INFO
Ajutiselt olen teises blogis, kuni saan siin seaded korda…
http://lordofmagi.blogspot.com
October 27, 2008
October 8, 2008
Roolis…
Viimased kaks nädalat olen oma päevi veetnud roolis istudes. Isegi praegu, kui seda teksti kirjutan, olen juhiistmel ühes meie pealinna paljudest tasuta WiFi levialadest ja kuulan muusikat. Sõita on hea, nii mõnus ja vaba tunne üle nii-ii pika aja.
Siinkohal tervitaksin Eesti Politseid, eriti selle liiklusega tegelevat osakonda ja luban, et hoolimata lubade olematusest järgin ma kõiki liikluseeskirju ega tekita liiklusohtlikke olukordi. Ausalt - ma oskan sõita, ei tee seda kunagi alkoholijoobes ja panen ohurihma alati kinni. Olen igati viks ja viisakas liikleja.
Usun, et keegi ei pahanda pärast seda ülestunnistust, miks ma auto marki, värvi ja numbrit siinkohal avalikustama ei hakka. Mitte et ma kardaks neid trahve ja muid lõbustusi (isegi maksimumtrahv ei jätaks erilist märki niigi kaelas rippuvale neljale miljonile ja mõnepäevane arest - heh, so what?) Tööd mul nagunii hetkel ei ole ja mõnepäevane pealesunnitud puhkus tavaühiskonnast eraldatuna annakski võib-olla uusi ideid, mida saaksin hiljem kirja panna.
Tegelikult on suht naljakas - pärast kõike seda jama, mis viimasel ajal kaela sadanud, olen tegelikult saavutanud hoopis suurema sõltumatuse ühiskonnast, suurema vabaduse, kui omasin enne korralikult, ausa kodanikuna tööl käies. Ja kuna oli see riigiametnik, kelle tegu (seadusega õigustatud) mu sellisesse olukorda tõukas, siis usun, et teisetüübilised riigiametnikud ei pahanda nüüd, et ma selle pealesunnitud olukorra hüvesid kasutan. Mingit lõbu peab ju elamisest tundma.
Jah - mida olekski kaotada? Hmm… Pika ja põhjaliku analüüsi järel pean tõdema, et neid asju on väga vähe. Nii vähe, et ma neid kohe ei leiagi. Siinkohas palve selle blogi üksikutele lugejatele: kui teile tuleb mõni asi, mida on mul kaotada, andke teada kommentaarides. Kui on midagi tõsist, siis luban ma oma praeguse elustiili ümber mõelda. Vist… 
Praegu aga minema, sest ühed mu sõbrad parkisid oma auto siia kõrvale. Teate küll - need sinivalgete autodega. Eks need Statoili hamburgerid ole kõhukosutuseks ikka head küll
Ära sõites ma kummi ei vilista!
October 2, 2008
Õhtu puiesteelt Hommiku tänavale
Tõusen püsti ja bussiuksed avanevad. Nii väga tahaksin mõelda, et vaid minu pärast, kuid ninakrimpsutusega pean tõdema, et väljujaid on veelgi. Ei ole vaid minu pärast. Kergelt vasakut jalga liibates astun tänavale ja süütan juba valmispandud sigareti. Pilku tõstes näen bussipeatuse silti. Õhtu puiestee. Ilus. Just natuke aega tagasi olin läbi akna jälginud, kuidas päike kaugete metsade taha kaob. Ja siis väljusin selles kohas lõpp-peatuse asemel. Aega ju rongini veel on. Naljakas – hoolimata sellest, et linn asus mu kodualevikust vaid viieteist kilomeetri kaugusel, ei teadnud ma varem sellenimelisest tänavast. Alati on millekski esimene kord. Ilus. Õhtu puiestee.
Sügis on alanud muinasjutuliselt. Võib-olla on põhjus ema ostetud šampuses, mille ta täpselt, minutipealt palus mul kodus avada, et sellega saabuvat aastaaega tervitada. Mind ajas see tookord natuke naerma – põhjuse leiab alati. Võib-olla on see ilusa sügise põhjuseks, võib-olla mitte. Pigem vaid kokkusattumus.
Omaette naeratades sean sammud raudteejaama poole. Pilk kellale ütleb, et aega on veel kakskümmend viis minutit. Jätkub. Rahulikult.
Klõpsasin MSNi aknakese kinni tund aega tagasi, leppides Sinuga kokku, et homme helistad mulle, tunnikese enne, kui hakkad lõunale minema. Varuga, et ma ikka kohale jõuaksin. Ise ma ju Sulle helistada ei saa. Mobiilitädi teatab iga numbri valimise peale, et tuleb krediiti lisada. Aga ma ei hooli sellest. Sina ka mitte.
Tänavad on kuivad, vahtrad tänavate ääres juba värvilised. Viimased kolm päeva on olnud ilusamad ilmad, kui unistadagi osanuks. Viimased kolm päeva, viimased kolm ööd.
Alates sellest õhtust, kui me teist korda kokku saime. Olgu – kolmandat, kui Sa vaielda tahad, aga mina ei loe kohtumiseks seda, et ma Su töö juurest läbi astusin, tehes nägu nagu oleksime vaid endised töökaaslased. Teiste eest peitmisest sain ma veel kuidagi aru, aga enda eest – see oli raske. Ent ometi nägin ma Sinu pilku, kui ma sealt trepist üles läksin: vargsi heidetut, kuid siiski nii särasilmil. See oli armas.
See oli natuke pärast esimest tõelist kohtumist, kui olid sõitnud mu kodukülla, üle saja kilomeetri Tallinnast, et saaksime koos olla need lühikesed loetud tunnid. Pärast meie tundidepikkuseid vestluseid läbi interneti. Sa tulid, juba hommikul vara olid Sa kohal. Rõõmus, natuke kohmetu, arglik, sest oli see kord meil esimene olla kahekesi. Ainult Sina ja mina. Sina olid roolis, mina kaardilugeja, kel polnud kaarti. Polnud vajagi. See oli minu lapsepõlvemaa, ma tundsin kõike, mis oli sel hetkel me ümber.
Taevas olid siis hallid pilved, kuid hoolimata me kartustest vihma ei sadanud. Me ei märganud veel kokkusattumust, veel mitte. Juhatasin su metsa alla peitunud, sügisvärvides mägedesse. Sinna nende järvede juurde, kuhu saime auto jätta. Jalutasime. Hüppetornini jõudes ronisime selle tippu, sest Sa tahtsid selle kõrgust näha. Tegin Sinust salaja ühe pildi. Sulle miskipärast ei meeldi fotodele jääda. Ma ei saa aru, miks – Sa oled ju kena.
Vastutulev, kergelt kõikuv ja tuntavalt õlle järele lehkav mees küsib mu käest suitsu. Annan talle ühe, mispeale too üritab minuga ehtvenelaslikult sõprust sobitada. Osutan käega kellale ja kiirendan sammu, et ta mulle järgi ei jõuaks.
Pikalt jalutasime selles sügiseses metsas. Korra tungisime isegi kuhugi padrikusse, et otseteed leida. Teed me ei leidnudki, kuid sellest padrikusse kasvanud järsust langusest laskudes leidsin midagi muud – võimaluse, põhjuse Sulle käsi ulatada. Esimest korda. Ma ei tea, kas tundsid värinat.
Aeg läks tookord nii kiiresti. Rääkisin Sulle anekdoodi sellest, kuidas Einstein oli väga lihtsustatult selgitanud oma relatiivsusteooria põhimõtteid. Tõtt tunnistades Sa naersid. Mina vaid vaatasin Sind.
Kolmandat ringi ümber kodualeviku suure kiriku kõndides võtsin ma lõpuks julguse kokku ja embasin Sind. Sa olid nii väike, nii armas. Aeg lendas ja oligi aeg lahkuminekuks. Sul oli tarvis kella viieks tagasi Tallinnas olla. Auto kõrval, nende kollakas-punaste vahtrate all puutusid mu huuled Sinu omi. Korraks. Hetkeks. Siis rabelesid Sa mu kaisutusest lahti, põgenesid autosse ja sõitsid minema. Vaatasin eemalduvat autot ja tundsin end õnnelikuna. Jalutasin koju, pilt silme ees ilmast hoolimata roosakalt udune, ja oma laua taha istudes jäin ootama hetke, mil arvutiekraani alla paremasse nurka ilmuks kastike teatades, et oled end MSNi sisse loginud. Ainult mõni tund jäi oodata.
Rong peatub. Võtan kõrvaklapid peast, trepist vagunisse ronides otsin taskust täpse raha ja jään kontrolöri ootama. Kui alul olin kartnud, et ei leia istekohta, siis nüüd avastan, et kolmapäeviti ei sõidagi nii palju rahvast. Siiski – nagu arvatud – on üle poolte reisijatest Tartust Tallinnasse sõitvad üliõpilased, noored ja muretud. Nii mulle tundub.
Pileti kätte saanud, võtan kingad jalast, et jalad vastasistmele tõsta. Nii on mugavam. Kas just viisakam, ma ei tea, aga mugavam kindlasti. Libistan pilgu üle reisijate ja pööran selle siis aknast välja, neile järjest kiiremini möödalibisevatele varjudele. Pimedaks hakkab kiskuma. Peatus peatuse järel, järjest lähemale pealinnale. Inimesi tuleb peale vähem, kui neid väljub. Vist ei ole nädala sees Tallinnas midagi teha. Neil ei ole. Minul on.
Vanalinn on tühi. Mitte täiesti, kuid võrrelduna nädalalõppude saginaga, millega harjunud olen, siiski üsna. Ostan viimase raha eest pudeli õlut. Kas just kõige õigem tegu? Kehitan õlgu. Pikk maa on veel minna.
Meie teine… Hea küll, kolmas kohtumine, siis hakkasime märkama asju, millele varem ei osanud tähelepanugi pöörata. Nädalaid taevas lasunud pilvevaip oli kadunud vaevu tund enne kokkulepitud aega. Me nägime päikest loojumas otse meie ees maanteel. Sa kahetsesid, et me ei olnud hakanud varem liikuma, et jõudnuks loojangut vaadata juba rannas. Ent juba see oli tore, et päike end meie kohtumise jaoks üldse välja tuli. Selle mõtte peale Sa naeratasid ja võtsid mu käe. Järgmised paarkümmend kilomeetrit vahetasime käike koos. Veidi liiklusohtlik küll, kuid enam ei raatsinud me teineteisest lahti lasta.
Ma ei olnud varem Vääna-Jõesuus käinud. Sa tundsid uhkust – Sa ise ütlesid mulle -, et saad mullegi midagi uut tutvustada. Parklas olid küll mõned autod, kuid rand oli tühi. Meie madalad jalatsid olid ruttu peenikest liiva täis. Näitasin kaldast eemal väikest platsi. Sa noogutasid. Panime oma asjad liivale ja istusime nende kõrvale. Silmapiiri kohal olid veel tumepunased pilved, väikeste lainete tasane mühin kostus meie kõrvadele kui kauneim muusika.
Rääkisime. Peamiselt sellest, kui tore on meil kahekesti koos olla, kui toredalt maailm kinkis meile sellise ilusa õhtu. Siis küsisid Sa mu plaanide kohta. Ma ei tahtnud küll reaalsust meenutada, kuid Sinuga oli kõik teisiti, Sinuga tundsin ma end vabalt. Sa teadsid nagunii kõike.
Sa hakkasid naerma, kui nimetasin end parasiidiks. Täpselt nagu ma isegi, suutsid ka Sina näha naljakaid seiku muidu nii tõsises olukorras. Rääkisin oma plaanist pankrot välja kuulutada, ideedest, kuidas elada üle järgmised aastad, kuidas ma tunnen end elades taas vanemate kulul. Sa paitasid mul pead.
“Ühel öösel, pärast pokrit, läksin ma välja suitsu tegema. Ja miskipärast tuli mulle silme ette pilt sellest, kuidas ma lapsepõlves siinsamas maja ümber jooksin ja mängisin. Ja siis ma mõtlesin, et oma kolmekümne ühe aluaastaga pole ma kuhugi jõudnud. Pigem olen ma selle kauge ajaga võrreldes veelgi tagasi läinud. Täpselt nagu toona, elan ka praegu kodus vanemate juures, elatun sellest, mida nemad annavad. Ainult üks on erinev - kui siis, alles laps olles, nad veel uskusid minusse, siis nüüd on see usk kaduma hakanud.”
“Mina usun sinusse. Ma usun, et sul läheb kõik veel hästi,” ütlesid Sa seepeale. See oli Sinust nii armas. Ma surusin Su oma rinnale ja toetasin pea Su õlale, peites nina ja silmad Sinu paksudesse juustesse.
“Meil läheb kõik hästi, kallis.”
Selle peale ajasid Sina end uuesti istuma ja pilku tumenevale silmapiirile suunates võtsid kätega põlvede ümbert kinni. Nii tõsine olid Sa sel hetkel. Vaatasime merd, kuulasime merd. Vaikisime ja lihtsalt olime.
Siis ma märkasin. Palusin Sul silmad sulgeda, võtsin Sinu väikese käe ja juhatasin Su rannale, kohe lainepiiri juurde. Silmi avades nägid Sinagi metsa kohale tõusnud poolkuud, mis säras ka Su silmi ilmunud pisarail.
“Nii ilus!” Võtsid mul ümbert kinni ja kallistasid tugevalt, tugevalt. “Täpselt nagu selles luuletuses, mille sa mulle saatsid.”
Ma noogutasin naeratades. “Sellepärast ma palusingi sul silmad sulgeda.”
Teineteist hoides seisime lainepiiril, vaadates pimeduses üksteise õnnest säravaid silmi. Vaid üks oli puudu.
“Nüüd võiks veel…” alustasin lauset, kui Sinagi rääkima hakkasid.
“Kusagil põõsast võiks veel muusikud ilmuda,” ütlesid naeratades. Mina hakkasin naerma.
“Ma mõtlesin just samale asjale,” selgitasin Su küsiva pilgu peale. Püüdsin meenutada, kuidas nimetati neid Mehhiko muusikuid, kui Sa mu mõtet segasid.
“Sellised sombreerodega.” Uus naer ja uus selgitus. Su silmad läksid imestusest suureks. “Kuidas on see võimalik? Me tunneme teineteist vaid kaks nädalat, aga mõtleme samal ajal samu mõtteid.”
“Ei tea,” raputasin pead ja me hakkasime mööda veepiiri tagasi auto poole jalutama. Õhk hakkas öiselt külmaks minema, Sinul oli seljas vaid õhuke kampsun. Siiski vaidlesid mulle vastu, et need tuntavad värinad ei olnud külmast.
Kristiinesse jõudes näen ühes ristis vilkuritega politseiautot. Üks juht on otsustanud tänavapostiga mõõtu võtta. Helendavaid veste liikumas nähes peidan pooliku õllepudeli jope alla taskusse, sest asjatud probleemid on viimane, mida ma praegu vajan. Pea on niigi korrastamistvajavaid pulki täis. Sündmuskohalt möödudes kuulen veel ühe politseiniku üllatunud märkust teisele, et avarii teinud autojuht on kaine. Hea seegi.
Phil Collins mängis autos mitmendat ringi. Alul olime istunud sealsamas parklas, aga kui pärast südaööd oli sinna sõitnud kaks autotäit noori, otsustasime uue, vaiksema koha otsida. Türisalu pangale jõudes avastasime sealtki inimesed, seega tuli veel edasi sõita. Mulle meenus koht, kus olin pool aastat tagasi orienteerumas käinud. Läbi öise, tiheda udu leidsime selle viimaks üles. Parkisime auto kadakate vahele kesk suurt, muidu lagedat karjamaad. Taevas sirasid tähed.
Suured autod on head. Lasime eesistmed alla. Sa tulid mulle kaissu ja vaikides vaatasime läbi katuseakna tähistaeva avarust. Midagi enamat ei olnudki tarvis. Kumbki mõtles omi ilusaid mõtteid. Me lihtsalt nautisime seda, et oleme koos. Paitasin Su juukseid ja ohkasin mõnikord. Ikka ja jälle Sa palusid mul seda mitte teha, ent rahunesid, kui kinnitasin, et need ohked on sellest suurest, rahulikust õnnetundest.
Mõtlesin tulevikule, mõtlesin olevikule, mis paistis kui muinasjutt. Ma isegi kutsusime seda muinasjutuks, sest päriselus tundus midagi sellist võimatuna. Liiga erakordsed olid need tunded, mida olime teineteisele neil öötundidel kirjeldanud. Meie muinasjutt.
Ühel hetkel ma naeratasin nii laialt, et Sa tundsid seda ja vaatasin mulle otsa.
“Mis on?”
"Ma kujutlesin jälle. Ma kujutasin ette, et me teeme pulmad, aga töö juures ei ütle sa kellelegi, kellega abiellud. Et nad näevad mind alles laulatusel. Noh ja ma kujutlesingi neid nägusid, mis sealt tulema hakkavad,” rääkisin vaikselt.
Korraks Sa naeratasid, siis muutusid tõsisemaks, kui olin Sind üldse näinud. Ja naeratasid taas.
“Selleks ma pean kõigepealt lahutama.”
“Sa oled abielus?” küsisin imestunult. Väga imestunult. Ma teadsin varem, et Sul on suhe, et Sul on väike tütar, kuid abielu… Sellest ma ei teadnud. Suhtest küll, sellest, millega Sa ei olnud rahul. Sa olid mulle sellest MSNis juba rääkinud, pikalt ja põhjalikult. Ma olin Su elukaaslast veel lolliks nimetanud. Enda arvates põhjusega. Kui minul oleks selline naine kodus, siis pööraks ma kindlasti talle ka tähelepanu. Aga see, mis teil? Päevad, nädalad, kus ei vahetata ühtegi sõna? See tundus mulle nii võimatuna. Kõik need ööd, kui me kella kahe või kolmeni internetis istusime ja oma eludest rääkisime, kõik need ööd andsid mulle mõista, et Sinu tegemiste vastu ei tunta huvi, et huvi ei tunta ka Sinu kui naise vastu. Aga abielu? Sellest ma ei teadnud. “Sul ei ole sõrmust,” nentisin Sinu kätt vaadates. Uuesti, sest meie esimesel kohtumisel olin ma korra juba vaadanud. Nii – igaks juhuks.
“Mul ei olegi seda olnud,” ütlesid Sa tasa, naeratades nukralt ja veidi kibestunult. “Ma arvasin, et sa tead.” Raputasin vaikselt pead. “Jah, mul pole kunagi sõrmust olnudki. Tegelikult,” nüüd ohkasid Sina, “ei olnud meil ka pulmi. Lihtsalt registreerimine. Seegi töö juurest lõunavaheajal. Mul olid veel mustad püksid jalas. Muu ei läinud enam selga. Ma ootasin siis last.”
Ma ei suutnud seda uskuda. Iga tüdruku unistuseks on pulmad valge kleidiga, mitte töö juurest ärajooksmine, et kusagil mingile paberile allkiri anda. Allkiri, mis seob. Ma ütlesin Sulle, kui mõttetuna see minu jaoks näib.
Sa noogutasid ja taaskord nägin ma Sinu silmis pisaraid. Seekord küll mitte selliseid, mis mind õnnelikuks teeksid. Vangutasin uskumatult pead.
Abielu… Löön jalaga kõnniteelt ühe kivi põõsasse ja süütan järjekordse sigareti. Nüüd on tänavad juba täiesti tühjad. Tänavalaternad heidavad valguskoonuseid eikellelegi. Siiski – mina ju kõnnin siin. Isegi tuled on majades kustunud, kedagi nagu ei elakski siin. Suured majad, uhked, ilusad ja vähemilusad. Pikkades sirgetes ridades.
Järsku näen nende suurte ja korralike majade vahel üht vanemat. Väga palju vanemat ja väiksemat puumaja. Tänavavalgustite valgusvihud aitavad seletada selle sammaldunud eterniitkatust, siit-sealt mõni kild väljas; selle maja otsaseina kuivusest lõhenenud palke; hooletusse jäetud, rohtu mattunud aeda ja väljakasvanud arooniahekki. Ja samuti näen majaseinale kinnitatud suurt, uut tahvlit tänavanime ja majanumbriga. Naeratan nukralt, meenutades meie viimast kohtumist, kus olid rääkinud mulle oma abielust. Nii väga tahab mu kujutlus panna praegu sellele suurele sildile tänava asemele sõna ‘abielu’.
“Nii tihti käivad tuttavad meil külas, vaatavad meie uues majas ringi, vaatavad meid ja meie väikest tütart, ja ütlevad, et meil on ideaalne elu, et kõik on nii täiuslik. Ja meie vaid naeratame,” rääkisid Sa siis sellel karjamaal. “Aga need inimesed ei tea ju midagi. Nad näevad vaid silte. Abielu kui sellist pole meil kunagi olnud, sest paber ei ole see, mis seob. Tunded on need, mis peaksid siduma.” Surusin Sind sellel hetkel tugevalt enda vastu. “Kunagi ammu ma arvasin, et laps on see, mis seob kaks inimest täielikult, et laps on midagi ülimat. Kui väga ma eksisin. Laps ei loo suhteid. Laps on lihtsalt väike inimene kahe suurema inimese vahel. Tunded on aga eraldi. Meil neid ei ole.” Sa peitsid oma nina sügavale mu põue ja vaikisid pikalt. Silmitsesin taevast, kuulasin Phil Collinsit ja mõtlesin. Siis hakkasid Sa taas rääkima. “Ma olen terve elu, juba väikese tüdrukuna unistanud suurtest ja sügavatest tunnetest, sellistest, mis panevad keha pealaest varbaotsteni värisema. Aga neid ei tulnud ega tulnud, ka pärast tütre sündi mitte. Viimased aastad olen ma juba leppinud, et mitte kõik unistused ei ole määratud täitumiseks. Ja ma elasingi vaid oma tütre nimel, kes on parim, mis on minuga elus juhtunud on. Aga nüüd… Nüüd oleme siin, ainult sina ja mina ja vot! – ma tunnen, et ma olen õnnelik. Kõige õnnelikum inimene terves maailmas. Et mu ainus tõeline unistus on täitunud.” Sa tõstsid pilgu ja vaatasid mulle otsa, silmis pisarad – seekord palju, palju ilusamad kui enne – ja palve – sügav, meeletu. “Aga ma saan sinust aru, kui see sinu jaoks midagi muudab. Ma tõesti arvasin, et sa tead abielust.”
Raputasin vaikides pead. Vaatasin Sulle otsa, kuid ei osanud midagi öelda. Vaid Sinu ilusaid juukseid suutsin ma silitada. Pikalt, vaikides, silm silma vastas olime seal autos, sõnatult, sest sõnu oli nii raske leida, nii raske öelda. Tahtsin Sind lohutada, kui ei teadnud, kuidas – ühtegi sõna ei tulnud üle huulte. Lihtsalt vaatasin Sind ja mõtlesin. Sina vaatasid mind ja ootasid.
“Tahad, sõidame tagasi linna?” küsisid Sa pärast poole tunni pikkust vaikust. Hommikupoolne taevas oli juba heledamaks muutunud. Raputasin eitavalt pead.
“Ma tahan sinuga olla. Alati. See, mida sa rääkisid, ei muutnud midagi, ma pidin vaid oma unistustes, kujutelmades mõned klotsid ümber tõstma,” laususin vaikselt.
Udu oli madalamaks vajunud, hõljudes veel poole meetri kõrgusel maapinna kohal. Juba võis läbi hämaruse aimata karjamaad ümbritsevat metsamüüri. Kuu paistis otse meie peade kohal.
Võtsin tagumiselt istmelt oma jope, andsin selle Sulle ja avasin aknad.
“Lähme välja.”
“Suitsetama?” küsisid Sina.
“Ei.” Tulin teisele poole autot, võtsin Sinu käe ja tõmbasin Su kastemärga, kõrgesse rohtu. Kõndisime edasi. Autost eemale jõudnud, paika, kus uduviirg me jalgu ümbritses, palusin Su tantsule. Tasa kostus autost meieni Phil Collinsi ballaad.
“Meie muinasjutt,” sosistasid Sa tasa, oma pead minu rinnale toetades.
Tunnen koha ära. Enne kodust väljatulekut olin pikalt kaarti uurinud, et õiget kohta leida. Nii tavalist tänavate kaarti kui ka kõrvale võrdluseks aerofotodega tehtuid. Tean, et olen õiges kohas, ma ei kahtlegi selles. Näen juba eespool tänavaotsa, mille poole olen viimased kaks tundi jalutanud. Lihtsam olnuks takso või bussiga tulla, aga mul oli tarvis mõelda. Pikkade sammudega astun edasi. Juba seletavadki silmad tänavanurgas aianurgale kinnitatud tahvlit.
Hommiku tänav.
Meie muinasjutt. Nõnda ütlesid Sa tookord, kui palusin Sind meie esimesele tantsule.
Ma ei uskunud enam muinasjutte, mitte pärast kõike seda, mida olin läbi elanud. Sa teadsid kõigest sellest. Neist nooruslollustest, mis võtsid alul vabaduse, ja pärast vabaduse tagasisaamist, kui olin suutnud end uuesti jalgele saada, siis võtsid need samad lollused minult normaalse tuleviku, paisates mind sügavale majanduslikku kuristikku. Tagasi elamisele teiste armust. Sa teadsid sellest ja ometi tahtsid olla Sa mu juures, minuga koos. Tahtsid tantsida sel hommikuudusel karjamaal…
Ma ei uskunud muinasjutte, ei uskunud samas ka võimalusse, et keegi võiks elada sellist elu nagu Sina. Eriti veel selline inimene nagu Sina – nii kena ja armas, nii välimuselt kui olekult. Olid ju töö juures kõik meeskollegid Sinusse salaja armunud. Kuidas sai see juhtuda, et sinusugune naine pidi elama tunneteta, külmuses, emotsionaalses üksinduses? See tundus mulle võimatu.
See oli meie muinasjutt. Ja nüüd usun ma sellesse. Sa andsid mulle tagasi midagi sellist, millesse olin kaotanud usu hetkel, kui avastasin, et mitte päkapikud ei too maiuseid mu sussidesse, vaid mu enda vanemad. Sa andsid mulle tagasi usu unistustesse.
Meie muinasjutt… Mitte tavaline, tänapäeva oma, vaid päris-muinasjutt; selline, kus toimuvad kõikvõimalikud imelised, alul nii võimatuina näivad sündmused; selline, kus kõik on võimalik.
“Ma usun jälle muinasjutte. Ma usun, et kõik on võimalik,” kordan endale vaikselt, tõstan käe ja koputan. Tunnen südametukseid ja pühin peopesa vastu püksisäärt kuivaks. Keegi ei tule. Koputan veelkord, juba kõvemini. Viimaks avatakse uks.
Vaatad mulle väsinud, kuid mitte uniste silmadega otsa ja Sinu ilme peegeldab täielikku üllatust.
“Sina? Mida Sina siin teed?” küsid Sa ehmunult. “Sa pidid ju…”
“Kes seal on?” kuuleme korraga Su selja tagant mehehäält. Siis trepist laskuvad sammud.
Su silmadesse tuleb hirm, mis pühib sealt üllatuse. Kiirelt heidad pilgu selja taha. Siis tagasi minu suunas.
“Mine, palun, mine ära!” sosistad Sa ärevalt.
Raputan aeglaselt pead. “Muinasjutt, mäletad?” küsin vaikselt ja võtan Sinu tekki ülal hoidva käe. See väriseb. “Kas sa usud meie muinasjuttu? Kas sa usud oma tundeid?” Näen, kuidas Sa võitled; kuidas Sa tahaksid öelda ei, et ma läheks ära enne, kui on liiga hilja. Sammud on lähedal. Siis Sa lõdvestud, vaatad mulle otsa ja naeratad. Vastan samaga. “Mina usun ka.”
Sinu selja taha ilmub Su abikaasa unesegune nägu. Mees vaatab mind pikalt. Siis avab ta suu.
“Mida te tahate?”
Vaatan Sulle veelkord otsa. Sa naeratad ikka, ikka surud Sa mu kätt, Su silmad säravad kui tähed tol ööl. Pööran pilgu mehele.
“Vabandust nii hilise tülitamise pärast, aga tegu on hädaolukorraga,” ütlen sõnadele mittevastavava laia naeratusega. “Ma tulin nimelt selle võluva naisterahva kätt paluma.”
25. 09. 2008. a.
PS Lugu krjutatud üheks jutuvõistluseks
September 6, 2008
Tolm
Ma ei tea, kui paljud - tõenäoliselt väga vähesed - teavad, et mu vanemate suvila endine elanik oli kunstnik, kahekordse kõrgharidusega Juta Kirsi. Tegeles ta joonistamise ja klaasikunstiga. Mõned klaasvidinad on siiani meil suvilas riiulitel. Ma ei tea, miks, kuid mingil hetkel lahkus ta elust. Hetkel tunnen isegi natuke süümepiinu, et ei ole end selle põhjustega rohkem kurssi viinud.
Täna hakkasin otsima oma vanu kaustikuid, et leida üles oma esimest kirjutatud ulmejuttu ‘Koridorid’. Soovitut ma ei leidnud, küll aga kaks oma päevikut - ühe sõjaväe aegadest, teise, mis kirjutatud esimesel välistuuril olles. Ja kusagil minu paberite vahel oli kaust Juta Kirsi visanditega. Ma olin neid näinud, aastat viisteist ja veidi enamgi tagasi, kuid tollal ma ise veel ei joonistanud ja mõistustki polnud nii palju peas, et siis neile tähelepanu pöörata.
Nüüd oli aga hoopis teine asi vaadata, kuidas tõeliselt andekas inimene oma teoseid vorminud. Ja siis ütles isa, et kusagil on ka tema valmis pildid. See, mis ma avastasin, ületas mu ootused. Kui seni olin ennast suhteliselt heaks joonistajaks pidanud, siis Juta pilte vaadates tundsin end koolieelikuna, kes on kogemata pliiatsi kätte saanud. Pakis oli umbes 40 pliiatsi- ja 3 söejoonistust. Valmimisaeg jääb viiekümnendate lõppu ja kuuekümnendate algusesse, seega tegu pea pool sajandit vanade piltidega. Tõsi - enamus neist olid saanud tunda aja- ja/või hiirtehambaid, kuid suuremalt osalt siiski taastatavad. Imetlen neid siiani ja soovin südames, et ka mina oskaksin nõnda joonistada.
Ühe neist piltides - panin sellele nimeks ‘Puhkehetk’ - kavatsen lähipäevil juba ära raamida ja seinale riputada. Nõnda hästi on tabatud hetk, mil vana mees puulõhkumisest väsinuna pakul oma lõunaeinet võtab.
Enamus pilte on A2 formaadis. Tegin neist mõned fotod kiiruga, kuid eks see kvaliteet ole nagu on. Panen paar näidet siia üles…
Link teiste suurte piltide fotodeni on siin all, väikeseid, mida on üle saja, pole ma jõudnud veel klõpsule saada…
http://www.album.ee/album/16876759/50125820
http://www.album.ee/album/16876759/50125820
September 5, 2008
jalutan
Juba sajab. Sajab taas seda külma, peenikest sügisvihma. Nii tuttavat, nii neetult tuttavat. Palju aastaid, igal sügisel üks ja sama - tunda, kuidas külm krae vahelt sisse poeb. Palju aastaid…
Sihitult kõndima minnes olin selga pannud õhukese tuulejope, teadmata midagi kohe-kohe sadama hakkavast vihmast. Pilvi ma teadsin, pilved olid alati pea kohal. Seepärast ka selline riietus. Sadama hakkas vaevu kümme minutit kodust eemal. Esimene mõte oli tagasi minna, ent jalad seda mõtet ei kuulanud. Need kõndisid ikka edasi. Surusin käed sügavale taskusse ja järgnesin.
Vahtrad, kased ja nende värvimuutvad lehed, kõik andsid märku varakult tagauksest sissehiilinud sügisest. Eemalt laululavalt kostuvad simmanihääled püüdsid küll luua hilissuvist meeleolu - oli see ju ametlikult üks viimaseid suveüritusi -, kuid tuju ja loodus ei nõustunud sellega. Jalad kandsid mind valest eemale, vihm kastis mind oma peenikeste, jahedate, kontidenitungivate tõepiiskadega.
Juba kaua pügamistootavad juuksed vajusid lokkidest tagasi sirgeteks - vähemalt mingit kasu sellest märjast - ning nõrutasid külma vett näole ja kaelale. Väristasin õlgu.
Juba olin raudteestki üle, juba vedasin sammud mind mööda porist külateed mäest alla jõe äärde. Savisegune pori kleepus botaste külge, muutes need tanksaabastest raskemaks. Raskelt jalgu tõstes läbisin viimased sadakond meetrit mülkaid ja peatusin siis väikesel üle jõe viival puitsillal.
Leidsin taskust poolkuiva sigareti ja proovisin seda läita poolmärgade tikkudega. Kuues isegi süttis. Tõmbasin paar mahvi niisket suitsu sisse ja toetusin küünarnukkidega silla käsipuule, natuke roostesele küll, kuid jope pidi kodus nagunii pesumasinasse rändama.
Möödundöine paduvihm oli veetaset natuke tõstnud, ägedalt vahutav vesi sööstis veehoidlast üle suurte tammikivide mere poole. Leidsin taskust nutsaka paberist taskurätte ja viskasin need ükshaaval vette jälgides, kuidas need vähem kui minutiga kauge käänaku taha kadusid. Tõstsin sigareti huultele.
"Onu, ei ole ilus prahti maha visata," kuulsin järsku häält enda kõrvalt. Kohatasin poolehmunult, poolüllatunult ja pöörasin pead.
Minu kõrval seisis kaks kummikuid kandvat väikest poissi, vaevu kümnesed, käes puutoikad, millega nad arvatavasti praegu käesolevaid paadikesi eemal tiigil ujutasid. Läbimärjad, veest tilkuvad vaatasid nad mulle oma tõredate pilkudega alt üles.
Esimeseks mõtteks oli neile selgitada, et paber laguneb veel enne merre jõudmist, siis vaatasin neile uuesti otsa ja loobusin oma plaanist. "Ma rohkem ei tee."
"Ausalt?" küsis väiksem poistest. Suurem põrnitses mind sõnatult. Ma noogutasin.
"Luban."
Poisid kõndisid edasi, mütates ajuti põlvini mudas, heites aeg-ajalt üleõlapilke, et kas ma ikka pean oma sõna. Naeratasin, kui tõmbasin viimaseid mahve sigaretist. Nii väga meenutasid nad mulle kedagi, kedagi kallst väga kaugest ajast.
Libistasin pilgu üle veehoidla ja sealt väljuva jõe, üle neid ümbritsevate põõsatihnike ja kolletavate heinamaade, ning seadsin isegi sammud tagasi aleviku keskuse poole. Tõmbasin veel ühe mahvi ja hakkasin koni ära viskama, kui nägin, et poisid mind ikka aeg-ajalt piiluvad.
Naeratasin veelkord. Kavalad. Lõin põleva osa nipsuga ära ja pani kustunud koni taskusse.
August 30, 2008
Paha
*
"Sa oled mu parim sõber, parim inimene, keda ma kunagi tundnud olen," pomises Aleks teisel pool lauda istujale. Ta põrnitses oma kokteiliklaasi, milles viin ja jõhvikamahl olid segunenud heleroosaks, läbipaistvaks, peadpehmendavaks vedelikuks. Ettekandja oli juba lugematu koguse tühje klaase laualt minema kandnud. Tema vastas istuva Arno pea õõtsus muusikarütmis väsinult ja prillid eest võtnud, toetas ta selle raskelt kätele.
Aleks oli suur mees, laiad õlad olid mälestuseks aastatepikkustest maadlus- ja poksitreeninguteks. Tema välimuse krooniks oli siiski läikiv kiilaspea, mille põhjuseks ei olnud mitte vanus - Aleks oli vaevu üle kolmekümne. Põhjuseks oli harjumus, mis sai alguse ühest keskkoolis toimunud protestist õpetajate tegevuse vastu, mil terve tema klass oli uue sisekorraeeskirja vastu meelt avaldades end kiilaks ajanud. Ka tüdrukud. Aleks mühatas. Tema kahekümnest ilusast klassiõest nägid vaid kaks ka juusteta kenad välja. Ülejäänud, noh… Aleks libistas käega üle sileda pealae ja irvitas.
"Mida sa naerad?" küsis taaskord pilgu tõstnud Arno. Aleks üritas fokusseerida laialivalguvat pilti.
Arno meenutas talle üht ammust ja kahjuks ammukadunud sõpra, parimat, kes tal kunagi olnud oli. Aleks ei teadnud Marguse saatusest midagi - lihtsalt ühel täiesti tavalisel päeval kümmekond aastat tagasi oli sõber, keda ta teadis ja usaldas juba lasteaia viimasest rühmast alates, lihtsalt kadunud. Ei ühtki teadet, lihtsalt kadunud. Vaid mälestus temast elas veel sügaval paljude tema sõprade südames.
Aleks oli baari tulles ainsa vaba koha leidnud suures lauas, mille ääres Arno juba istus. Pärast esimest kokteili oli ta vaikuse murdnud, hakates talle rääkima, kui neetult hea meel on tal samal päeval kaugel maal kaasmaalase poolt saavutatud kuldmedali üle. Peagi teadis ta juba vestluskaaslase nime ja mida edasi vestlus arenes, seda enam märkas ta Arnos samu jooni, mis olid tema ammukadunud sõbras. Täpselt nagu Marguski kunagi, töötas Arno arvutite peal ja teda huvitas samasugune muusika ja kirjandus. Suures jutu- ja äratundmistuhinas ei märganud Aleks sedagi, et pärast esimesi kahte temaostetud jooke oli ülejäänud tellimused esitanud Arno.
"Ah, ei midagi," ühmas mees. "Lihtsalt kooliaeg tuli meelde. Elu lihtsalt on naljakas."
Arno võpatas. Hoolimata sissekallatud alkoholi suurest kogusest Aleks märkas seda; see oli üks, mida tema sõber oli talle õpetanud - alati peab pöörama tähelepanu oma vestluskaaslasele. "Mis? Midagi on valesti?"
"Ei." Arno ohkas sügavalt ja vajus kössi.
"Ikkagi?"
"Su lause meenutas mulle midagi. Midagi, miks elu ei ole üldse naljakas," lausus Arno vaikselt.
Aleks peatas möödajalutava ettekandja ja tellis endale pudeli õlut - talle meeldis maailmaasju arutada õlle kõrval. Viin oli tema jaoks meelelahutus.
"Ära sa märgi… Tegelikult, kui õige nurga alt asju vaadata, võib iga asi naljakana mõjuda. Elu ei või tõsiselt võtta, muidu see tapab su," naeratas Aleks lõbusal toonil rääkides, et vestluskaaslase tuju tõsta. Mõju oli vastupidine.
Arno silmi ilmusid pisarad. Mees võttis põuetaskust rahakoti ja pani selle avatuna Aleksi ette. Ta nägi kena perepilti, millel Arno oli naise ja kolme väikese lapsega.
"Ütle seda neile!"
Aleks tõstis raskelt oma pilgu. "Mis juhtus?"
Arno võttis klaasi oma joogiga ja hoidis seda pikalt käes, silmad kinni rahakoti vahelt paistval fotol. Siis jõi ta selle ühe sõõmuga tühjaks.
"Mingi segane. Lihtsalt astus keset päeva korterisse ja tappis kõik." Arno hääl värises.
"Kas ta saadi kätte?"
"Jah. Aga tema advokaadid päästsid ta peaaegu kõigist süüdistustest…" Arno vajus rinnuli lauale ja hakkas lohutamatult nutma. Kõrvallaudades istujad pöörasid oma imestunud pilgud nende poole, kuid piisas vaid Aleksi tõsisest pilgust ümberkaudsetele, et kõik pealtnäha jätkaksid oma poolelijäänud jutuajamisi. Ta patsutas oma suure käega Arno õlga.
Ettekandja tõi tellitud pudeli. Aleks rüüpas lonksu õlut. "Ta ikka sai karistuse?"
Arno tõstis vihast leegitseva pilgu. "Jah. Ta pidi mingid aastad olema kusagil haiglas. Mitte vanglas, vaid HAIGLAS!!!" Viimase sõna karjus mees juba üle saali.
Taas pidi Aleks teisi külastajaid vaatama ja baarmanile käega märku andma, et kõik on korras.
"Ei ole võimalik!" pomises Aleks. Ta tundis, kuidas viha säärase ebaõigluse üle tema sees pööritama hakkab. "Selline inimene tuleks kõige valusamal, piinavamal moel ära tappa!"
"Mida see muudaks? Kas see tooks…" Arno tardus, silmad baari uksele naelutatud. "Ei…" Ta hääl värises. Aleks pööras pilgu samas suunas.
Baariuksel seisis pikka kasvu habetunud mees, vaadates uuriva pilguga üle baari. Siis libisesid ta silmad üle Aleksi ja Arno laua, pöördusid kohe tagasi ja mees naeratas.
"Mis on?" küsis Aleks tagasi Arno poole pöördudes. Mees värises.
"Tema… See on tema…" sosistas Arno, silmis valuga segatud õudus. Aleks ei kuulnud, ei näinud, vaid tajus, kuidas uustulnuk nende lauale lähenes. Ta valmistus uuesti pöörduma, kui kellegi tugev käsi talle õlale langes.
"Tere," ütles sügav ja näiliselt sõbralik hääl tema selja tagant. Raevunult haaras ta õllepudeli kaelast, lõi pudeli kildudeks ja kiirelt ümber pöördudes Aleks lõi.
"Sõ…" suutis tulija vaid öelda enne, kui klaas tema kõrri tungis. Ta vaid korises, kui aeglaselt põlvili vajus. Aeglaselt tõstis ta käed, püüdes end ülal hoida Aleksi sviitrist hoides, silmis pilk täis valu, imestust… ja rõõmu, mis seal aeglaselt kustus. Tugeva tõmbega püüdis ta end veel püsti ajada, kuid jõud kadus kiiresti.
Aleksi silmad olid kinni kukkuja omades. Ta vaatas ja tundis, kuidas maailm pimedamaks muutub.
"Margus?!" Ta pigem hingas, kui ütles seda.
Aleks oli suur mees, laiad õlad olid mälestuseks aastatepikkustest maadlus- ja poksitreeninguteks. Tema välimuse krooniks oli siiski läikiv kiilaspea, mille põhjuseks ei olnud mitte vanus - Aleks oli vaevu üle kolmekümne. Põhjuseks oli harjumus, mis sai alguse ühest keskkoolis toimunud protestist õpetajate tegevuse vastu, mil terve tema klass oli uue sisekorraeeskirja vastu meelt avaldades end kiilaks ajanud. Ka tüdrukud. Aleks mühatas. Tema kahekümnest ilusast klassiõest nägid vaid kaks ka juusteta kenad välja. Ülejäänud, noh… Aleks libistas käega üle sileda pealae ja irvitas.
"Mida sa naerad?" küsis taaskord pilgu tõstnud Arno. Aleks üritas fokusseerida laialivalguvat pilti.
Arno meenutas talle üht ammust ja kahjuks ammukadunud sõpra, parimat, kes tal kunagi olnud oli. Aleks ei teadnud Marguse saatusest midagi - lihtsalt ühel täiesti tavalisel päeval kümmekond aastat tagasi oli sõber, keda ta teadis ja usaldas juba lasteaia viimasest rühmast alates, lihtsalt kadunud. Ei ühtki teadet, lihtsalt kadunud. Vaid mälestus temast elas veel sügaval paljude tema sõprade südames.
Aleks oli baari tulles ainsa vaba koha leidnud suures lauas, mille ääres Arno juba istus. Pärast esimest kokteili oli ta vaikuse murdnud, hakates talle rääkima, kui neetult hea meel on tal samal päeval kaugel maal kaasmaalase poolt saavutatud kuldmedali üle. Peagi teadis ta juba vestluskaaslase nime ja mida edasi vestlus arenes, seda enam märkas ta Arnos samu jooni, mis olid tema ammukadunud sõbras. Täpselt nagu Marguski kunagi, töötas Arno arvutite peal ja teda huvitas samasugune muusika ja kirjandus. Suures jutu- ja äratundmistuhinas ei märganud Aleks sedagi, et pärast esimesi kahte temaostetud jooke oli ülejäänud tellimused esitanud Arno.
"Ah, ei midagi," ühmas mees. "Lihtsalt kooliaeg tuli meelde. Elu lihtsalt on naljakas."
Arno võpatas. Hoolimata sissekallatud alkoholi suurest kogusest Aleks märkas seda; see oli üks, mida tema sõber oli talle õpetanud - alati peab pöörama tähelepanu oma vestluskaaslasele. "Mis? Midagi on valesti?"
"Ei." Arno ohkas sügavalt ja vajus kössi.
"Ikkagi?"
"Su lause meenutas mulle midagi. Midagi, miks elu ei ole üldse naljakas," lausus Arno vaikselt.
Aleks peatas möödajalutava ettekandja ja tellis endale pudeli õlut - talle meeldis maailmaasju arutada õlle kõrval. Viin oli tema jaoks meelelahutus.
"Ära sa märgi… Tegelikult, kui õige nurga alt asju vaadata, võib iga asi naljakana mõjuda. Elu ei või tõsiselt võtta, muidu see tapab su," naeratas Aleks lõbusal toonil rääkides, et vestluskaaslase tuju tõsta. Mõju oli vastupidine.
Arno silmi ilmusid pisarad. Mees võttis põuetaskust rahakoti ja pani selle avatuna Aleksi ette. Ta nägi kena perepilti, millel Arno oli naise ja kolme väikese lapsega.
"Ütle seda neile!"
Aleks tõstis raskelt oma pilgu. "Mis juhtus?"
Arno võttis klaasi oma joogiga ja hoidis seda pikalt käes, silmad kinni rahakoti vahelt paistval fotol. Siis jõi ta selle ühe sõõmuga tühjaks.
"Mingi segane. Lihtsalt astus keset päeva korterisse ja tappis kõik." Arno hääl värises.
"Kas ta saadi kätte?"
"Jah. Aga tema advokaadid päästsid ta peaaegu kõigist süüdistustest…" Arno vajus rinnuli lauale ja hakkas lohutamatult nutma. Kõrvallaudades istujad pöörasid oma imestunud pilgud nende poole, kuid piisas vaid Aleksi tõsisest pilgust ümberkaudsetele, et kõik pealtnäha jätkaksid oma poolelijäänud jutuajamisi. Ta patsutas oma suure käega Arno õlga.
Ettekandja tõi tellitud pudeli. Aleks rüüpas lonksu õlut. "Ta ikka sai karistuse?"
Arno tõstis vihast leegitseva pilgu. "Jah. Ta pidi mingid aastad olema kusagil haiglas. Mitte vanglas, vaid HAIGLAS!!!" Viimase sõna karjus mees juba üle saali.
Taas pidi Aleks teisi külastajaid vaatama ja baarmanile käega märku andma, et kõik on korras.
"Ei ole võimalik!" pomises Aleks. Ta tundis, kuidas viha säärase ebaõigluse üle tema sees pööritama hakkab. "Selline inimene tuleks kõige valusamal, piinavamal moel ära tappa!"
"Mida see muudaks? Kas see tooks…" Arno tardus, silmad baari uksele naelutatud. "Ei…" Ta hääl värises. Aleks pööras pilgu samas suunas.
Baariuksel seisis pikka kasvu habetunud mees, vaadates uuriva pilguga üle baari. Siis libisesid ta silmad üle Aleksi ja Arno laua, pöördusid kohe tagasi ja mees naeratas.
"Mis on?" küsis Aleks tagasi Arno poole pöördudes. Mees värises.
"Tema… See on tema…" sosistas Arno, silmis valuga segatud õudus. Aleks ei kuulnud, ei näinud, vaid tajus, kuidas uustulnuk nende lauale lähenes. Ta valmistus uuesti pöörduma, kui kellegi tugev käsi talle õlale langes.
"Tere," ütles sügav ja näiliselt sõbralik hääl tema selja tagant. Raevunult haaras ta õllepudeli kaelast, lõi pudeli kildudeks ja kiirelt ümber pöördudes Aleks lõi.
"Sõ…" suutis tulija vaid öelda enne, kui klaas tema kõrri tungis. Ta vaid korises, kui aeglaselt põlvili vajus. Aeglaselt tõstis ta käed, püüdes end ülal hoida Aleksi sviitrist hoides, silmis pilk täis valu, imestust… ja rõõmu, mis seal aeglaselt kustus. Tugeva tõmbega püüdis ta end veel püsti ajada, kuid jõud kadus kiiresti.
Aleksi silmad olid kinni kukkuja omades. Ta vaatas ja tundis, kuidas maailm pimedamaks muutub.
"Margus?!" Ta pigem hingas, kui ütles seda.
*
Mööda pimedat tänavat kodu poole jalutava ja sigaretti suitsetava Arno jopetaskus helises mobiil. Ta vastas kõnele mõne helina järel.
"Jah, tsau, mina… Varsti, kallis. Ütle neile, et issi jõuab varsti koju… Jah, kuulsin küll. Täitsa segane… Ei, ma ei olnud õnneks seal… Ei, ma ei joonud… Vaid mahla. Mina lihtsalt lõbutsesin…"
August 29, 2008
Rahutus…
Nii ma siis pikutasin. Öösel kell kolm Varssavi bussijaamas ja ootasin varahommikust bussi, et sellega tagasi Eesti poole liikuma hakata. Ei olnud külm ega midagi - vaid igavus tuli kallale. Räägitakse küll, et Poolas on tänavakuritegevus suhteliselt kõrgel tasemel, kuid mulle ei tulnud küll keegi põnevust pakkuma. Neetud… Aga samas on ju täiesti võimalik, et ma sattusin seal magama ööl, mil neil kahtastel tegelastel oli üleriigiline ametipüha - kurat seda teab!
Tagasi…
Ei ole sellist rõõmu, mis peaks olema, kui tullakse pikalt teelt tagasi. Tegelikult pea samal hetkel, kui bussi rattad Eestimaisele asfaltile veeresid, juba siis hakkasin ma oma sisemuses kahetsema tagasitulekut. Ja mida päev edasi, seda rohkem olen ma seda teinud. Inimesed on muutunud, või - hmm - on muutunud nende arvamus minust. Igatahes paar kohtumist olid sellised nagu ma arvasin, ülejäänud kustutaksin hea meelega oma mälust. Milleks, kurat, on tarvis näidelda ega öelda näkku seda, mida arvatakse? Vihkan võltse naeratusi… Inimesed ei oska enamasti valetada. arvatakse, et kui tuuakse näole kõrvuni naeratus ja huultelt libistatakse paar mesimaitselist sõna, siis on kõik kaetud. Fuck that! Ei ole. Silmad valetavad ikka. Ja neid väheseid, kes oskavad ka silmadega valetada, tunnen ma isiklikult ja neil ei ole põhjust seda teha. Nii et - tagasitulek oli asjata. Või pigem - sellest teadaandmine oli asjata. Räige pettumus on peal.
Praegugi istun siin arvuti taga ja vaatan igatsusega kalendri poole, kus üsna-üsna pea jõuab kätte päev, mil ma oma reisijalatsid taas jalga tõmban. Õnneks oli see väike koolitusreis kasulik, sest nüüd tean täpselt, mida ma üldse reisil ei vaja. Eelmine kord võtsin kaasa ligi kümme kilo täiesti mõttetut jampsi, mille ainus kasu seisnes treeningus.
Nüüd ma lihtsalt lähen. Ennist olid suured plaanid kõikide riikide kohta ja nii edasi, aga välja kukkus midagi hoopis teistsugust. Nüüd on plaanid sellised, et ma istun bussi. Mis sellest hetkest edasi saab, on täiesti poogen.
August 11, 2008
Pärast vaikust
Kummaline. Nii pikalt olin Internetist eemal ja ei tekkinudki nagu võõrutusnähte. Seega täiesti netisõltlane ma veel ei ole.
Põhjuseid äraolekuks oli tegelikult suht mitu, proosalisem neist vast asukoht viimase nädala jooksul. Nimelt veetsin selle kusagil Lõuna-Poola mägedes, väikeses telklaagris, kus lisaks puudulikule interneti-ühendusele puudus ka elekter. Tegemist oli pisemat sorti iga-aastase muusikaüritusega, kuhu tullakse lihtsalt lõõgastuma. Nädala esimene pool sai mööda ümberkaudseid mägesid kolatud, sealhulgas vallutasin ka kohaliku kõrgeima tipu (1143 meetrit merepinnast, 500 meetrit vähem laagrist - seega Corful sooritatud retk oli ikkagi kõvem).
Inimesi oli kohal suht palju, reede õhtuks, kui hakkasid avalikud esinemised (mitte sooloüritused ümber lõkete), selleks ajaks oli inimesi juba kahesaja ringis. Veel üks sada lisandus järgmisel päeval.
Kõige lõbusam tegevus, mis seal toimus, oli uue tualeti ehitamine. Augu kaevamisel ma oma hella käega veel ei osalenud, aga kui asi juba ehitusliku pöörde võttis, läksin isegi kampa - konsultandiks. Ja esimese veerand tunniga sain selgeks, et ega see Poola ehituskultuur nii palju meie omast erinegi. Bez vodki ne razberjosh - ilma viinata ei saa. Seda ütles mulle üks antud ürituse organisaatoritest, kui ta oma seljakotis liitrise viinapudeli välja õngitses. Ja nii me siis lahendasimegi kolmekesti kõiki vedelike ära- ja juurdevooluprobleeme. Imekombel saime nendega isegi hakkama ja õhtuks oli kahekohaline tualett püsti.
Seega pühapäevast pühapäevani olin ma oma elu veetmas tsivilisatsioonist eemal, kuigi inimesed ise olid suht tsiviliseeritud (kui välja arvata paar seika, mil tuli alla külasse minna, et baarides magavad laagrikaaslased tagasi mägedesse tassida - kusjuures ‘tassida’ sõna selle kõige otsesemas mõttes
)
)Enne seda äramineku pühapäeva, täpsemalt reedel, sain aga oma hambavalust osaliselt lahti. Kuigi kardan hambaarste nagu tuld, ei pidanud ma seekord pükse täis tegema, sest õnnekombel komistasin väga hea arsti otsa. Nüüd on homme veel üks külastus ja jälle paistab kõik hoopis helgem. Siis, arvatavasti kolmapäeval, teen Poolaga lõpparve. Vähemalt mingiks ajaks kindlasti.
Sihtmärkidena terendavad Horvaatia, Albaania või Bulgaaria, kuid kurat seda teab, kuidas elu oma samme seab. Oli ju teekonda alustades plaanis peatuda Poolas vaid üks öö, aga nüüd on asjad sealmaal, et ei oska enam nii suuri numbreid, et loendada kõiki neid Poolamaiseid päevi…
Praegu aga… Praegu saab aga mu aeg siin arvuti taga otsa, ja mul jääb üle vaid loota, et mingil hetkel leian arvuti, kust saan ka fotosid üles laadida.
Seniks aga…
July 30, 2008
Õppetunde rahvameditsiinist…
Jäi nüüd paar päeva kirjutamises vahele, ent siiski leidsin viimaks arvuti, kuhu sain eestkeelse layout’i peale panna ja ka fotosid laadida…
Asjad on siis omadega natuke edasi jõudnud. Esmaspäeval otsustasin siiski Poolast edasi liikuda. Jõudsin varakult kohale ja väikest lõunat pidades küsisin sedagi, et millega aega veeta. Osutati kuhugi, et näe, mine käi seal üleval, saad ülevaate linnast. Kehitasin õlgu.
Noh - maja oli ilus ja suur küll, aga üles ma küll ei viitsinud minna. Otsustasin sellele pigem tiiru peale teha. Hiljem tuli välja, et õige otsus.
Leidsin jalutades päris mitu varjulist kohta, kus oma tulevikuplaane vaagida ja - hea küll - ka natuke külma õlut libistada. Siit, sellest teemast saab arendada ka killukese meditsiini…
Nimelt see hammas… Igal hommikul on põrgu ja eks ma siis üritasingi seda ära saada kõikvõimalike ravimitega, nii kodust soetatud kui ka siit ostetutega. Aga kasu ei midagi. Siis ma avastasin. 1 tablet Ibumax 400, 1 tablet Solpadeini 400 (või vähemalt suht sarnase nimega) ja üks tablet mingit kohalikku 500st (mis baseerub samal ainel, millel analgiingi)… Kui need kolm tabletti sisse võetud, siis valu veel ei kao. Küll kaob see aga siis, kui sinna peale veel pool liitrit õlut juua. Siis saab pea kümme tundi muretult ringi seigelda.
Aga noh - kauaks sellise meditsiini peale nagunii jääda ei saa - lõpp oleks tervisehäre südames või lihtlabane alkoholism. Nii võtsingi julguse kokku ja hakkasin lõpuks hambaarstile mõtlema. Reede lõunaks tuleb mul igatahes Poolas tagasi olla, ja siis tehakse mu hambavaluga üks-null… Loodan, et see aitab lõpuks ka paremini kirjutama hakata.
Igatahes pärast seda ja järgmist õllekat jalutasin edasi. Teepeal jäi üksik purskkaev enne, kui Hard Rock Cafe’sse jõudsin, kus jõin viimase kannu poolamaist õlut enne rongile astumist
Rong väljus mõni minut pärast üheksat õhtul. Avastasin alul, et istun üksi nelja istme peal. Et hambavalu oli üle jäänud, iPodi aku tühi ja midagi huvitavat kaasa polnud ma võtnud, siis arvasin, et igavus tapab mu selle reisi vältel. Aga ei - vaevalt sai rong liikuma hakata, kui üks noor naisterahvas tuli minu käest midagi küsima. Alul poola, siis inglise keeles. Küsiti, kas peab istuma samal kohal, mis piletil märgitud. Kehitasin õlgu ja nii ta istuski minu vastu.
Veidi hiljem tuli välja, et Alisa on valgevenelanna, kes sõidab samuti Budapesti, mingile üliõpilasühingu kokkusaamisele. Vähemalt oli nüüd keegi, kellega juttu rääkida…
Budapest ise aga… Noh - kui ma hommikul kell üheksa kohale jõudsin, oli hinges paras segadus. Kõik tundus nii tuttav ja kodune. Haarasin oma koti õlale ning seadsin sammud kohta, kus ma selle linnaga üheksa ja pool aastat tagasi hüvasti jätsin.
Elizabethi sild. Sama, mis ülemisel pildil jääb selja taha.
Ja samas kohas, kus ma alumisel pildil seisan, tegin ma 4. jaanuaril 1999. aastal kell 8.30 otsuse, et lähen tagasi Eestisse. Läksingi ja mis edasi toimus, teavad vist juba kõik.
Aga vahepealsetel aastatel olen ma palju sellele sillale mõelnud, kujutledes, et minu elus saab üks ring täis alles siis, kui ma uuesti sellel sillal olen ja allvoolava Doonau laineid vaatan. Eile ma seda tegingi ja tõesti - kuradima hea tunne oli.
Nüüd jalutan teist päeva järjest mööda seda ilusat linna (kus ma suvel ei olegi olnud) ja vaatan kõike vana tuttavat… Tõsi - natuke teisel pilgul, kui toona… Ja kirun seda palavust…
Arvatavasti hakkangi täna õhtul tagasi Poola poole liikuma… Tõstan käe ja hakkan hääletama, sest see sõit jäi mu rahalisest arvastusest välja ning ma pean selle nüüd hääletades tagasi tegema…
July 28, 2008
Kips ja tatoveeringud
Tagantjarele m6eldes ma nii vaga ei kahetsegi, et ma veel yheks paevaks Lodzi jain. Parastl6unal sain osa v6tta sellisest kodusest ja pyhapaevasest l6unasoogist, kus olid koos kaks peret (ja tanu millele saastsin jalle natuke enda soogiraha). Aga see ei ole peamine p6hjus.
Nimelt kutsuti parast sooki mind metsa. K6ik olid vamustuses. Noh - hea kyll, ma laksin ka. Kohale j6udes olid teeaared autosid tais pargitud. Otsustasin siis kysida, et mis siin metsas on, kas m6ni j6gi v6i jarv. Vastuseks tuli ei. Siis kysisin, et mis seal on, et see nii populaarne koht on. Vastuse loogilisus hammastas mind - puud. Ma ei osanud muud teha, kui 6lgu kehitada. Miks aga seal eile 6htul (just 6htul) nii palju autosid oli, selle p6hjus peitus ikka selles aastapaevas. Nimelt oli mingile lagendikule end yles seadnud ennemuistne kylake, kus etendati vanu traditsioone. loomulikult ei saanud ma suunurgast kysimata jatta, et kas me ei tulnudki metsa puid vaatama, vaid hoopis lagendikku. Kellegile ei tundunud see naljakas. Muidu oli aga kihvt. Oleksin isegi hea meelega m6nes m66gav6itluses osalenud, aga ise teate - kips segab tiba
6htul toimus siis see kauareklaamitud kontsert. Algus venis ja et oli see korraldatud mingi raadiojaama poolt, siis parast iga laulu raakisid mingid kaks koomikut-diskorit mingit umbes jutt. Reaalselt v6ttes v6isid nad isegi midagi tarka ja naljakat raakida, aga kuna ma midagi aru ei saanud (ja keegi mu laheduses eriti ei naernud), siis mu arvates ajasid nad lihtsalt jama. Ok - paar esinejat olid paris kuulatavad (sealhulgas vist Beats & Styles), aga punkti pani 6htule Shaggy, kes tegi taispika kontserdi… Tema "Summertime" pani jala korraks tatsuma kyll…
Kips ja tatoveeringud… Ja liiga kitsas T-sark olid p6hjuseks, miks enamus inimesi mind tanavatel vaatas. Tuli valja, et siingi on inimestel tugevad eelarvamused selle kohta, kus tatoveeringuid tehakse. Arvati, et ma olen mingi viga saanud kriminaal. Ja kurat! - ma juba lootsin vahepeal, et ma olen lihtsalt ilus mees
Parim erinevus Eesti ja Poola vahel tuli valja yhest teisest vestlusest. Nimelt, kui tahtsin eile neti minna, siis laksin Lodzi suurimasse keskusesse ja kysisin, kas neil seal hoones mingit netipunkti on. Vastati eitavalt. Et ma aga suht optimistlik inimene, siis kysitlesin edasi. Et kas linnas kusagil on? Kui sellegi peale parast maadeuuringut eitavalt vastati, siis m6tlesin juba kysida terve riigi kohta. Aga ma ei teinud seda - v66rustajatesse tuleb viisakalt suhtuda…
Anyway - tana 6htuks loodan siiski Poolast valja saada, ja jargmine blogitekst peaks ilmuma juba Ungarist. Fotosid yles panna hetkel ei saa, sest kasutusel oleval arvutil ei ole USB’d… Sorry!
Aga loodan, et k6ik laheb hasti…
July 27, 2008
Kuidas…
Kuidas saab yks hammas nii k6va valu teha? Pool teed, mis ma bussis Varssavi poole s6itsin, visklesin yhelt kyljelt teisele. Ykski tablett ei aidanud. Siis l6in kaega ja t6mbasin kaasav6etud viinapudlil korgi maha. Tuju laks paremaks, valu kadus ja uni tuli kah. Aga ikkagi…… ei m6ista ma, kuidas ma sain nii rumal olla ja ei kainud Eestis arstil…
Varssavi oli Varssavi, nii tavaline, et selle tunni jooksul, mis ma seal olin, midagi erilist ei toimunud. Valja arvatud see, et yritasin kohalikku k6nekaarti oma telefoni panna, kuid rumalus sai ikkagi v6itu. L6puks kinkisin selle yhele moodujale, ja vastutasuks sain korraks tema telfi kasutada, et Lodzi helistada…
Rong, millega s6itsin, oli kipa. Haste kiire ja haste uus. Esimene positiivne asi, mida Poolas nagin.
Lodzis mu v66rustaja kyll hilines 10 minutit, aga ma olin piisavalt vasinud, et mitte hulkuma minna. Ja 6igesti tegin. Vastuv6tt oli soe ning juba m6ni minut hiljem tuhisesime kabrioletis Poolamaa paikese all. Parast kerget duśśi tuli veel pikem ring. V6tsime osa mingist yritusest, millega tahistateks sel nadalavahetusel olevat linna6iguste saamise 585. aastapaeva… Rahvast oli linnas meeletult.
Otsustasime 6htu l6petada piljardiga, kus avastasin, et ka kipsis kaega on v6imalik mangida. Ja mis veelgi olulisem - ka v6ita:)
Praegusel hetkel vaevan pead, kas jaada siia v6i liikuda edasi Ungari poole. Siin tahetakse, et ma jaaks. 6htul pidavat mingi suurem kontsert olevat. Aga ei tea, m6tlen veel. Usun, et homme tuleb ka mingi hetk, mil arvutisse paasen. Siis yritan ka m6ned pildid teha ja siia yles panna…
Praegu aga lahen kohalikke apteeke puistama, sest ainult alkoholiga ma oma hambaid korda ei saa;)
Olge tublid
July 25, 2008
Viimane…
Mida nüüd öeldagi? Et nagu viimane päev Eestis on alanud. Kott on pakitud ja seitsme ja poole tunni pärast istun ma juba bussis, mis liigub meie vabariigist välja. Nuuks! Kahjutunne ja kurbus segatuna ootusärevusega pulbitseb hinges, teadmatus tuleviku ees muudab õhkkonna veelgi ebastabiilsemaks.
Tegelikult võiks veel ühe korralikku kräu maha panna, kus kõik sõbrad-tuttavad kohal oleks, aga aega enam ei jätku…
Igatahes - ei oskagi hetkel muud öelda, kui et…
July 23, 2008
üks viimastest
Lahkumine ja lahkumispidu… Suutsin kuidagi ka VIP-id kohale meelitada…
Esimesena jõudis kohale Malcolm, andekas sulesepp, keda tean tänu Poognale…. Istusime, jõime õlut, mina ka kuuekümne voldist rummi, et hambavalu tuimestada, ja rääkisime maast ja ilmast… Kes ja kus ja millal… Ehk siis elust endast.
Mingil hetkel jõudis kohale ka tuntud Raplamaa ajakirjanik Teet oma võluva kaaslannaga. Kusjuures saatuse tahtel on Ester ka minu kursaõde:) Hakkasime siis kolmekesi Malcolmile seletama, miks Tallinnas on ülikoolis parem kui Tartus. Põhiargumendiks olid loomulikult naised, keda Tallinna Ülikoolis on ikka tunduvalt rohkem. Siis hakkas Ester jutustama eesti keelest, millest meie, mehed, enam mõhkugi aru ei saanud, ja meil ei jäänud muud üle kui õlut edasi juua:)
Ja viimasena jõudis kohale Eero, kaasas pudel konjakit ja hea tuju. Miks viimasena? Sest ta oli tähtsal koosolekul, kus arutati, mida rääkida järgmisel koosolekul… Vähemalt selline mulje meile jäi…
Aga õhtu venis pikaks, pikaks. Kella kahe paiku Estri ja Teeduga Tõnismäel hüvasti jätnud, seadsin sammud öömaja poole.
Ja neetult raske oli olla. Kuulasin muusikat ja mingid pisarad tahtsid isegi silma kippuda. Ei - mitte joogist, vaid teadmatusest. Ma lihtsalt ei tea, kas ja millal ma neid häid inimesi jälle kohtan…
July 21, 2008
Algas
No see viimane nädal kodumaa mullal ikka… Veel mõned loetud päevad ja Ciao, bambino!
Sügav kahjutunne on küll südames, sest ükski lahkumine ei saa kunagi toimuda ilma valuta. Valu teeb see endale kui ka teistele. Aga kui võimalused on väiksemad kui soovid, tuleb leida lahendus oma võimaluste suurendamiseks. Minu puhul ongi selleks minek. Seda on nimetatud põgenemiseks… Võib-olla… Võib-olla ma põgenengi, kuid raske on kujutada ette vabatahtlikku põgenemist kuhugi, kus tulevik on veelgi varjatum, kui see oleks siin. Aga vähemalt ma tean, et sealses pimeduses on suurem lootus tõelist valgust leida kui siinses ühtlases hämaruses.
Seega tuleb see valunädal üle elada ja loota, et kunagi lähevad asjad ka paremuse poole:D
July 17, 2008
Surm siin või Siberis?
Huvitav küsimus. Ma polegi selle küsimuse taustale eriti mõelnud, mind on see küüditamise teema tavaliselt suht külmaks jätnud. Juhtus, mis juhtus toona. Selline oli elu, selline oli paljude inimeste saatus - mis sest, et suuresti ebaõiglane, aga ikkagi nende saatus. Elu oli selline ja elu on samasugune ka praegu. Üks mu tuttav küsis kunagi, et miks ma sellistest asjadest ei hooli… Lihtsalt. Ma ei näe mõtet oma pea vaevamisega asjade üle, mida ma muuta ei saa.
See väide ei kehti vaid teiste inimeste elude kohta - samamoodi suhtun ma ka enda ellu ja seal toimuvasse. Lihtsam on lasta muutumisvõimetutel asjadel kohe minna, kui oma aega ja jõudu lootusetuteks pingutusteks raisata. Kuhugi takerduda ja siis oodata, et järsku ilmub kusagilt jumal või ingel, kes hakkab imesid korda saatma, on suht tobe.
Aga inimesed - noh, neile meeldib loota ja uskuda… Mullegi meeldib, aga mitte mõttetult.
/…/
krt! Hakkasin seda teksti siin kirjutama paar päeva tagasi ja siis tuli töö ja õhtu ja järgmine päev vahele, ning nüüd üritan siis edasi kirjutada… Mõtted on aga jalga lasknud ning eks ma proovi neid lihtsalt taastoota… Ma küll ei tea, kui hästi see mul õnnestub ja kas üldse, aga mis vahet seal on. Lihtsalt saab jälle ühe mõttetu kirje oma blogisse… Muidu järsku kaotatakse see minu leht üldse ära, kui ma midagi ei kirjuta.
27ndal st kümne päeva pärast läheb lennuk… Tõuseb siit Tallinnast lendu ja mina olen seal peal. Oma kipsis käe ja kõige muu juurdekuuluvaga, mida õnneks ei olegi nii palju. Ja ma arvan, et siis hakkab mu elus taas toimuma asju, mida võiks siin saidil kajastada. Minek on ju suure riski peale, sõidan kohale ja alles siis vaatan, mis edasi saab. Tagasi tulla kavatsen, kui, siis korraks aasta lõpus, kui mitte, siis umbes nii ja naa - mõne hea aasta pärast.
Vahepeal õhtuti mõtlen, et järsku - halva õnne korral - juhtub isegi nii, et teen maakerale tiiru või paar peale enne, kui mu jalad taas Eestimaa mulda ja huuled Saku Kulda puutuvad. On vaid paar asja, mida ma siit igatsema jään - üks neist on kindlasti meie hea õlu, millele väärilist vastust pole ma veel mujal kohanud. Teine, veel tähtsam põhjus on see, mille pärast ma võib-olla detsembris veel tagasi tulen.
Aga samas - kaotada pole ju midagi. Kui, siis saavad asjad vaid paremuse poole minna:)
