Tehing
Kirjutatud esimese tekstina pärast pikka-pikka kirjutamispausi. Tõenäoliselt läheb lähima paari nädala jooksul täielikule ümberkirjutamisele…
*
Hakkasin just taskust sigaretti võtma, kui Aleksander sügavalt ja vilinal õhku sisse tõmmates noogutas. Ninasõõrmed õieli ja kaetud valge kristalse tolmuga, vaatas ta meile suurenenud pupillidega otsa. Viisin oma poolelijäänud tegevuse lõpule - süütasin sigareti - ja müksasin õlaga Nikolaid, kes meie poole seljaga seistes midagi telefoni seletas. Ta pööras ringi, nägi Aleksandri pilku ning lõpetas kõne.
“Kuidas on?”
“Hea kraam, väga hea,” pomises üle neljakümnene kiilaneva peaga mees laialt naeratades. Nikolai mühatas põlglikult ja sülitas.
“Kobi autosse!” Ta vaatas korraks telefoni, mis oli uuesti helisema hakanud, lülitas selle välja ja seda taskusse pistes pöördus minu poole. “Parem kui ta suitsetaks nagu sina. Kunagi oli normaalne tegelane olnud. Nüüd vaid kannupoiss neile, kel parajasti raha on.”
Heitsin silmanurgast pilgu mehele, kes vaevaliselt suure maastikuauto tagumist ust avada üritas. Olime ta peale korjanud Männikult, selle niinimetatud sotsiaalmaja lähistelt, kus vabanenud vangid omale esialgu peavarju taotleda said. Ma ei püüdnud isegi mõistatada, kui palju kordi oli Aleksander seda maja külastanud või kui tuttav talle võis see taotluste täitmine olla - käsivarrel nähtud tätoveering ei kuulunud inimesele, kes on vaid korra kivimüüride taga käinud.
“Miks sa mind kutsusid?” küsisin suitsu kimudes meist mõnekümne meetri kaugusel seisvat kolme meest vaadates.
Nikolaid tundsin ma juba aastaid, peaaegu kümme vist kokku, kuid kunagi varem polnud ta mind sellistele kohtumistele kutsunud. Natuke teistsugustele küll, kuid praegunähtav narkootikumide vahetamine eurode vastu oli minu teada esimene kord, kui Nikolai end selliste asjadega sidus. Vähemalt nii palju, kui ma teadsin. Ta ei olnud mulle sellistest asjadest varem rääkinud ja mina polnud ka küsinud. Lihtsad eeldused. Väikesed metalli-, maksu- ja liisingupettused - väikesed tema, mitte minu jaoks - tundusid olevat täiesti normaalsed tegevused praegust olukorda arvestades.
Olin just töö juures oma ülemusele öelnud, et lähen lõunale, kui lao ette sõitis sõbra suur Cadillaci maastur. Nikolai astus autost välja ja kaelustas mind tervituseks nagu enamustel mu venelastest sõpradel kombeks on.
“Kas sa saaksid omal tund aega vabaks küsida? Mul oleks su abi tarvis,” ütles ta pikema sissejuhatuseta. Ei midagi uut siin päikese all. Laojuhataja oli samuti välja suitsetama tulnud ja kui ma tema poole vaatasin, noogutas ta nõusolevalt. Ta oli Nikolaid juba mitu korda näinud, teadis natuke meie tutvusest ja seepärast ei liigutanud ta enam kulmugi, kui too oma järjekordse miljonilise autoga lao ette sõitis. Pealegi olid teisipäevad nii rahulikud päevad, et juhataja võinuks isegi ära minna - kliente nagunii ei käinud.
“Võta, pane selga,” ütles Nikolai auto tagaosast spordikotti võttes. Vaatasin sinna sisse ja Armani embleem teksastel oli esimene, mida ma märkasin.
“Ma teadsin, et sa oled tööl, seepärast ka riided.” Ta naeratas. Kiirelt riideid heitsin läbi auto tagaluugi pilgu tagumisel istmel istuva mehe kuklale.
“Mul on teda ekspertiisiks vaja.”
“Ma tunnen end juba inimesena,” sõnasin irooniliselt, kui end uutes riietes sirutasin. Nikolai irooniat ei märganud. Istusime autosse. Tahtsin just tagumise istme poole pöörduda, et tervitada, kui sõber mind peatas.
“Ei ole vaja. See ei oma tähtsust.”
“Kuhu me läheme?”
“Kohtumisele.”
Vaatasin nüüd läikivmusta Subarut, mille ümber kolm noort meest seisid ja vaikselt juttu ajasid. Nikolai vaikis ikka veel, kuigi mind tõsiselt huvitas, mis kuradi pärast oli ta just mind siia vedanud.
Vaatasin meist natuke allpool lainetavat merd ja tõstsin siis silmad vanale merekindlusele, mille okastraatidega palistatud telliskivimüür piki kallast jooksis. Patarei oli küll ammu suletud, kuid süngust õhkus temast endiselt. Massiivsed kivimüürid olid kurjategijaid endi taga kinni hoidnud aastaid enne, kui see inimelule nii sobimatu koht muuseumiks muudeti ja siis suleti. Kibe muie elu iroonilisusest kerkis huultele. Praegu toimus sellesama kurikuulsa Patarei müüride kõrval järjekordne must tehing.
Lõpuks Nikolai ohkas. Vaevukuuldavalt.
“Maksil on Tartus üks kohtumine ja ma ei tahtnud üksi tulla.”
“Aga su löömavennad?”
“Ma ei usalda neid piisavalt selliste teemade jaoks.”
“Ja minule peaksid sellised teemad meeldima?” pärisin nii sarkastiliselt kui vähegi võimalik.
“Ei. Aga ma usaldan sind.”
Hakkasin naerma. Subaru juures seisvad mehed pöörasid oma pilgud meie poole, kuid mul oli ükskõik. Nii naljakas tundus mõte, et mind kutsuti kohta, kutsuti kohtumisele, kuhu ei soovitud kutsuda neid, kes on valmis kümne tuhande krooni eest suvalisele inimesele noa pähe kinni lööma.
“Kas see on ainus põhjus?”
“Ander, sa ei esita kunagi nii palju küsimusi,” nentis Nikolai mõtlikult.
“Seda enam oleks põhjust neile vastata.”
Nikolai vaatas mulle pikalt otsa, hakates siis kolme mehe poole kõndima. Raputasin pead ja järgnesin.
“Me võtame selle ära,” ütles ta Subaruni jõudes.
“Me ei kahelnudki,” naeratas üks kolmest.
“Mina küll,” vastas Nikolai mantlitaskust kolme suurt pakki eurosid välja võttes. Nägin tema hõlma alt vilksatavat püstolipära, musta ja rasket. Veel üks üllatus - sõbra tegevusvaldkond oli ikka päris kardinaalse pöörde teinud.
“Hea näha, et kellelgi meie majandusraskustes vaevlevas riigis ka raha veel on,” ütles autost suure spordikoti toonud mees. Kommentaar ei toonud kaasa ühtegi reaktsiooni. Nikolai võttis koti, ulatas raha ja sõnagi lausumata hakkas ta tagasi oma auto poole minema.
“Head päeva jätku!” Ma lihtsalt olin hästi kasvatatud.
“Võid selles kindel olla.”
Midagi selles vastuses sundis mind tagasi vaatama, kuid mehed seisid endiselt oma kohal, vaid nende silmad olid rahapakkidel, mille väärtuses nad üritasid kindlad olla. Inimesed, keda ei usaldatud nende elukutse pärast - kurjategijad - usaldasid teineteist sageli rohkem, kui seda mõistlikuks võib pidada. Nikolai ei vaadanud kordagi koti sisu, mehed ei lugenud raha.
Pöörasin end aeglaselt minekule, kui püstolipaugud mu erksaks ehmatasid.
Pilk sõbrale. Tema oli sama üllatunud, kuid kiire sammuga tõmbus ta oma auto varju ja haaras põuest püstoli. “Ander!” hüüdis ta minu poole. Hakkasin jooksma.
Kiviklibu lõi mulle teravalt vastu jalgu ja sellele järgnev pauk pani mind veel kiiremini liigutama. “Persse!” Enne see auto küll nii kaugel ei olnud. Selja tagant kostus veel mitu lasku. Spurtisin maasturi taha, kus Nikolai kõrvale maha kükitasin.
“Keegi jälgis neid.”
Alles nüüd märkasin, et tulistajateks polnud müüjad. Üks nendest lebas kõhtu kinni hoides Subaru esiotsa juures, teised kaks kükitasid oma auto varjus nagu meiegi, mõlemal püstolid sissesõidutee poole suunatud.
Järgmised kaks lasku tabasid Subaru rehve. Mehed auto varjus võpatasid, tulistades täiesti huupi suunas, kust arvasid laske tulevat. Sõber piilus kiirelt auto nurga tagant välja ja tõmbus siis ruttu tagasi. Hele laks vastu metalli ja meist veidi eemal õhkupaiskuv kiviklibu märkis meid uuteks sihtmärkideks. Tõmbasin end rohkem auto vastu.
“Üks auto, kolm või neli tüüpi.”
“Sitt organiseerimine,” kehitasin õlgu. “Või…” Läksin auto teise külje peale ja vaatasin korra välja. Lasud sundisid mu taganema. Siiski piisas nähtust. Mehi oli nagu Nikolai arvas, kuid nende käitumine tegi mulle muret. Nad ei rünnanud, vaid hoidsid meid liikumatutena. Ja tulistada ei ole kesklinna läheduses just soovitatav, kui taheti meie raha või narkootikume.
“Te olete omadega perses.” Võtsin taskust sigareti ja süütasin selle välgumihkliga.
“Ma tean. Anna mulle ka üks.”
Raputasin eitavalt pead. “Sa ei suitseta. Helista neile ja las need tüübid viskavad raha siia. Ilma küsimusteta ja ruttu.” Nikolai võttis telefoni, mina vaatasin kella. Maksimaalselt viis minutit veel enne, kui esimene politseiauto siia jõuab. Maksimaalselt minutit neli tulistajate lahkumiseni. Maksimaalselt…
Kaks pakki kukkusid meie jalgade juurde, esimene oli põrganud vastu maasturi külge ja vedeles püstolite tuleraadiuses, päästmatus kauguses.
“Olgu - see jääb sulle, ülejäänu on teie kaoks kadunud,” sõnasin spordikotti selga tõmmates. Pistsin raha alles pool tundi tagasi saadud jope taskusse. “Anna püstol.” Nikolai kortsutas kulmu. “Ja kas see on täpne?” Ta noogutas, kui mulle relva ulatas. “Sa ju usaldad mind?” Irvet, mis mu näole nüüd kerkis, ei suutnud ma kuidagi tagasi hoida.
“Muidugi. Mis sul plaanis on?”
“Usalda mind.”
Tõstsin püstoli ja viie kiire lasu järel olid kaks Subaru taga varjuvat meest liikumatud. Üks jõudis enne vajumist küll veel vastulasu teha, ent see läks kaugelt mööda. Kaks kuuli kustutasid ka maaslebava vigastatu eluküünla. Vaatasin hetke ringi. Kallas auto taga langes suhteliselt järsult kuni mereni, pakkudes head kaitset varitsejate kuulide eest.
“Sa teadsid, et ma ei tahtnud enam kriminaaliga tegeleda, veel vähem tahaksin kinni minna asjade eest, millest ma midagi ei tea. Sa pidanuks sellega arvestama, kui mind kutsusid.” Nikolai vaatas mulle otsa ja seejärel relva mu peos. Naeratasin. “Ma mõtlesin ka sellele. Aga - see ei aitaks mind. Mõne minuti pärast võid ära sõita, kui see õnnestub sul enne politsei tulekut. Kuid tea, et need konkurendid, kes tulid teid politseile kätte mängima, otsustasid teid tegelikult röövida.” Tõusin kummargil püsti, et õigel hetkel kalda serva poole spurtida. Siis meenus mulle veel midagi. Vaatasin tagasi sõbra poole. “Ja ära helista mulle rohkem.”
Kumbki lask, mis tehti minu sööstu vältel, ei tabanud ja rannakividel vaevu tasakaalu hoides sain enne vett pidama. Kergem olnuks minna otse linna poole, sest piki Patareid piiravat kiviaeda minek näinuks idiootsena, kuid just seda ma tegingi. Mulle ei meeldinud kerged lahendused. Viskasin püstoli nii kaugele merre, kui vähegi suutsin ja hakkasin jooksma.
Selja tagant kostus veel kaks lasku, kuid need olid suunatud pigem mu sõbra suunas.
Jõudnud mõnesaja meetri kaugusele, kuulsin esimesi sireene.
