Õhtu puiesteelt Hommiku tänavale
Tõusen püsti ja bussiuksed avanevad. Nii väga tahaksin mõelda, et vaid minu pärast, kuid ninakrimpsutusega pean tõdema, et väljujaid on veelgi. Ei ole vaid minu pärast. Kergelt vasakut jalga liibates astun tänavale ja süütan juba valmispandud sigareti. Pilku tõstes näen bussipeatuse silti. Õhtu puiestee. Ilus. Just natuke aega tagasi olin läbi akna jälginud, kuidas päike kaugete metsade taha kaob. Ja siis väljusin selles kohas lõpp-peatuse asemel. Aega ju rongini veel on. Naljakas – hoolimata sellest, et linn asus mu kodualevikust vaid viieteist kilomeetri kaugusel, ei teadnud ma varem sellenimelisest tänavast. Alati on millekski esimene kord. Ilus. Õhtu puiestee.
Sügis on alanud muinasjutuliselt. Võib-olla on põhjus ema ostetud šampuses, mille ta täpselt, minutipealt palus mul kodus avada, et sellega saabuvat aastaaega tervitada. Mind ajas see tookord natuke naerma – põhjuse leiab alati. Võib-olla on see ilusa sügise põhjuseks, võib-olla mitte. Pigem vaid kokkusattumus.
Omaette naeratades sean sammud raudteejaama poole. Pilk kellale ütleb, et aega on veel kakskümmend viis minutit. Jätkub. Rahulikult.
Klõpsasin MSNi aknakese kinni tund aega tagasi, leppides Sinuga kokku, et homme helistad mulle, tunnikese enne, kui hakkad lõunale minema. Varuga, et ma ikka kohale jõuaksin. Ise ma ju Sulle helistada ei saa. Mobiilitädi teatab iga numbri valimise peale, et tuleb krediiti lisada. Aga ma ei hooli sellest. Sina ka mitte.
Tänavad on kuivad, vahtrad tänavate ääres juba värvilised. Viimased kolm päeva on olnud ilusamad ilmad, kui unistadagi osanuks. Viimased kolm päeva, viimased kolm ööd.
Alates sellest õhtust, kui me teist korda kokku saime. Olgu – kolmandat, kui Sa vaielda tahad, aga mina ei loe kohtumiseks seda, et ma Su töö juurest läbi astusin, tehes nägu nagu oleksime vaid endised töökaaslased. Teiste eest peitmisest sain ma veel kuidagi aru, aga enda eest – see oli raske. Ent ometi nägin ma Sinu pilku, kui ma sealt trepist üles läksin: vargsi heidetut, kuid siiski nii särasilmil. See oli armas.
See oli natuke pärast esimest tõelist kohtumist, kui olid sõitnud mu kodukülla, üle saja kilomeetri Tallinnast, et saaksime koos olla need lühikesed loetud tunnid. Pärast meie tundidepikkuseid vestluseid läbi interneti. Sa tulid, juba hommikul vara olid Sa kohal. Rõõmus, natuke kohmetu, arglik, sest oli see kord meil esimene olla kahekesi. Ainult Sina ja mina. Sina olid roolis, mina kaardilugeja, kel polnud kaarti. Polnud vajagi. See oli minu lapsepõlvemaa, ma tundsin kõike, mis oli sel hetkel me ümber.
Taevas olid siis hallid pilved, kuid hoolimata me kartustest vihma ei sadanud. Me ei märganud veel kokkusattumust, veel mitte. Juhatasin su metsa alla peitunud, sügisvärvides mägedesse. Sinna nende järvede juurde, kuhu saime auto jätta. Jalutasime. Hüppetornini jõudes ronisime selle tippu, sest Sa tahtsid selle kõrgust näha. Tegin Sinust salaja ühe pildi. Sulle miskipärast ei meeldi fotodele jääda. Ma ei saa aru, miks – Sa oled ju kena.
Vastutulev, kergelt kõikuv ja tuntavalt õlle järele lehkav mees küsib mu käest suitsu. Annan talle ühe, mispeale too üritab minuga ehtvenelaslikult sõprust sobitada. Osutan käega kellale ja kiirendan sammu, et ta mulle järgi ei jõuaks.
Pikalt jalutasime selles sügiseses metsas. Korra tungisime isegi kuhugi padrikusse, et otseteed leida. Teed me ei leidnudki, kuid sellest padrikusse kasvanud järsust langusest laskudes leidsin midagi muud – võimaluse, põhjuse Sulle käsi ulatada. Esimest korda. Ma ei tea, kas tundsid värinat.
Aeg läks tookord nii kiiresti. Rääkisin Sulle anekdoodi sellest, kuidas Einstein oli väga lihtsustatult selgitanud oma relatiivsusteooria põhimõtteid. Tõtt tunnistades Sa naersid. Mina vaid vaatasin Sind.
Kolmandat ringi ümber kodualeviku suure kiriku kõndides võtsin ma lõpuks julguse kokku ja embasin Sind. Sa olid nii väike, nii armas. Aeg lendas ja oligi aeg lahkuminekuks. Sul oli tarvis kella viieks tagasi Tallinnas olla. Auto kõrval, nende kollakas-punaste vahtrate all puutusid mu huuled Sinu omi. Korraks. Hetkeks. Siis rabelesid Sa mu kaisutusest lahti, põgenesid autosse ja sõitsid minema. Vaatasin eemalduvat autot ja tundsin end õnnelikuna. Jalutasin koju, pilt silme ees ilmast hoolimata roosakalt udune, ja oma laua taha istudes jäin ootama hetke, mil arvutiekraani alla paremasse nurka ilmuks kastike teatades, et oled end MSNi sisse loginud. Ainult mõni tund jäi oodata.
Rong peatub. Võtan kõrvaklapid peast, trepist vagunisse ronides otsin taskust täpse raha ja jään kontrolöri ootama. Kui alul olin kartnud, et ei leia istekohta, siis nüüd avastan, et kolmapäeviti ei sõidagi nii palju rahvast. Siiski – nagu arvatud – on üle poolte reisijatest Tartust Tallinnasse sõitvad üliõpilased, noored ja muretud. Nii mulle tundub.
Pileti kätte saanud, võtan kingad jalast, et jalad vastasistmele tõsta. Nii on mugavam. Kas just viisakam, ma ei tea, aga mugavam kindlasti. Libistan pilgu üle reisijate ja pööran selle siis aknast välja, neile järjest kiiremini möödalibisevatele varjudele. Pimedaks hakkab kiskuma. Peatus peatuse järel, järjest lähemale pealinnale. Inimesi tuleb peale vähem, kui neid väljub. Vist ei ole nädala sees Tallinnas midagi teha. Neil ei ole. Minul on.
Vanalinn on tühi. Mitte täiesti, kuid võrrelduna nädalalõppude saginaga, millega harjunud olen, siiski üsna. Ostan viimase raha eest pudeli õlut. Kas just kõige õigem tegu? Kehitan õlgu. Pikk maa on veel minna.
Meie teine… Hea küll, kolmas kohtumine, siis hakkasime märkama asju, millele varem ei osanud tähelepanugi pöörata. Nädalaid taevas lasunud pilvevaip oli kadunud vaevu tund enne kokkulepitud aega. Me nägime päikest loojumas otse meie ees maanteel. Sa kahetsesid, et me ei olnud hakanud varem liikuma, et jõudnuks loojangut vaadata juba rannas. Ent juba see oli tore, et päike end meie kohtumise jaoks üldse välja tuli. Selle mõtte peale Sa naeratasid ja võtsid mu käe. Järgmised paarkümmend kilomeetrit vahetasime käike koos. Veidi liiklusohtlik küll, kuid enam ei raatsinud me teineteisest lahti lasta.
Ma ei olnud varem Vääna-Jõesuus käinud. Sa tundsid uhkust – Sa ise ütlesid mulle -, et saad mullegi midagi uut tutvustada. Parklas olid küll mõned autod, kuid rand oli tühi. Meie madalad jalatsid olid ruttu peenikest liiva täis. Näitasin kaldast eemal väikest platsi. Sa noogutasid. Panime oma asjad liivale ja istusime nende kõrvale. Silmapiiri kohal olid veel tumepunased pilved, väikeste lainete tasane mühin kostus meie kõrvadele kui kauneim muusika.
Rääkisime. Peamiselt sellest, kui tore on meil kahekesti koos olla, kui toredalt maailm kinkis meile sellise ilusa õhtu. Siis küsisid Sa mu plaanide kohta. Ma ei tahtnud küll reaalsust meenutada, kuid Sinuga oli kõik teisiti, Sinuga tundsin ma end vabalt. Sa teadsid nagunii kõike.
Sa hakkasid naerma, kui nimetasin end parasiidiks. Täpselt nagu ma isegi, suutsid ka Sina näha naljakaid seiku muidu nii tõsises olukorras. Rääkisin oma plaanist pankrot välja kuulutada, ideedest, kuidas elada üle järgmised aastad, kuidas ma tunnen end elades taas vanemate kulul. Sa paitasid mul pead.
“Ühel öösel, pärast pokrit, läksin ma välja suitsu tegema. Ja miskipärast tuli mulle silme ette pilt sellest, kuidas ma lapsepõlves siinsamas maja ümber jooksin ja mängisin. Ja siis ma mõtlesin, et oma kolmekümne ühe aluaastaga pole ma kuhugi jõudnud. Pigem olen ma selle kauge ajaga võrreldes veelgi tagasi läinud. Täpselt nagu toona, elan ka praegu kodus vanemate juures, elatun sellest, mida nemad annavad. Ainult üks on erinev - kui siis, alles laps olles, nad veel uskusid minusse, siis nüüd on see usk kaduma hakanud.”
“Mina usun sinusse. Ma usun, et sul läheb kõik veel hästi,” ütlesid Sa seepeale. See oli Sinust nii armas. Ma surusin Su oma rinnale ja toetasin pea Su õlale, peites nina ja silmad Sinu paksudesse juustesse.
“Meil läheb kõik hästi, kallis.”
Selle peale ajasid Sina end uuesti istuma ja pilku tumenevale silmapiirile suunates võtsid kätega põlvede ümbert kinni. Nii tõsine olid Sa sel hetkel. Vaatasime merd, kuulasime merd. Vaikisime ja lihtsalt olime.
Siis ma märkasin. Palusin Sul silmad sulgeda, võtsin Sinu väikese käe ja juhatasin Su rannale, kohe lainepiiri juurde. Silmi avades nägid Sinagi metsa kohale tõusnud poolkuud, mis säras ka Su silmi ilmunud pisarail.
“Nii ilus!” Võtsid mul ümbert kinni ja kallistasid tugevalt, tugevalt. “Täpselt nagu selles luuletuses, mille sa mulle saatsid.”
Ma noogutasin naeratades. “Sellepärast ma palusingi sul silmad sulgeda.”
Teineteist hoides seisime lainepiiril, vaadates pimeduses üksteise õnnest säravaid silmi. Vaid üks oli puudu.
“Nüüd võiks veel…” alustasin lauset, kui Sinagi rääkima hakkasid.
“Kusagil põõsast võiks veel muusikud ilmuda,” ütlesid naeratades. Mina hakkasin naerma.
“Ma mõtlesin just samale asjale,” selgitasin Su küsiva pilgu peale. Püüdsin meenutada, kuidas nimetati neid Mehhiko muusikuid, kui Sa mu mõtet segasid.
“Sellised sombreerodega.” Uus naer ja uus selgitus. Su silmad läksid imestusest suureks. “Kuidas on see võimalik? Me tunneme teineteist vaid kaks nädalat, aga mõtleme samal ajal samu mõtteid.”
“Ei tea,” raputasin pead ja me hakkasime mööda veepiiri tagasi auto poole jalutama. Õhk hakkas öiselt külmaks minema, Sinul oli seljas vaid õhuke kampsun. Siiski vaidlesid mulle vastu, et need tuntavad värinad ei olnud külmast.
Kristiinesse jõudes näen ühes ristis vilkuritega politseiautot. Üks juht on otsustanud tänavapostiga mõõtu võtta. Helendavaid veste liikumas nähes peidan pooliku õllepudeli jope alla taskusse, sest asjatud probleemid on viimane, mida ma praegu vajan. Pea on niigi korrastamistvajavaid pulki täis. Sündmuskohalt möödudes kuulen veel ühe politseiniku üllatunud märkust teisele, et avarii teinud autojuht on kaine. Hea seegi.
Phil Collins mängis autos mitmendat ringi. Alul olime istunud sealsamas parklas, aga kui pärast südaööd oli sinna sõitnud kaks autotäit noori, otsustasime uue, vaiksema koha otsida. Türisalu pangale jõudes avastasime sealtki inimesed, seega tuli veel edasi sõita. Mulle meenus koht, kus olin pool aastat tagasi orienteerumas käinud. Läbi öise, tiheda udu leidsime selle viimaks üles. Parkisime auto kadakate vahele kesk suurt, muidu lagedat karjamaad. Taevas sirasid tähed.
Suured autod on head. Lasime eesistmed alla. Sa tulid mulle kaissu ja vaikides vaatasime läbi katuseakna tähistaeva avarust. Midagi enamat ei olnudki tarvis. Kumbki mõtles omi ilusaid mõtteid. Me lihtsalt nautisime seda, et oleme koos. Paitasin Su juukseid ja ohkasin mõnikord. Ikka ja jälle Sa palusid mul seda mitte teha, ent rahunesid, kui kinnitasin, et need ohked on sellest suurest, rahulikust õnnetundest.
Mõtlesin tulevikule, mõtlesin olevikule, mis paistis kui muinasjutt. Ma isegi kutsusime seda muinasjutuks, sest päriselus tundus midagi sellist võimatuna. Liiga erakordsed olid need tunded, mida olime teineteisele neil öötundidel kirjeldanud. Meie muinasjutt.
Ühel hetkel ma naeratasin nii laialt, et Sa tundsid seda ja vaatasin mulle otsa.
“Mis on?”
"Ma kujutlesin jälle. Ma kujutasin ette, et me teeme pulmad, aga töö juures ei ütle sa kellelegi, kellega abiellud. Et nad näevad mind alles laulatusel. Noh ja ma kujutlesingi neid nägusid, mis sealt tulema hakkavad,” rääkisin vaikselt.
Korraks Sa naeratasid, siis muutusid tõsisemaks, kui olin Sind üldse näinud. Ja naeratasid taas.
“Selleks ma pean kõigepealt lahutama.”
“Sa oled abielus?” küsisin imestunult. Väga imestunult. Ma teadsin varem, et Sul on suhe, et Sul on väike tütar, kuid abielu… Sellest ma ei teadnud. Suhtest küll, sellest, millega Sa ei olnud rahul. Sa olid mulle sellest MSNis juba rääkinud, pikalt ja põhjalikult. Ma olin Su elukaaslast veel lolliks nimetanud. Enda arvates põhjusega. Kui minul oleks selline naine kodus, siis pööraks ma kindlasti talle ka tähelepanu. Aga see, mis teil? Päevad, nädalad, kus ei vahetata ühtegi sõna? See tundus mulle nii võimatuna. Kõik need ööd, kui me kella kahe või kolmeni internetis istusime ja oma eludest rääkisime, kõik need ööd andsid mulle mõista, et Sinu tegemiste vastu ei tunta huvi, et huvi ei tunta ka Sinu kui naise vastu. Aga abielu? Sellest ma ei teadnud. “Sul ei ole sõrmust,” nentisin Sinu kätt vaadates. Uuesti, sest meie esimesel kohtumisel olin ma korra juba vaadanud. Nii – igaks juhuks.
“Mul ei olegi seda olnud,” ütlesid Sa tasa, naeratades nukralt ja veidi kibestunult. “Ma arvasin, et sa tead.” Raputasin vaikselt pead. “Jah, mul pole kunagi sõrmust olnudki. Tegelikult,” nüüd ohkasid Sina, “ei olnud meil ka pulmi. Lihtsalt registreerimine. Seegi töö juurest lõunavaheajal. Mul olid veel mustad püksid jalas. Muu ei läinud enam selga. Ma ootasin siis last.”
Ma ei suutnud seda uskuda. Iga tüdruku unistuseks on pulmad valge kleidiga, mitte töö juurest ärajooksmine, et kusagil mingile paberile allkiri anda. Allkiri, mis seob. Ma ütlesin Sulle, kui mõttetuna see minu jaoks näib.
Sa noogutasid ja taaskord nägin ma Sinu silmis pisaraid. Seekord küll mitte selliseid, mis mind õnnelikuks teeksid. Vangutasin uskumatult pead.
Abielu… Löön jalaga kõnniteelt ühe kivi põõsasse ja süütan järjekordse sigareti. Nüüd on tänavad juba täiesti tühjad. Tänavalaternad heidavad valguskoonuseid eikellelegi. Siiski – mina ju kõnnin siin. Isegi tuled on majades kustunud, kedagi nagu ei elakski siin. Suured majad, uhked, ilusad ja vähemilusad. Pikkades sirgetes ridades.
Järsku näen nende suurte ja korralike majade vahel üht vanemat. Väga palju vanemat ja väiksemat puumaja. Tänavavalgustite valgusvihud aitavad seletada selle sammaldunud eterniitkatust, siit-sealt mõni kild väljas; selle maja otsaseina kuivusest lõhenenud palke; hooletusse jäetud, rohtu mattunud aeda ja väljakasvanud arooniahekki. Ja samuti näen majaseinale kinnitatud suurt, uut tahvlit tänavanime ja majanumbriga. Naeratan nukralt, meenutades meie viimast kohtumist, kus olid rääkinud mulle oma abielust. Nii väga tahab mu kujutlus panna praegu sellele suurele sildile tänava asemele sõna ‘abielu’.
“Nii tihti käivad tuttavad meil külas, vaatavad meie uues majas ringi, vaatavad meid ja meie väikest tütart, ja ütlevad, et meil on ideaalne elu, et kõik on nii täiuslik. Ja meie vaid naeratame,” rääkisid Sa siis sellel karjamaal. “Aga need inimesed ei tea ju midagi. Nad näevad vaid silte. Abielu kui sellist pole meil kunagi olnud, sest paber ei ole see, mis seob. Tunded on need, mis peaksid siduma.” Surusin Sind sellel hetkel tugevalt enda vastu. “Kunagi ammu ma arvasin, et laps on see, mis seob kaks inimest täielikult, et laps on midagi ülimat. Kui väga ma eksisin. Laps ei loo suhteid. Laps on lihtsalt väike inimene kahe suurema inimese vahel. Tunded on aga eraldi. Meil neid ei ole.” Sa peitsid oma nina sügavale mu põue ja vaikisid pikalt. Silmitsesin taevast, kuulasin Phil Collinsit ja mõtlesin. Siis hakkasid Sa taas rääkima. “Ma olen terve elu, juba väikese tüdrukuna unistanud suurtest ja sügavatest tunnetest, sellistest, mis panevad keha pealaest varbaotsteni värisema. Aga neid ei tulnud ega tulnud, ka pärast tütre sündi mitte. Viimased aastad olen ma juba leppinud, et mitte kõik unistused ei ole määratud täitumiseks. Ja ma elasingi vaid oma tütre nimel, kes on parim, mis on minuga elus juhtunud on. Aga nüüd… Nüüd oleme siin, ainult sina ja mina ja vot! – ma tunnen, et ma olen õnnelik. Kõige õnnelikum inimene terves maailmas. Et mu ainus tõeline unistus on täitunud.” Sa tõstsid pilgu ja vaatasid mulle otsa, silmis pisarad – seekord palju, palju ilusamad kui enne – ja palve – sügav, meeletu. “Aga ma saan sinust aru, kui see sinu jaoks midagi muudab. Ma tõesti arvasin, et sa tead abielust.”
Raputasin vaikides pead. Vaatasin Sulle otsa, kuid ei osanud midagi öelda. Vaid Sinu ilusaid juukseid suutsin ma silitada. Pikalt, vaikides, silm silma vastas olime seal autos, sõnatult, sest sõnu oli nii raske leida, nii raske öelda. Tahtsin Sind lohutada, kui ei teadnud, kuidas – ühtegi sõna ei tulnud üle huulte. Lihtsalt vaatasin Sind ja mõtlesin. Sina vaatasid mind ja ootasid.
“Tahad, sõidame tagasi linna?” küsisid Sa pärast poole tunni pikkust vaikust. Hommikupoolne taevas oli juba heledamaks muutunud. Raputasin eitavalt pead.
“Ma tahan sinuga olla. Alati. See, mida sa rääkisid, ei muutnud midagi, ma pidin vaid oma unistustes, kujutelmades mõned klotsid ümber tõstma,” laususin vaikselt.
Udu oli madalamaks vajunud, hõljudes veel poole meetri kõrgusel maapinna kohal. Juba võis läbi hämaruse aimata karjamaad ümbritsevat metsamüüri. Kuu paistis otse meie peade kohal.
Võtsin tagumiselt istmelt oma jope, andsin selle Sulle ja avasin aknad.
“Lähme välja.”
“Suitsetama?” küsisid Sina.
“Ei.” Tulin teisele poole autot, võtsin Sinu käe ja tõmbasin Su kastemärga, kõrgesse rohtu. Kõndisime edasi. Autost eemale jõudnud, paika, kus uduviirg me jalgu ümbritses, palusin Su tantsule. Tasa kostus autost meieni Phil Collinsi ballaad.
“Meie muinasjutt,” sosistasid Sa tasa, oma pead minu rinnale toetades.
Tunnen koha ära. Enne kodust väljatulekut olin pikalt kaarti uurinud, et õiget kohta leida. Nii tavalist tänavate kaarti kui ka kõrvale võrdluseks aerofotodega tehtuid. Tean, et olen õiges kohas, ma ei kahtlegi selles. Näen juba eespool tänavaotsa, mille poole olen viimased kaks tundi jalutanud. Lihtsam olnuks takso või bussiga tulla, aga mul oli tarvis mõelda. Pikkade sammudega astun edasi. Juba seletavadki silmad tänavanurgas aianurgale kinnitatud tahvlit.
Hommiku tänav.
Meie muinasjutt. Nõnda ütlesid Sa tookord, kui palusin Sind meie esimesele tantsule.
Ma ei uskunud enam muinasjutte, mitte pärast kõike seda, mida olin läbi elanud. Sa teadsid kõigest sellest. Neist nooruslollustest, mis võtsid alul vabaduse, ja pärast vabaduse tagasisaamist, kui olin suutnud end uuesti jalgele saada, siis võtsid need samad lollused minult normaalse tuleviku, paisates mind sügavale majanduslikku kuristikku. Tagasi elamisele teiste armust. Sa teadsid sellest ja ometi tahtsid olla Sa mu juures, minuga koos. Tahtsid tantsida sel hommikuudusel karjamaal…
Ma ei uskunud muinasjutte, ei uskunud samas ka võimalusse, et keegi võiks elada sellist elu nagu Sina. Eriti veel selline inimene nagu Sina – nii kena ja armas, nii välimuselt kui olekult. Olid ju töö juures kõik meeskollegid Sinusse salaja armunud. Kuidas sai see juhtuda, et sinusugune naine pidi elama tunneteta, külmuses, emotsionaalses üksinduses? See tundus mulle võimatu.
See oli meie muinasjutt. Ja nüüd usun ma sellesse. Sa andsid mulle tagasi midagi sellist, millesse olin kaotanud usu hetkel, kui avastasin, et mitte päkapikud ei too maiuseid mu sussidesse, vaid mu enda vanemad. Sa andsid mulle tagasi usu unistustesse.
Meie muinasjutt… Mitte tavaline, tänapäeva oma, vaid päris-muinasjutt; selline, kus toimuvad kõikvõimalikud imelised, alul nii võimatuina näivad sündmused; selline, kus kõik on võimalik.
“Ma usun jälle muinasjutte. Ma usun, et kõik on võimalik,” kordan endale vaikselt, tõstan käe ja koputan. Tunnen südametukseid ja pühin peopesa vastu püksisäärt kuivaks. Keegi ei tule. Koputan veelkord, juba kõvemini. Viimaks avatakse uks.
Vaatad mulle väsinud, kuid mitte uniste silmadega otsa ja Sinu ilme peegeldab täielikku üllatust.
“Sina? Mida Sina siin teed?” küsid Sa ehmunult. “Sa pidid ju…”
“Kes seal on?” kuuleme korraga Su selja tagant mehehäält. Siis trepist laskuvad sammud.
Su silmadesse tuleb hirm, mis pühib sealt üllatuse. Kiirelt heidad pilgu selja taha. Siis tagasi minu suunas.
“Mine, palun, mine ära!” sosistad Sa ärevalt.
Raputan aeglaselt pead. “Muinasjutt, mäletad?” küsin vaikselt ja võtan Sinu tekki ülal hoidva käe. See väriseb. “Kas sa usud meie muinasjuttu? Kas sa usud oma tundeid?” Näen, kuidas Sa võitled; kuidas Sa tahaksid öelda ei, et ma läheks ära enne, kui on liiga hilja. Sammud on lähedal. Siis Sa lõdvestud, vaatad mulle otsa ja naeratad. Vastan samaga. “Mina usun ka.”
Sinu selja taha ilmub Su abikaasa unesegune nägu. Mees vaatab mind pikalt. Siis avab ta suu.
“Mida te tahate?”
Vaatan Sulle veelkord otsa. Sa naeratad ikka, ikka surud Sa mu kätt, Su silmad säravad kui tähed tol ööl. Pööran pilgu mehele.
“Vabandust nii hilise tülitamise pärast, aga tegu on hädaolukorraga,” ütlen sõnadele mittevastavava laia naeratusega. “Ma tulin nimelt selle võluva naisterahva kätt paluma.”
25. 09. 2008. a.
PS Lugu krjutatud üheks jutuvõistluseks
Armas lugu ju, absoluutselt
Comment by Kamskiv — October 9, 2008 @ 6:19 am