Elu ja kõik muu, autoriks W. Hocares

*
    Pargin auto veidike eemale nagu alati, sest ettevaatus ei ole kunagi liiast - me kumbki ei tahtnud, et meid avalikult koos nähtaks. Liiga palju liikus siinkandis meie ühiseid tuttavaid. Päikesesirmi peeglisse vaadates kohendan soengut, võtan siis tagaistmelt suure lillekimbu ja astun autost välja. Istun kapotile ja jään suitsu tehes ootama. Tean, et iga hetk peaksid sa tulema.
    
    Meie esimene kohtumine oli vaid mõned nädalad tagasi. Talv oli veninud oodatust pikemaks ja esimesed kevadlilled olid õitsele löönud alles mai keskel, see-eest olid ilmad aga teinud tõsise hüppe öökülmadest päevaste paarikümnekraadiste temperatuurideni. Suurim muutus oli jalakäijate riietuses: neiud-naised olid oma talvemantlid, -kasukad ja -joped järsult vahetanud lühikeste ja väga lühikeste seelikute vastu, tekitades pika talve järel palju liiklusohtlikke olukordi.
    Olin tookord pargis jalutamas, nautides kõike, mida kevadel pakkuda oli - päikesepaistet, sooja tuult ja ilusate jalgadega vastassoo esindajaid. Süda lausa hõiskas rinnus. Tahtsin nautida kõike. Kevadet ja tervet elu. Leidsin ühe pargi pearaja kõrval vaba pingi ja istusin, et õllet libistades lihtsalt olla ja vaadata.
    Siis sa minu juurde tulidki. Seljas ülilühike kleit, mis paljastas su peened, sihvakad jalad, istusid sa minu kõrvale pingile, võtsid oma väikesest kotist raamatu ja hakkasid seda lugema. Alul ei pööranud ma sulle tähelepanu, kuid märgates su kiireid silmanurgapilke minu suunas, vastasin paar korda samaga. Jõin õlut, sügasin korra oma paaripäevases habemes lõuga ja muigasin. Elu on imelik.
    "Kevad on ilus," ütlesid sa järsku. Nii järsku, et alul ma ei mõistnudki, et olid seda mulle öelnud. "Ja päike - nii suur ja soe."
    Ikkagi mulle olid need sõnad mõeldud. Pöörasin pead ja nägin su suuri, selgeid silmi omale otsa vaatamas, täis kõike, mida kevad pakkuda võib - lõbusust, elurõõmu, kelmikust.
    
    Heidan pilgu käekellale. Möödunud on minutit viisteist, aga ma ei näe sind veel. Ometi olen kindel, et sa tuled. Hilinemine on kindlasti põhjustatud sellest päevast, sellest tähtsast sündmusest, kust sa peaksid otse siia tulema. Aga ma tean, et ma ei ole ainus, kes tahab sulle õnne soovida, palju on neid, kellele sa meeldid, kes sind armastavad. Aga hoopis vähem on neid, keda armastad sina. Mina olen üks neist erilistest, keda oled austanud oma tunnetega.
    
    Me hakkasime pärast seda esimest vestlust tihti kohtuma. Need pärastlõunased jalutuskäigud pealinna parkides. Isegi mina ei teadnud varem, kui palju on Tallinnas erinevaid, nii kauneid kohti, kus käest kinni ringi kõndida ja oma unistusi kalli inimesega jagada. Ja need paar õhtut, kui sa kodust välja hiilisid, vabandades end välja sõbrannade juurde minekuga - need sammud liivaradadel, ajades kuuvalgel taga meie endi varje, vaadates, kuidas need teineteist embavad. Nii õrnad, puhtad, süütud tunded.
    Esimene suudlus. Tookord, kui olin õhtul peatunud su kodust paari tänavanurga kaugusel. Olime just tulnud Meriväljalt, muulilt, kus vaatasime loojuvat päikest ja kuulasime tasast lainemüha. Tulime autost välja. Sa kõhklesid, ei tahtnud veel minna, ent teadsime me mõlemad, et praegu veel pead. Praegu veel. Embasin sind. Taaskord nõnda, et su jalad tõusid maast. Siis tõstsid sa pilgu, vaatasid mulle silma sama sügavalt, kui meie esimesel kohtumisel. Ja siis sa sulgesid need. Me teadsime mõlemad, et nüüd oligi see ainus õige hetk. See oligi…
    
    Alles paar päeva tagasi. Praegugi on silme ees selle hetke imelisus. Ma naeratan. Kunagi varem oma neljakümne kahe eluaasta jooksul ei ole ma tundnud end nii õnnelikuna.
    Näen sind tulemas. Ümber nurga pöörates vaatad sa kiirelt ringi, märkad mind ja lehvitad. Hakkad jooksma. Astun paar sammu lähemale ja juba hüppadki mulle kaela. Täna on mul habe aetud ja sa suudled mind pikalt, magusalt, kirglikult.
    Mõne minuti pärast, kui oleme end teineteisest lahti suutnud rebida, ulatan sulle suure kimbu tulipunaseid roose.
    "Õnnitlused koolilõpu puhul, kallis!"
    "Aitäh, armas!" Sa naeratad. Roosid kahvatuvad su särava pilgu kõrval. "Lõpuks ometi. Nüüd on terve suvi vabadust. Meie suvi."
    "Jah. Meie suvi - pikk, lõputu ja õnnelikeim kõigest."
    Istume autosse. Mul on restoranis laud kinni pandud, kaugel Tallinnast, et saaksime olla vaid kahekesti. Vaid sina ja mina ja küünlad meie vahel laual. Meie esimene õhtusöök.
    Autot peatänavale juhtides märkan, et kortsutad kulmu.
    "Kas midagi on valesti?"
    Sa kehitad õlgu. "Natuke mures."
    "Miks?"
    "Noh - sügisel tuleb taas õppima minna. Ja ma ei tea, kas siis on veel nii palju aega kohtuda."
    "Ikka on. Miks mitte?"
    "Ma ei tea," ütled sa mulle otsa vaadates. Sa oled tõsiselt mures. Nii armas, nii väike. Nii mures. "Sõbrannad lihtsalt rääkisid, et kuues klass pidi hoopis raskem olema."