Tean, et iga hetk peaksid sa tulema.
    
    Meie esimene kohtumine oli vaid mõned nädalad tagasi. Talv oli veninud oodatust pikemaks ja esimesed kevadlilled olid õitsele löönud alles mai keskel, see-eest olid ilmad aga teinud tõsise hüppe öökülmadest päevaste paarikümnekraadiste temperatuurideni. Suurim muutus oli jalakäijate riietuses: neiud-naised olid oma talvemantlid, -kasukad ja -joped järsult vahetanud lühikeste ja väga lühikeste seelikute vastu, tekitades pika talve järel palju liiklusohtlikke olukordi.
    Olin tookord pargis jalutamas, nautides kõike, mida kevadel pakkuda oli - päikesepaistet, sooja tuult ja ilusate jalgadega vastassoo esindajaid. Süda lausa hõiskas rinnus. Tahtsin nautida kõike. Kevadet ja tervet elu. Leidsin ühe pargi pearaja kõrval vaba pingi ja istusin, et õllet libistades lihtsalt olla ja vaadata.
    Siis sa minu juurde tulidki. Seljas ülilühike kleit, mis paljastas su peened, sihvakad jalad, istusid sa minu kõrvale pingile, võtsid oma väikesest kotist raamatu ja hakkasid seda lugema. Alul ei pööranud ma sulle tähelepanu, kuid märgates su kiireid silmanurgapilke minu suunas, vastasin paar korda samaga. Jõin õlut, sügasin korra oma paaripäevases habemes lõuga ja muigasin. Elu on imelik.
    "Kevad on ilus," ütlesid sa järsku. Nii järsku, et alul ma ei mõistnudki, et olid seda mulle öelnud. "Ja päike - nii suur ja soe."
    Ikkagi mulle olid need sõnad mõeldud. Pöörasin pead ja nägin su suuri, selgeid silmi omale otsa vaatamas, täis kõike, mida kevad pakkuda võib - lõbusust, elurõõmu, kelmikust.
    
    Heidan pilgu käekellale. Möödunud on minutit viisteist, aga ma ei näe sind veel. Ometi olen kindel, et sa tuled. Hilinemine on kindlasti põhjustatud sellest päevast, sellest tähtsast sündmusest, kust sa peaksid otse siia tulema. Aga ma tean, et ma ei ole ainus, kes tahab sulle õnne soovida, palju on neid, kellele sa meeldid, kes sind armastavad. Aga hoopis vähem on neid, keda armastad sina. Mina olen üks neist erilistest, keda oled austanud oma tunnetega.
    
    Me hakkasime pärast seda esimest vestlust tihti kohtuma. Need pärastlõunased jalutuskäigud pealinna parkides. Isegi mina ei teadnud varem, kui palju on Tallinnas erinevaid, nii kauneid kohti, kus käest kinni ringi kõndida ja oma unistusi kalli inimesega jagada. Ja need paar õhtut, kui sa kodust välja hiilisid, vabandades end välja sõbrannade juurde minekuga - need sammud liivaradadel, ajades kuuvalgel taga meie endi varje, vaadates, kuidas need teineteist embavad. Nii õrnad, puhtad, süütud tunded.
    Esimene suudlus. Tookord, kui olin õhtul peatunud su kodust paari tänavanurga kaugusel. Olime just tulnud Meriväljalt, muulilt, kus vaatasime loojuvat päikest ja kuulasime tasast lainemüha. Tulime autost välja. Sa kõhklesid, ei tahtnud veel minna, ent teadsime me mõlemad, et praegu veel pead. Praegu veel. Embasin sind. Taaskord nõnda, et su jalad tõusid maast. Siis tõstsid sa pilgu, vaatasid mulle silma sama sügavalt, kui meie esimesel kohtumisel. Ja siis sa sulgesid need. Me teadsime mõlemad, et nüüd oligi see ainus õige hetk. See oligi…
    
    Alles paar päeva tagasi. Praegugi on silme ees selle hetke imelisus. Ma naeratan. Kunagi varem oma neljakümne kahe eluaasta jooksul ei ole ma tundnud end nii õnnelikuna.
    Näen sind tulemas. Ümber nurga pöörates vaatad sa kiirelt ringi, märkad mind ja lehvitad. Hakkad jooksma. Astun paar sammu lähemale ja juba hüppadki mulle kaela. Täna on mul habe aetud ja sa suudled mind pikalt, magusalt, kirglikult.
    Mõne minuti pärast, kui oleme end teineteisest lahti suutnud rebida, ulatan sulle suure kimbu tulipunaseid roose.
    "Õnnitlused koolilõpu puhul, kallis!"
    "Aitäh, armas!" Sa naeratad. Roosid kahvatuvad su särava pilgu kõrval. "Lõpuks ometi. Nüüd on terve suvi vabadust. Meie suvi."
    "Jah. Meie suvi - pikk, lõputu ja õnnelikeim kõigest."
    Istume autosse. Mul on restoranis laud kinni pandud, kaugel Tallinnast, et saaksime olla vaid kahekesti. Vaid sina ja mina ja küünlad meie vahel laual. Meie esimene õhtusöök.
    Autot peatänavale juhtides märkan, et kortsutad kulmu.
    "Kas midagi on valesti?"
    Sa kehitad õlgu. "Natuke mures."
    "Miks?"
    "Noh - sügisel tuleb taas õppima minna. Ja ma ei tea, kas siis on veel nii palju aega kohtuda."
    "Ikka on. Miks mitte?"
    "Ma ei tea," ütled sa mulle otsa vaadates. Sa oled tõsiselt mures. Nii armas, nii väike. Nii mures. "Sõbrannad lihtsalt rääkisid, et kuues klass pidi hoopis raskem olema."

October 8, 2008

Roolis…

Filed under: Lihtsalt mõtted

Viimased kaks nädalat olen oma päevi veetnud roolis istudes. Isegi praegu, kui seda teksti kirjutan, olen juhiistmel ühes meie pealinna paljudest tasuta WiFi levialadest ja kuulan muusikat. Sõita on hea, nii mõnus ja vaba tunne üle nii-ii pika aja.

Siinkohal tervitaksin Eesti Politseid, eriti selle liiklusega tegelevat osakonda ja luban, et hoolimata lubade olematusest järgin ma kõiki liikluseeskirju ega tekita liiklusohtlikke olukordi. Ausalt - ma oskan sõita, ei tee seda kunagi alkoholijoobes ja panen ohurihma alati kinni. Olen igati viks ja viisakas liikleja.

Usun, et keegi ei pahanda pärast seda ülestunnistust, miks ma auto marki, värvi ja numbrit siinkohal avalikustama ei hakka. Mitte et ma kardaks neid trahve ja muid lõbustusi (isegi maksimumtrahv ei jätaks erilist märki niigi kaelas rippuvale neljale miljonile ja mõnepäevane arest - heh, so what?) Tööd mul nagunii hetkel ei ole ja mõnepäevane pealesunnitud puhkus tavaühiskonnast eraldatuna annakski võib-olla uusi ideid, mida saaksin hiljem kirja panna.

Tegelikult on suht naljakas - pärast kõike seda jama, mis viimasel ajal kaela sadanud, olen tegelikult saavutanud hoopis suurema sõltumatuse ühiskonnast, suurema vabaduse, kui omasin enne korralikult, ausa kodanikuna tööl käies. Ja kuna oli see riigiametnik, kelle tegu (seadusega õigustatud) mu sellisesse olukorda tõukas, siis usun, et teisetüübilised riigiametnikud ei pahanda nüüd, et ma selle pealesunnitud olukorra hüvesid kasutan. Mingit lõbu peab ju elamisest tundma.

Jah - mida olekski kaotada? Hmm… Pika ja põhjaliku analüüsi järel pean tõdema, et neid asju on väga vähe. Nii vähe, et ma neid kohe ei leiagi. Siinkohas palve selle blogi üksikutele lugejatele: kui teile tuleb mõni asi, mida on mul kaotada, andke teada kommentaarides. Kui on midagi tõsist, siis luban ma oma praeguse elustiili ümber mõelda. Vist… emoticon

Praegu aga minema, sest ühed mu sõbrad parkisid oma auto siia kõrvale. Teate küll - need sinivalgete autodega. Eks need Statoili hamburgerid ole kõhukosutuseks ikka head küllemoticon

Ära sõites ma kummi ei vilista!

October 2, 2008

Õhtu puiesteelt Hommiku tänavale

Filed under: Lihtsalt mõtted

Tõusen püsti ja bussiuksed avanevad. Nii väga tahaksin mõelda, et vaid minu pärast, kuid ninakrimpsutusega pean tõdema, et väljujaid on veelgi. Ei ole vaid minu pärast. Kergelt vasakut jalga liibates astun tänavale ja süütan juba valmispandud sigareti. Pilku tõstes näen bussipeatuse silti. Õhtu puiestee. Ilus. Just natuke aega tagasi olin läbi akna jälginud, kuidas päike kaugete metsade taha kaob. Ja siis väljusin selles kohas lõpp-peatuse asemel. Aega ju rongini veel on. Naljakas – hoolimata sellest, et linn asus mu kodualevikust vaid viieteist kilomeetri kaugusel, ei teadnud ma varem sellenimelisest tänavast. Alati on millekski esimene kord. Ilus. Õhtu puiestee.
 
Sügis on alanud muinasjutuliselt. Võib-olla on põhjus ema ostetud šampuses, mille ta täpselt, minutipealt palus mul kodus avada, et sellega saabuvat aastaaega tervitada. Mind ajas see tookord natuke naerma – põhjuse leiab alati. Võib-olla on see ilusa sügise põhjuseks, võib-olla mitte. Pigem vaid kokkusattumus.
 
Omaette naeratades sean sammud raudteejaama poole. Pilk kellale ütleb, et aega on veel kakskümmend viis minutit. Jätkub. Rahulikult.
 
Klõpsasin MSNi aknakese kinni tund aega tagasi, leppides Sinuga kokku, et homme helistad mulle, tunnikese enne, kui hakkad lõunale minema. Varuga, et ma ikka kohale jõuaksin. Ise ma ju Sulle helistada ei saa. Mobiilitädi teatab iga numbri valimise peale, et tuleb krediiti lisada. Aga ma ei hooli sellest. Sina ka mitte.
 
Tänavad on kuivad, vahtrad tänavate ääres juba värvilised. Viimased kolm päeva on olnud ilusamad ilmad, kui unistadagi osanuks. Viimased kolm päeva, viimased kolm ööd.
 
Alates sellest õhtust, kui me teist korda kokku saime. Olgu – kolmandat, kui Sa vaielda tahad, aga mina ei loe kohtumiseks seda, et ma Su töö juurest läbi astusin, tehes nägu nagu oleksime vaid endised töökaaslased. Teiste eest peitmisest sain ma veel kuidagi aru, aga enda eest – see oli raske. Ent ometi nägin ma Sinu pilku, kui ma sealt trepist üles läksin: vargsi heidetut, kuid siiski nii särasilmil. See oli armas.
 
See oli natuke pärast esimest tõelist kohtumist, kui olid sõitnud mu kodukülla, üle saja kilomeetri Tallinnast, et saaksime koos olla need lühikesed loetud tunnid. Pärast meie tundidepikkuseid vestluseid läbi interneti. Sa tulid, juba hommikul vara olid Sa kohal. Rõõmus, natuke kohmetu, arglik, sest oli see kord meil esimene olla kahekesi. Ainult Sina ja mina. Sina olid roolis, mina kaardilugeja, kel polnud kaarti. Polnud vajagi. See oli minu lapsepõlvemaa, ma tundsin kõike, mis oli sel hetkel me ümber.
 
Taevas olid siis hallid pilved, kuid hoolimata me kartustest vihma ei sadanud. Me ei märganud veel kokkusattumust, veel mitte. Juhatasin su metsa alla peitunud, sügisvärvides mägedesse. Sinna nende järvede juurde, kuhu saime auto jätta. Jalutasime. Hüppetornini jõudes ronisime selle tippu, sest Sa tahtsid selle kõrgust näha. Tegin Sinust salaja ühe pildi. Sulle miskipärast ei meeldi fotodele jääda. Ma ei saa aru, miks – Sa oled ju kena.
 
Vastutulev, kergelt kõikuv ja tuntavalt õlle järele lehkav mees küsib mu käest suitsu. Annan talle ühe, mispeale too üritab minuga ehtvenelaslikult sõprust sobitada. Osutan käega kellale ja kiirendan sammu, et ta mulle järgi ei jõuaks.
 
Pikalt jalutasime selles sügiseses metsas. Korra tungisime isegi kuhugi padrikusse, et otseteed leida. Teed me ei leidnudki, kuid sellest padrikusse kasvanud järsust langusest laskudes leidsin midagi muud – võimaluse, põhjuse Sulle käsi ulatada. Esimest korda. Ma ei tea, kas tundsid värinat.
 
Aeg läks tookord nii kiiresti. Rääkisin Sulle anekdoodi sellest, kuidas Einstein oli väga lihtsustatult selgitanud oma relatiivsusteooria põhimõtteid. Tõtt tunnistades Sa naersid. Mina vaid vaatasin Sind.
 
Kolmandat ringi ümber kodualeviku suure kiriku kõndides võtsin ma lõpuks julguse kokku ja embasin Sind. Sa olid nii väike, nii armas. Aeg lendas ja oligi aeg lahkuminekuks. Sul oli tarvis kella viieks tagasi Tallinnas olla. Auto kõrval, nende kollakas-punaste vahtrate all puutusid mu huuled Sinu omi. Korraks. Hetkeks. Siis rabelesid Sa mu kaisutusest lahti, põgenesid autosse ja sõitsid minema. Vaatasin eemalduvat autot ja tundsin end õnnelikuna. Jalutasin koju, pilt silme ees ilmast hoolimata roosakalt udune, ja oma laua taha istudes jäin ootama hetke, mil arvutiekraani alla paremasse nurka ilmuks kastike teatades, et oled end MSNi sisse loginud. Ainult mõni tund jäi oodata.
 
Rong peatub. Võtan kõrvaklapid peast, trepist vagunisse ronides otsin taskust täpse raha ja jään kontrolöri ootama. Kui alul olin kartnud, et ei leia istekohta, siis nüüd avastan, et kolmapäeviti ei sõidagi nii palju rahvast. Siiski – nagu arvatud – on üle poolte reisijatest Tartust Tallinnasse sõitvad üliõpilased, noored ja muretud. Nii mulle tundub.
 
Pileti kätte saanud, võtan kingad jalast, et jalad vastasistmele tõsta. Nii on mugavam. Kas just viisakam, ma ei tea, aga mugavam kindlasti. Libistan pilgu üle reisijate ja pööran selle siis aknast välja, neile järjest kiiremini möödalibisevatele varjudele. Pimedaks hakkab kiskuma. Peatus peatuse järel, järjest lähemale pealinnale. Inimesi tuleb peale vähem, kui neid väljub. Vist ei ole nädala sees Tallinnas midagi teha. Neil ei ole. Minul on.
 
Vanalinn on tühi. Mitte täiesti, kuid võrrelduna nädalalõppude saginaga, millega harjunud olen, siiski üsna. Ostan viimase raha eest pudeli õlut. Kas just kõige õigem tegu? Kehitan õlgu. Pikk maa on veel minna.
 
Meie teine… Hea küll, kolmas kohtumine, siis hakkasime märkama asju, millele varem ei osanud tähelepanugi pöörata. Nädalaid taevas lasunud pilvevaip oli kadunud vaevu tund enne kokkulepitud aega. Me nägime päikest loojumas otse meie ees maanteel. Sa kahetsesid, et me ei olnud hakanud varem liikuma, et jõudnuks loojangut vaadata juba rannas. Ent juba see oli tore, et päike end meie kohtumise jaoks üldse välja tuli. Selle mõtte peale Sa naeratasid ja võtsid mu käe. Järgmised paarkümmend kilomeetrit vahetasime käike koos. Veidi liiklusohtlik küll, kuid enam ei raatsinud me teineteisest lahti lasta.
 
Ma ei olnud varem Vääna-Jõesuus käinud. Sa tundsid uhkust – Sa ise ütlesid mulle -, et saad mullegi midagi uut tutvustada. Parklas olid küll mõned autod, kuid rand oli tühi. Meie madalad jalatsid olid ruttu peenikest liiva täis. Näitasin kaldast eemal väikest platsi. Sa noogutasid. Panime oma asjad liivale ja istusime nende kõrvale. Silmapiiri kohal olid veel tumepunased pilved, väikeste lainete tasane mühin kostus meie kõrvadele kui kauneim muusika.
 
Rääkisime. Peamiselt sellest, kui tore on meil kahekesti koos olla, kui toredalt maailm kinkis meile sellise ilusa õhtu. Siis küsisid Sa mu plaanide kohta. Ma ei tahtnud küll reaalsust meenutada, kuid Sinuga oli kõik teisiti, Sinuga tundsin ma end vabalt. Sa teadsid nagunii kõike.
 
Sa hakkasid naerma, kui nimetasin end parasiidiks. Täpselt nagu ma isegi, suutsid ka Sina näha naljakaid seiku muidu nii tõsises olukorras. Rääkisin oma plaanist pankrot välja kuulutada, ideedest, kuidas elada üle järgmised aastad, kuidas ma tunnen end elades taas vanemate kulul. Sa paitasid mul pead.
 
“Ühel öösel, pärast pokrit, läksin ma välja suitsu tegema. Ja miskipärast tuli mulle silme ette pilt sellest, kuidas ma lapsepõlves siinsamas maja ümber jooksin ja mängisin. Ja siis ma mõtlesin, et oma kolmekümne ühe aluaastaga pole ma kuhugi jõudnud. Pigem olen ma selle kauge ajaga võrreldes veelgi tagasi läinud. Täpselt nagu toona, elan ka praegu kodus vanemate juures, elatun sellest, mida nemad annavad. Ainult üks on erinev - kui siis, alles laps olles, nad veel uskusid minusse, siis nüüd on see usk kaduma hakanud.”
 
“Mina usun sinusse. Ma usun, et sul läheb kõik veel hästi,” ütlesid Sa seepeale. See oli Sinust nii armas. Ma surusin Su oma rinnale ja toetasin pea Su õlale, peites nina ja silmad Sinu paksudesse juustesse.
 
“Meil läheb kõik hästi, kallis.”
 
Selle peale ajasid Sina end uuesti istuma ja pilku tumenevale silmapiirile suunates võtsid kätega põlvede ümbert kinni. Nii tõsine olid Sa sel hetkel. Vaatasime merd, kuulasime merd. Vaikisime ja lihtsalt olime.
 
Siis ma märkasin. Palusin Sul silmad sulgeda, võtsin Sinu väikese käe ja juhatasin Su rannale, kohe lainepiiri juurde. Silmi avades nägid Sinagi metsa kohale tõusnud poolkuud, mis säras ka Su silmi ilmunud pisarail.
 
“Nii ilus!” Võtsid mul ümbert kinni ja kallistasid tugevalt, tugevalt. “Täpselt nagu selles luuletuses, mille sa mulle saatsid.”
 
Ma noogutasin naeratades. “Sellepärast ma palusingi sul silmad sulgeda.”
 
Teineteist hoides seisime lainepiiril, vaadates pimeduses üksteise õnnest säravaid silmi. Vaid üks oli puudu.
 
“Nüüd võiks veel…” alustasin lauset, kui Sinagi rääkima hakkasid.
 
“Kusagil põõsast võiks veel muusikud ilmuda,” ütlesid naeratades. Mina hakkasin naerma.
 
“Ma mõtlesin just samale asjale,” selgitasin Su küsiva pilgu peale. Püüdsin meenutada, kuidas nimetati neid Mehhiko muusikuid, kui Sa mu mõtet segasid.
 
“Sellised sombreerodega.” Uus naer ja uus selgitus. Su silmad läksid imestusest suureks. “Kuidas on see võimalik? Me tunneme teineteist vaid kaks nädalat, aga mõtleme samal ajal samu mõtteid.”
 
“Ei tea,” raputasin pead ja me hakkasime mööda veepiiri tagasi auto poole jalutama. Õhk hakkas öiselt külmaks minema, Sinul oli seljas vaid õhuke kampsun. Siiski vaidlesid mulle vastu, et need tuntavad värinad ei olnud külmast.
 
Kristiinesse jõudes näen ühes ristis vilkuritega politseiautot. Üks juht on otsustanud tänavapostiga mõõtu võtta. Helendavaid veste liikumas nähes peidan pooliku õllepudeli jope alla taskusse, sest asjatud probleemid on viimane, mida ma praegu vajan. Pea on niigi korrastamistvajavaid pulki täis. Sündmuskohalt möödudes kuulen veel ühe politseiniku üllatunud märkust teisele, et avarii teinud autojuht on kaine. Hea seegi.
 
Phil Collins mängis autos mitmendat ringi. Alul olime istunud sealsamas parklas, aga kui pärast südaööd oli sinna sõitnud kaks autotäit noori, otsustasime uue, vaiksema koha otsida. Türisalu pangale jõudes avastasime sealtki inimesed, seega tuli veel edasi sõita. Mulle meenus koht, kus olin pool aastat tagasi orienteerumas käinud. Läbi öise, tiheda udu leidsime selle viimaks üles. Parkisime auto kadakate vahele kesk suurt, muidu lagedat karjamaad. Taevas sirasid tähed.
 
Suured autod on head. Lasime eesistmed alla. Sa tulid mulle kaissu ja vaikides vaatasime läbi katuseakna tähistaeva avarust. Midagi enamat ei olnudki tarvis. Kumbki mõtles omi ilusaid mõtteid. Me lihtsalt nautisime seda, et oleme koos. Paitasin Su juukseid ja ohkasin mõnikord. Ikka ja jälle Sa palusid mul seda mitte teha, ent rahunesid, kui kinnitasin, et need ohked on sellest suurest, rahulikust õnnetundest.
 
Mõtlesin tulevikule, mõtlesin olevikule, mis paistis kui muinasjutt. Ma isegi kutsusime seda muinasjutuks, sest päriselus tundus midagi sellist võimatuna. Liiga erakordsed olid need tunded, mida olime teineteisele neil öötundidel kirjeldanud. Meie muinasjutt.
 
Ühel hetkel ma naeratasin nii laialt, et Sa tundsid seda ja vaatasin mulle otsa.
 
“Mis on?”
 
 "Ma kujutlesin jälle. Ma kujutasin ette, et me teeme pulmad, aga töö juures ei ütle sa kellelegi, kellega abiellud. Et nad näevad mind alles laulatusel. Noh ja ma kujutlesingi neid nägusid, mis sealt tulema hakkavad,” rääkisin vaikselt.
 
Korraks Sa naeratasid, siis muutusid tõsisemaks, kui olin Sind üldse näinud. Ja naeratasid taas.
 
“Selleks ma pean kõigepealt lahutama.”
 
“Sa oled abielus?” küsisin imestunult. Väga imestunult. Ma teadsin varem, et Sul on suhe, et Sul on väike tütar, kuid abielu… Sellest ma ei teadnud. Suhtest küll, sellest, millega Sa ei olnud rahul. Sa olid mulle sellest MSNis juba rääkinud, pikalt ja põhjalikult. Ma olin Su elukaaslast veel lolliks nimetanud. Enda arvates põhjusega. Kui minul oleks selline naine kodus, siis pööraks ma kindlasti talle ka tähelepanu. Aga see, mis teil? Päevad, nädalad, kus ei vahetata ühtegi sõna? See tundus mulle nii võimatuna. Kõik need ööd, kui me kella kahe või kolmeni internetis istusime ja oma eludest rääkisime, kõik need ööd andsid mulle mõista, et Sinu tegemiste vastu ei tunta huvi, et huvi ei tunta ka Sinu kui naise vastu. Aga abielu? Sellest ma ei teadnud. “Sul ei ole sõrmust,” nentisin Sinu kätt vaadates. Uuesti, sest meie esimesel kohtumisel olin ma korra juba vaadanud. Nii – igaks juhuks.
 
“Mul ei olegi seda olnud,” ütlesid Sa tasa, naeratades nukralt ja veidi kibestunult. “Ma arvasin, et sa tead.” Raputasin vaikselt pead. “Jah, mul pole kunagi sõrmust olnudki. Tegelikult,” nüüd ohkasid Sina, “ei olnud meil ka pulmi. Lihtsalt registreerimine. Seegi töö juurest lõunavaheajal. Mul olid veel mustad püksid jalas. Muu ei läinud enam selga. Ma ootasin siis last.”
 
Ma ei suutnud seda uskuda. Iga tüdruku unistuseks on pulmad valge kleidiga, mitte töö juurest ärajooksmine, et kusagil mingile paberile allkiri anda. Allkiri, mis seob. Ma ütlesin Sulle, kui mõttetuna see minu jaoks näib.
 
Sa noogutasid ja taaskord nägin ma Sinu silmis pisaraid. Seekord küll mitte selliseid, mis mind õnnelikuks teeksid. Vangutasin uskumatult pead.
 
Abielu… Löön jalaga kõnniteelt ühe kivi põõsasse ja süütan järjekordse sigareti. Nüüd on tänavad juba täiesti tühjad. Tänavalaternad heidavad valguskoonuseid eikellelegi. Siiski – mina ju kõnnin siin. Isegi tuled on majades kustunud, kedagi nagu ei elakski siin. Suured majad, uhked, ilusad ja vähemilusad. Pikkades sirgetes ridades.
 
Järsku näen nende suurte ja korralike majade vahel üht vanemat. Väga palju vanemat ja väiksemat puumaja. Tänavavalgustite valgusvihud aitavad seletada selle sammaldunud eterniitkatust, siit-sealt mõni kild väljas; selle maja otsaseina kuivusest lõhenenud palke; hooletusse jäetud, rohtu mattunud aeda ja väljakasvanud arooniahekki. Ja samuti näen majaseinale kinnitatud suurt, uut tahvlit tänavanime ja majanumbriga. Naeratan nukralt, meenutades meie viimast kohtumist, kus olid rääkinud mulle oma abielust. Nii väga tahab mu kujutlus panna praegu sellele suurele sildile tänava asemele sõna ‘abielu’.
 
“Nii tihti käivad tuttavad meil külas, vaatavad meie uues majas ringi, vaatavad meid ja meie väikest tütart, ja ütlevad, et meil on ideaalne elu, et kõik on nii täiuslik. Ja meie vaid naeratame,” rääkisid Sa siis sellel karjamaal. “Aga need inimesed ei tea ju midagi. Nad näevad vaid silte. Abielu kui sellist pole meil kunagi olnud, sest paber ei ole see, mis seob. Tunded on need, mis peaksid siduma.” Surusin Sind sellel hetkel tugevalt enda vastu. “Kunagi ammu ma arvasin, et laps on see, mis seob kaks inimest täielikult, et laps on midagi ülimat. Kui väga ma eksisin. Laps ei loo suhteid. Laps on lihtsalt väike inimene kahe suurema inimese vahel. Tunded on aga eraldi. Meil neid ei ole.” Sa peitsid oma nina sügavale mu põue ja vaikisid pikalt. Silmitsesin taevast, kuulasin Phil Collinsit ja mõtlesin. Siis hakkasid Sa taas rääkima. “Ma olen terve elu, juba väikese tüdrukuna unistanud suurtest ja sügavatest tunnetest, sellistest, mis panevad keha pealaest varbaotsteni värisema. Aga neid ei tulnud ega tulnud, ka pärast tütre sündi mitte. Viimased aastad olen ma juba leppinud, et mitte kõik unistused ei ole määratud täitumiseks. Ja ma elasingi vaid oma tütre nimel, kes on parim, mis on minuga elus juhtunud on. Aga nüüd… Nüüd oleme siin, ainult sina ja mina ja vot! – ma tunnen, et ma olen õnnelik. Kõige õnnelikum inimene terves maailmas. Et mu ainus tõeline unistus on täitunud.” Sa tõstsid pilgu ja vaatasid mulle otsa, silmis pisarad – seekord palju, palju ilusamad kui enne – ja palve – sügav, meeletu. “Aga ma saan sinust aru, kui see sinu jaoks midagi muudab. Ma tõesti arvasin, et sa tead abielust.”
 
Raputasin vaikides pead. Vaatasin Sulle otsa, kuid ei osanud midagi öelda. Vaid Sinu ilusaid juukseid suutsin ma silitada. Pikalt, vaikides, silm silma vastas olime seal autos, sõnatult, sest sõnu oli nii raske leida, nii raske öelda. Tahtsin Sind lohutada, kui ei teadnud, kuidas – ühtegi sõna ei tulnud üle huulte. Lihtsalt vaatasin Sind ja mõtlesin. Sina vaatasid mind ja ootasid.
 
“Tahad, sõidame tagasi linna?” küsisid Sa pärast poole tunni pikkust vaikust. Hommikupoolne taevas oli juba heledamaks muutunud. Raputasin eitavalt pead.
 
“Ma tahan sinuga olla. Alati. See, mida sa rääkisid, ei muutnud midagi, ma pidin vaid oma unistustes, kujutelmades mõned klotsid ümber tõstma,” laususin vaikselt.
 
Udu oli madalamaks vajunud, hõljudes veel poole meetri kõrgusel maapinna kohal. Juba võis läbi hämaruse aimata karjamaad ümbritsevat metsamüüri. Kuu paistis otse meie peade kohal.
 
Võtsin tagumiselt istmelt oma jope, andsin selle Sulle ja avasin aknad.
 
“Lähme välja.”
 
“Suitsetama?” küsisid Sina.
 
“Ei.” Tulin teisele poole autot, võtsin Sinu käe ja tõmbasin Su kastemärga, kõrgesse rohtu. Kõndisime edasi. Autost eemale jõudnud, paika, kus uduviirg me jalgu ümbritses, palusin Su tantsule. Tasa kostus autost meieni Phil Collinsi ballaad.
 
“Meie muinasjutt,” sosistasid Sa tasa, oma pead minu rinnale toetades.
 
Tunnen koha ära. Enne kodust väljatulekut olin pikalt kaarti uurinud, et õiget kohta leida. Nii tavalist tänavate kaarti kui ka kõrvale võrdluseks aerofotodega tehtuid. Tean, et olen õiges kohas, ma ei kahtlegi selles. Näen juba eespool tänavaotsa, mille poole olen viimased kaks tundi jalutanud. Lihtsam olnuks takso või bussiga tulla, aga mul oli tarvis mõelda. Pikkade sammudega astun edasi. Juba seletavadki silmad tänavanurgas aianurgale kinnitatud tahvlit.
 
Hommiku tänav.
 
Meie muinasjutt. Nõnda ütlesid Sa tookord, kui palusin Sind meie esimesele tantsule.
 
Ma ei uskunud enam muinasjutte, mitte pärast kõike seda, mida olin läbi elanud. Sa teadsid kõigest sellest. Neist nooruslollustest, mis võtsid alul vabaduse, ja pärast vabaduse tagasisaamist, kui olin suutnud end uuesti jalgele saada, siis võtsid need samad lollused minult normaalse tuleviku, paisates mind sügavale majanduslikku kuristikku. Tagasi elamisele teiste armust. Sa teadsid sellest ja ometi tahtsid olla Sa mu juures, minuga koos. Tahtsid tantsida sel hommikuudusel karjamaal…
 
Ma ei uskunud muinasjutte, ei uskunud samas ka võimalusse, et keegi võiks elada sellist elu nagu Sina. Eriti veel selline inimene nagu Sina – nii kena ja armas, nii välimuselt kui olekult. Olid ju töö juures kõik meeskollegid Sinusse salaja armunud. Kuidas sai see juhtuda, et sinusugune naine pidi elama tunneteta, külmuses, emotsionaalses üksinduses? See tundus mulle võimatu.
 
See oli meie muinasjutt. Ja nüüd usun ma sellesse. Sa andsid mulle tagasi midagi sellist, millesse olin kaotanud usu hetkel, kui avastasin, et mitte päkapikud ei too maiuseid mu sussidesse, vaid mu enda vanemad. Sa andsid mulle tagasi usu unistustesse.
 
Meie muinasjutt… Mitte tavaline, tänapäeva oma, vaid päris-muinasjutt; selline, kus toimuvad kõikvõimalikud imelised, alul nii võimatuina näivad sündmused; selline, kus kõik on võimalik.
“Ma usun jälle muinasjutte. Ma usun, et kõik on võimalik,” kordan endale vaikselt, tõstan käe ja koputan. Tunnen südametukseid ja pühin peopesa vastu püksisäärt kuivaks. Keegi ei tule. Koputan veelkord, juba kõvemini. Viimaks avatakse uks.
 
Vaatad mulle väsinud, kuid mitte uniste silmadega otsa ja Sinu ilme peegeldab täielikku üllatust.
 
“Sina? Mida Sina siin teed?” küsid Sa ehmunult. “Sa pidid ju…”
 
“Kes seal on?” kuuleme korraga Su selja tagant mehehäält. Siis trepist laskuvad sammud.
 
Su silmadesse tuleb hirm, mis pühib sealt üllatuse. Kiirelt heidad pilgu selja taha. Siis tagasi minu suunas.
 
“Mine, palun, mine ära!” sosistad Sa ärevalt.
 
Raputan aeglaselt pead. “Muinasjutt, mäletad?” küsin vaikselt ja võtan Sinu tekki ülal hoidva käe. See väriseb. “Kas sa usud meie muinasjuttu? Kas sa usud oma tundeid?” Näen, kuidas Sa võitled; kuidas Sa tahaksid öelda ei, et ma läheks ära enne, kui on liiga hilja. Sammud on lähedal. Siis Sa lõdvestud, vaatad mulle otsa ja naeratad. Vastan samaga. “Mina usun ka.”
 
Sinu selja taha ilmub Su abikaasa unesegune nägu. Mees vaatab mind pikalt. Siis avab ta suu.
 
“Mida te tahate?”
 
Vaatan Sulle veelkord otsa. Sa naeratad ikka, ikka surud Sa mu kätt, Su silmad säravad kui tähed tol ööl. Pööran pilgu mehele.
 
“Vabandust nii hilise tülitamise pärast, aga tegu on hädaolukorraga,” ütlen sõnadele mittevastavava laia naeratusega. “Ma tulin nimelt selle võluva naisterahva kätt paluma.”
 
25. 09. 2008. a.
PS Lugu krjutatud üheks jutuvõistluseks 






















Get free blog up and running in minutes with Blogsome
Theme designed by Minz Meyer