Lõuna väljakult Videviku teele
Eessõna ja hoiatuse asemel
Et siis järg mu võistlustööks kirjutatud novelli järjele. Niiöelda lõpetuseks.
Pehme lugu taaskord. See oli siis hoiatuse eest.
*
Lõuna väljakult Videviku teele
Nagu ikka, juhtid autot sina, kui meil on vaja pikemaid trasse sõita. Mina olen juhiks kurvilistel kruusateedel. Ma ei tea, miks sa mind usaldad, kuid sa teed seda. Hoolimata faktist, et lube mul ei ole, tahad, et ma ise juhiks, kui juhtume väiksematele teedele sattuma - sa tundvat end nõnda kindlamini.
Kõlaritest tuleb Bryan Adamsi lugude paremik, meie teine lemmik Phil Collinsi kõrval. Need sõnad, need sõnad sobivad nii hästi kirjeldamaks seda, mida tunneme.
Päike on juba kesktaevasse tõusnud. Vaatan, kuidas männimetsad meist mööda vilksatavad, kui ilusad on need üksikud vahtrad oma oktoobrikuises värvikirevuses. Sügis. See sügis on meie - alati ja igavesti.
Naeratan.
Tõusin enne sind, sinu väike käsi mind tugevalt hoidmas. Vaikselt, et sind mitte äratada, pöörasin end ümber, et võiksin sind vaadata. Minu lemmiktegevus. Sa naeratasid läbi une, nii armsalt nagu meie esimesel kohtumisel. Silitasin su heledaid juukseid, mille olid ööseks krunni keeranud, et need hommikul liiga sassis ei oleks. Libistasin sõrmedega üle su kauni näo. Sa avasid silmad.
"Hommikust, kallis!" tervitasin su unesegust pilku. Sa naeratasid, näksates sealjuures oma alumist huult. Olid mulle öelnud, et ei märka, kuidas sa seda teed, kuid iga kord, kui ma seda nägin, peatas see hetkeks oma armsuses mu hingamise. Võtsid kätega mu kaela ümbert kinni ja suudlesid mind. Pikalt, magusalt.
"Hommik on täiuslik," ütlesid sa tasa. Teadsin, mida sa mõtlesid - tundsin sama. Ärgata sinu kõrval - mida enamat saanuks ma soovida.
"Meie muinasjutt." Midagi muud ei osanud ma öelda.
"Sa peaksid meie haldjast ristiema selle eest tänama. Just tema tegi selle hommiku võimalikuks."
"Huvitav, kas tal oma vahtralehtedest kleidis juba külm ei ole. Oktoobri lõpp hakkab juba kätte jõudma. Oleks võinud õhtul tedagi siia kamina äärde sooja kutsuda, tallegi veini pakkuda. Ma ei usu, et ta ära öelnuks."
Sa hakkasid naerma.
"Totu!" ütled kulmu kortsutades. "Haldjatel ei ole kunagi külm. Mida?" küsisid sa järsku, märgates mu ainitist pilku.
"Ma ei tea, see on nii… kummaline, aga iga kord kui sa naerad, kui sa naeratad või mulle otsa vaatad, iga kord ma armun sinusse üha uuesti ja uuesti." Jälle libistan ma sõrmedega üle su silmade, nina ja suu. "Iga kord, igal hetkel, kui ma sind vaatan."
"Ma ei taha tagasi Tallinnasse."
Pilk eesolevale maanteele suunatud, hoiad sa ühe käega rooli, teisega pigistad tugevalt minu oma.
"Ei taha minagi. Aga peab. Seekord õnneks vaid üheks ööks, siis saame kohe tagasi sõita." Püüan sind lohutada, kuid vaid korraks käib naeratusevirvendus üle su näo. Siis kaob see taas. Tean, millele sa mõtled, miks ei taha sa tagasi pealinna. Mõtlen sellele isegi.
"Millal see nüüd oli? Mul on aeg täiesti sassis," raputasid sa sel ööl autos istudes pead.
"Mmm… Ma ei mäleta. Kunagi see oli. Eile? Eelmine nädal? Veel varem?" kehitsin õlgu ja rüüpasin lonksu juba soojaks läinud õlut.
Aeg mängis meile vingerpusse. Koos olles oli võimatu tajuda aja tegelikku kulgu: kord tundusid tunnid minuteina jooksvat, teinekord oli mingit jutukatket meenutades tunne nagu toimunuks see aastaid tagasi ja kui õige hetk meelde tuli - oli see tõesti alles eelmisel õhtul?! -, siis ei osanud selle peale enam midagi kosta.
"Vahet pole. Meil oli traditsioon kord aastas ühel kindlal kuupäeval koos söömas käia. Ja kuna see hetk tundus olevat üks väheseid, mil ta näis mind kuulavat, otsustasin oma arvamuse välja öelda. Et vajan enda jaoks ruumi. Mu mees vastas seepeale, et ta on seda juba viimasel ajal märganud ja see oli ka enam-vähem kõik. Seega nüüdsest on mul natuke lihtsam kodust ära hiilida," rääkisid sa läbi akna öist Tallinnat vaadates. Kuu oli pilvede taha peitu pugenud, ja tugevast tuulest kõikuvate puude sahin kostus isegi autosse, kus taaskord teineteise embuses istusime. "Ma ei tea, mida ta arvas, ma ei hoolinud sellest, aga viimasena ütlesin talle, et mul pole kodus enam niigi palju ruumi, et saaksin oma päevikut kirjutada."
Hakkasin selle jutu peale kohatult naerma, sest ootamatu võrdlus oli mulle pähe tulnud. Sa pärisid mu naeru põhjuse kohta küsiva pilguga.
"Ma ei tea, miks, kuid mul tuli pähe statistika, mida olen kusagilt lugenud." Vaikisin natuke, et leida sõnadele ja mõtetele õiget järjekorda. "Umbes seitsekümmend või isegi kaheksakümmend protsenti sellistest suhetest laguneb lõplikult, kus üks osapool teeb teisele sellise ettepaneku aja mahavõtmiseks nagu tegid sina oma abikaasale. Ja need suhted, mis püsima jäävad, neis vaheaegades on mõistetud, et abielus oli tundeid, hoolivust ja kindlust ikkagi palju enam kui uues vaheajasuhtes. Kui mõelda aga, mida sina rääkinud oled… See on lihtsalt statistika, lihtsalt numbrid," kehitasin õlgu, kuid ei saanud naeratust oma näolt. Korra ma olin sulle juba öelnud, mida ma soovin - sinu abielu purunemist -, nüüd nägid sa seda soovi mu naeratuses.
"Ma olen halb inimene," suunasid sa oma pilgu armatuurlauale. Raputasin pead, võtsin su pea ja keerasin su silmad taas enda poole.
"Sa ei ole. Sa tahad lihtsalt tunda, et sa elad."
Maardu. Võtad kiirust vähemaks, sest kord oleme juba linna kiirustades trahvi saanud.
"Ega me midagi maha unustanud?" küsid sa murelikult, püüdes peeglist tagumisele istmele piiluda.
"Kõik on olemas, ära muretse. Pealegi - vaid üks öö."
"Tõsi."
Vaatame linna, mis meie ümber oma haarmeid järjest koomale tõmbab. Raskelt kui elu. Nii harjumatu on tulla selle kära ja sagina keskele pärast seda rahu, mis oli me ümber vaevu sada kilomeetrit tagasi. Palun sul auto peatada ja kui oleme end üht bussipeatuse taskusse parkinud, astun autost välja. Süütan sigareti, selle kõige lahjema, mis praegu poodides müüa on.
Nii naljakas on vaadata, kuidas sa üle istmete ronid, et ka minu poolt väljuda! Nii nagu alati.
Sama garaažiboks. Mitmes kord? Ei tea. Igatahes kord olin öelnud, et me võiks siia juba oma postkasti üles riputada, et siis liikuva koduga siin kirjadel järel käia. Ja järjekordne hommik. Kohtumispaika ei tohtivat ju muuta…
"Palun luba mulle, et sa ei kao."
Su silmad, mis mulle nõnda armsaks saanud, vaatasid mind paluvalt. Kui mitmes kord sa seda palusid. Kui mitu korda ma olin sellele vastanud. Ei tea - palju.
"Skeptik. Mitte kuhugi ma ei lähe. Mul on kõik, mida vaja." Võtsin su käed. "Pealegi, ma ei saa aru, miks sina skeptiline oled. Mina olen see, kes on näinud palju erinevaid suhteid ja nende kõikide kaduvust. Mina peaks skeptiline olema. Sina aga… Sina oled mõelnud sellistest tunnetest, kindlasti sellisel kujul, et kui need üldse olemas on, siis need ka kestavad." Mu sõnade peale sa noogutasid nõustuvalt. "Miks sa siis kahtled?"
Kehitasid õlgu. "Ma ei tea. Kõik mu eelnevad, purunenud suhted, mis mul olnud on, kõik need on alanud kuidagi imelikult, kaasaarvatud see viimane, ja alati olen olnud mina see, kes on püüdnud neid alal hoida. Hoida neis elu ja tundeid." Vaatasin sind ja naeratasin. "Jah - tõsiselt. See kõige haledam suhe, kui ma veel noor olin - tagantjärgi vaadates saan aru, kui lootusetult loll ja naiivne ma olin. Mille nimel? Mille nimel ma seda kõike tegin?" Ikka ma naeratasin. "Ja abielu… Ma elasin oma kujutlusis, et meil on kõik hästi. Et on olemas kõik see, mis vajalik õnnelik olemiseks. Alles viimase kahe aasta jooksul olen aru saanud, et tegelikult polnud kunagi seda sädet, mis paneks südame kiiremini põksuma. Polnud ehk ka tema jaoks seda. Olen elanud oma kujutlustes, et mitte näha, kui armetult vaene on mu elu naisena." Sa ohkasid sügavalt ja tõstsid siis järsku pilgu. "Mida sa naerad?"
"Ma olen õnnelik."
Hetkeline mõistmatus.
"Miks?"
"Sa just ütlesid midagi väga olulist," ütlesin ikka veel naeratades, kuid su pilgust oli näha, et sa ei mõistnud veel, mida täpselt ma silmas pidasin. "Sa just rääkisid oma purunenud suhetest."
"Jah?"
"Sa rääkisid nende seas ka oma abielust…"
Koputus oli vist piisavalt vali ja ma langetan käe. Ei meeldi mulle need uksekellad. Ootame. Hoian su kätt.
Uks avatakse.
"Tere, tere!" naeratab meile varajases keskeas kena naine. "Te juba nii vara kohal."
"Ju me hakkasime vara sõitma siis," ütlen sind enda ees uksest sisse lastes.
"Kas me oleme esimesed?" küsid sina meid tervitama tulnud naist kallistades, tugevalt ja kaua.
"Ei. Kristiina tuli lastega juba eile õhtul."
"Nii, et pere koos?" pärin mantlit seljast võttes ja seda ukse kõrvale varna riputades.
"Ei, isa lubas õhtul peo ajaks kohale tulla," ütleb naine ja võtab sinu käest su käekoti. Samal hetkel piilub elutoa ukse vahelt väike, armas tüdrukuke ja jookseb siis müdinal tagasi tuppa. Kuuleme, kuidas ta enda jaoks nii suurt uudist kuulutab.
"Emme, emme! Vanaema ja vanaisa tulid!"
Tunnen, kuidas sa mul käest võtad. Pigistan seda tugevalt ja libistan teise käega läbi su helehallide juuste. Kui palju aastaid!
Jah - mõned muinasjutud on sündinud selleks, et kesta…
