Elu ja kõik muu, autoriks W. Hocares

February 14, 2008

Päevikust kirjanduseks… Või mida iganes…

Filed under: Varjud minevikust, Lihtsalt mõtted, Looming on naljakas sõna

I Eessõna.

     Imelik. Mind hakkas huvitama, et kuidas need mõtted siis tekivad. Just need mõtted, mida me kõik saame siin poogen.ee’s lugeda. Ma ei tea nüüd, kas keegi teine on valmis oma ametisaladusi avaldama, aga kui ma lugesin vannis oma päevikusarja eelviimast osa - "In the Middle of the End" -, siis hakkas mulle meeldima ühe päeva sissekanne. Mul on siin ‘poognas’ pisike kogumik "Vaba käsi" ja kõik seal sisalduvad lood ongi sündinud nõnda.
     Kui kellelgi võivad teosed tekkida inspiratsioonist või välgusähvatusest, siis minul tekivad need kirjutades. Seega siin on üks õhtu, mil tekkis järjekordne sürr…

     PS Peatükkideks on asi tükeldatud praegu… :) Aitäh!

     II Algus

     Õhtu on käes. Tulin just võrkpallist, pärast mida käisin dušši all ning tuju on fucking keeruline.Oleks nagu midagi ja ei ole ka. Ei tea - olukord on imelik.
     Armastan päikest ja kuud, detsembrikuud, mille teine päev on omadega nii õhtal, et varsti võib juba sööma minna. Akna taga on juba suur pime, mis heidab oma kõikvõimsa mantli ka minu väikesesse tuppa.
     Kõhutan nüüd oma madratsil, kaustik nina ees ja üritan leida mõtteid, mis vääriksid paberi määrimist. Seisan oma mõttemaailma hallis segaduses ja vaatlen möödavuhisevaid elektrilahendusi. Kes kurat võib küll aru saada, milliseid mõtteid need sähvatused kannavad? Hmm. Meie mõtted on elekter. Mõtteteadus ehk filosoofia võib samaaegselt olla ju füüsika haru.
      Kirjutamine on südantrahustav tegevus, kui keegi veel märganud pole. Kirjutamine on lahe tegevus, sest see annab võimaluse nii alternatiivmineviku ja -tuleviku kui ka päris fantaasiamaailma loomiseks. Loomulikult on see võimalik ka oma mõtteis või vestluse käigus, kuid kirjutatu on tundvalt jäävam ning selles on ka lihtsam orienteeruda.
     Kust pärineb sõna orienteeruma? Euroopast. Sõna tüveks on "orient", mis tähendas idamaid, st. tolleaegses maailmas piirialasid, mida ei tuntud. Euroopat tunti hästi, kuid piirialadel õigete teede otsimist ja leidmist hakatigi nimetama orienteerumiseks.
     Aga orientalistikas orienteeruma? Aga…
     Ma olen ikka lolliks läinud, kui selliseid sassis mõtteid mõlgutan.
     Armastan talve algust, elan hetkes vaid võrkpalli nimel ja unistan suurtest tegudest, mis jääksid legendina ajalukku elama.
     
     
     III Umbes siin on keskkoht ehk teemaarendus :)

     Ma olen sassis.
     Hetkel olen segaduses. Argimüra heidab varju igale mu liigutusele, igale mu teole. Ainult varjud, hallid ja sügavad, hõljuvad mu ümber. Talvel tulevad varjud, mida peljates peitun oma paksu teki alla. Ootan külmast värisedes soojemat ilma, sooja saabumist ja valusvalget päiksevalgust. Mõtlikult nihutan padja oma pea pealt ja nuhutan krõbedat õhku. Lõhnu ei ole, aroomid on jääkristallidena kohevale lumele kukkunud. Lükkan need sõrmeotsaga kitsaks triibuks ja tõmban triibu läbi dollarirulli kopsudesse. Väljahingates tunnen lillelõhna. Kevad on kaugel.
     Ei möödu päevagi tühiste targutusteta. Ainult targutamine hoiab pead soojas. Mitmed targad sõnad jäid tänu targutustele igavesti vaka alla.
     Mõnikord jääb ajast puudu, üksteist mõtted peas ei puutu, maailm ümber kuid ei muutu… number kahe võtan ruutu.
     Ainult talvest tuleb kevad, seega tuleb talvedki kuidagi üle elada. Aga talved on külmad.
     Puulehed on puude otsast alla prantsatanud ja mul ei jää muud üle, kui talveriided välja otsida. Jah! Talveriided talvisel temperatuuril toetavad tumedaid toone. Toonitame tõsiasja tõsistest tõbedest.
     Free your mind!
     Armastan päikesepaistet Hawai randadel. Viimati käisin seal kaks aastat tagasi.
     Ilusaid naisi, kelle jumalikud vormid panid mu südame rinnus tangot tantsima, oli seal meeletult. Aga jumal teab, et ma
     Suur päike, anna mulle andeks! Anna mulle veel neid inimsoo kaunemaid õisi!

     IV Siia panen nüüd sildikese ‘finaal’, sest järgnevast lõigust hakkabki sürr pihta

     Ma olin haige, kuid siis sain terveks. Kõik muutus. Pilk muutus selgeks ja ma nägin kõike uues valguses. Keegi oli tuled süüdanud. Ball algas, aga frakk rõhus ikka mu õlgu. Peaaegu sama raskelt kui olukord, kuhu olin sattunud. Ma ei tundnud neid viisakusreegleid ja mind hämmastas mind ümbritsevate džentelmenide halvustav pilk, kui olin junni oma närimistubakat rõvevärvilisele pärsia vaibale sülitanud. Kehitasin õlgu ja palusin majaomaniku naisel meile kõigile üks korralik kõhutants esitada. Löök, mis seejärel mu lõuga tabas, ei olnud tugev, aga see üllatas mind. Mister Sinclair, majaomaniku tütremees, ehmus ja jooksis ära. Ta kukkus näoga vastu trepiastet, kui laualt võetud karahviniga sooritatud vise tema kukalt tabas, ja nõnda säästis ta mind poksimisest, mida ma eriti hästi ei osanud. Võtsin oimetu mehe taskust tema rahakoti ja autovõtmed ning kõndisin pidutsejate protestikarjetest hoolimata läbi vestibüüli parklasse. Punane Ferrari oli küll pooleteist aastat vana, kuid nägi siiski veel hea välja. Istusin juhikohale ning hüvastijätuks kummi suitsetades juhtisin auto maanteele. Fairfax oli saja kilomeetri kaugusel ja ma jõudsin sinna vähem kui tunniga.
     "Hei, Bill!" hüüdis Carol, kui ma auto garaaži ette parkinud olin. Ta riputas pesu kuivama ning ma lehvitasin talle. "Kas oli hea päev?" Osutasin auto poole. "Ma armastan sind, kallis!" hüüatas naine, kui ta minu juurde jooksis, et kuuma suudlusega tervituse teine pool ära teha.
     "Mina sind ka, aga tänane päev maksab umbes kolm aastat."
     "Pole midagi, Bill, ma ootan su ära." Carol pilgutas mulle silma ja ma teadsin, et ta valetas. Vähemalt oli see ilus vale.
     Maja ees peatus GM’i kaubik, kust hüppas välja pikk, vibalik nooruk, käes paberkott, mille ta kohe mulle viskas. Mina viskasin tüübile Ferrari võtmed ja minut hiljem oli punane sportauto tänavalt kadunud.
     Ulatasin paberkoti Carolile. "Siin on kuuskümmend tuhat. Pane see ära." Naine suudles mind veelkord ja läks majja. Süütasin viimase meene heast autost, selle kindalaekast võetud sigari, ja irvutasin üle tänava rohtu kokkuriisuvale naabrimehele.
     Elu oli ilus. Maja oli ilus. Naiseks oli kolme aasta tagune Palyboy ‘Playmate Of The Year’ ja raha tuli kah normaalselt. Veidi kriminaalselt küll, aga seni oli kõik korras.
     Taskus helises telefon, helistajaks vana tuttav, kes oli mulle mitmeidki huvitavaid mõtteid andnud.
     "Tere Bill."
     "Jah, Stan?"
     "Raadios räägiti ühest röövist. Ma arvan, et tundsin su käekirja ära."
     "Siis tunned sa mind hästi."
     "Juba mitu aastat. Aga ma tahsin sind juba hommikul kätte saada, sest mul on üks mõte."
     Ma naeratasin ja mu sisetunne ei petnud mind. Neli ja pool tundi hiljem tagasi koju jõudes andsin ma oma ilusale naisele uue paberkoti, milles oli kuus korda enam raha kui hommikuses. Palusin tal ka mõned võileivad teha, sest Stan pidi iga hetk läbi astuma.
     Sõbra saabudes oli laud juba kaetud ning diivanile istudes palusin Carolil šeifist sada tuhat tuua. Naine läks puusi hööritades - ta ei osanudki teisiti käia - kööki ja ma võtsin laualt viskiklaasi.
     "Ma ei mõsta, miks sa teda usaldad," sõnas Stan pärast klaaside kokkulöömist.
     Ma naeratasin. "Kedagi peab ju usaldama. Juhuks, kui minuga midagi juhtuma peaks."
     "Ta unustab su kohe, kui peaksid kinni kukkuma."
     "Ma tean." Tõmbasin sõrmedega läbi juuste. "Aga Carolgi ainult arvab, et ma usaldan teda. Ma ei ole nii rumal, kui sa praegu arvama kaldud."
     "Aga noh - eks sa ise tead. Siiani on sul vedanud lihtsalt meeletult. Oled sa nõus? See ei saa lõputult kesta, mõistad? Sa pead hakkama mõtlema, mis juhtub, kui kõik ei lähe nii nagu sa plaanid. Sa ei saa ainult oma õnnele loota."
     Irvitasin. "Ma ei loodagi. Ma toetun sellele. Minu õnn on minu vundament. Ei, ära naera. See on tõsi ja ma ei saa sinna midagi parata."
     Stan vaatas mulle otsa nagu vaadatakse hullule.
     "Sa ei usu. Aga ma võin selle peale kihla vedada."
     "Mille peale?!"
     "Ma annan sulle pool miljonit dollarit, kui ma ei suuda tänase päeva jooksul tutvuda sinu poolt nimetatud kuuma kaunitariga sin poolt nimetatud kohas."
     "Sa oled hull!"
     Hakkasin naerma. "Lõpuks ütlesid välja. Aga tegelikult - ei. Lihtsalt pööraselt hea vedamisega."
     "Ja kui sa võidad?"
     "Piisab sellest, kui sina seisad homme lõunal tund aega minu maja ees, kaelas silt ‘Ma olen uskumatult loll’."
     "Lööme käed!" Surusime teineteisel kätt, kui Carol rahaga tagasi tuli.
     "Carol, kallis, mine paariks tunniks kinno!"
     "Jah," vastas naine ja läks garaaži autot võtma. Ikka veel puusi keerutades.
     "It’s showtime!"
     "Hea küll," irvitas Stan, "tutvu selle noore punapea, Gladys Northiga."
     "Kes see on?"
     "Uus kuum näitlejanna."
     "Kus?"
     "Oma maja ees."
     "Selge. Võta diivani otsast kinni ja aita mul see välja viia." Mees vastas mulle mõistatu pilguga. "Sa ei kavatse ju teda seistes oodata?"
     Asetasime diivani keset majaesist muruplatsi ja pärast õllepudelite avamist istusime selle eri otstesse.
     "Millal ta tuleb?" päris Stan üleolevalt muiates.
     Kehitasin õlgu ja panin päikeseprillid ette. "Ma ei tea."
     "Sa oled tõsiselt haige, Bill!"
     "Võimalik."
     Naabri heki varjust ilmus nähtavale madal valge Corvette, mis peatus otse meie jalgtee alguses. Juhiuks avanes ja me nägime väljumas noort, kena naist, kel olid pikad, tumepunased juuksed. Kuulsin, kuidas Stan õhku ahmis, kuid minu pilk oli kinnitatud naisele, kelle ilu mind sõnatuks võttis. Kuigi seljas oli tal tagasihoidlikult stiilne D&G pükskostüüm, aimasin läbi selle kõiki tema oivalisi kehakumerusi.
     "Tervist!" ütles ta madalal häälel, mis mu juukseid värisema pani.
     "Jah?" küsisin pead noogutades.
     "Mina olen Gladys…" alustas naine, kui ma teda katkestasin.
     "Ma tean, mu sõber ütles mulle. Ta paistab sind teadvat. Mina olen Adrian." Tundsin, kuidas Stan mind küünarnukiga togib, kuid ma otsustasin teda ignoreerida. "Kas sa oled eksinud?"
     "Tegelikult küll," kergitas Gladys kulme. Tema rohelised silmad meeldisid mulle. "Mulle anti ühe produtsendi aadress, kuid ma eksisin ära. Kas te teate, kus asub Hannibal Lane?"
     "Jah. Ja see on hämmastav, sest ma pidin just sinna lähedale trenni minema. Kui sa julged mind oma autosse lubada."
     "Nõus."
     "Ma võtan ainult oma dressid."
     "Ma ootan autos," vastas naine ja jalutas tagasi oma auto juurde. Pöördusin Stani poole.
     "Sa kaotasid. Oota mind toas, mul läheb umbes tund," vuristasin majja joostes.
     Avasin köögis šeifi, toppisin kogu sealoleva raha spordikotti ja astusin esikusse, kus Stan mind ootas.
     "Sul tõesti veab!"
     "Jah, pärast räägime. Ma ruttan praegu, luuser!"
     Istusin Gladyse kõrvale. "Sõida esimese avenüüni ja pööra sealt vasakule." Olles majast pool kilomeetrit eemale jõudnud, võtsin telefoni ja valisin numbri. Samal hetkel, kui telefon kutsuma hakkas, kostus kaugelt meie tagant plahvatus. Panin telefoni tagasi taskusse.
     Keegi ei tohtinud teada, et minu õnn on täiuslik. Mitte keegi.
     "Kus sa elad, Gladys?"

     V Epiloog (sest sel õhtul kirjutasin veel natu)

     Ja ongi õhtu käes. Ei teagi, mida teha, sest pea on tühi, täiesti tühi. Aegruum on väändunud ja mul avanes võimalus vaadelda aega nagu oleks see mu peopesal. Ja ma vaatasin tulevikku. Kui ma vaatasin lähedale, nägin ma ennast: natuke vanema ja targemana, kuid siiski olin ma seal ise - sama jonnakas ja põikpäine nagu praegugi. Kaugemal nägin ma virvendusi, mille allikaks olin ma ise. Ma elasin ka pärast surma. Väga kaugele ma vaadata ei julgenud. Kartsin näha end kadununa, täiesti ja lõplikult surnuna; kartsin näha end olematuna.
     Praegu üritasin kujutleda kedagi lugemas neid ridu mõnekümne, mõnesaja aasta pärast. Mida see inimene võib mõelda? Kui palju muutub selle ajaga inimese mõttemaailm või kas see üldse muutub? Milline on see lugeja? Kas ta loeb seda paberkandjalt või praegu veel uudisasjaks olevast elektroonilisest raamatust? Kas neid ridu üldse loetakse, mäletatakse? Kas mäletatakse mind?

    VI Järelsõna

Ja siin see oli - ühe sürri sünd. Valuliselt ta tuli, aga nüüd on see lisaks kaustikulehtedele ka elektrooniliselt kirjas ja ootab, kuni ma leian aega selle robustse idee kohendamiseks.
Las ta siis ootab.

February 4, 2008

Vaba käsi osast n+1

Filed under: Varjud minevikust, Lihtsalt mõtted, Looming on naljakas sõna
Maailmas sajab vihma. Ma jalutan. Mu saapad on vettinud ja rasked, aga I have nothing to fear. Inimesi ei ole. On varjud, vaevunähtavad, tuhmid figuurid, mis libisevad läbi nii ruumist kui ajast. Suhteid ei ole, kõik on üksi. Ei ole keelt, mille abil saaks nende varjudega rääkida.
 
Ma jalutan ja vihmapiisad ühtivad mu põskedel pisaratega. Ma nutan. Üritan vaadata mööda neist masendavatest fantoomidest. Mu pilk tabab üksikute puude süngeid skelette. Lehti neil pole, elu ei ole neis olnud juba aastaid. Need seisavad mälestusina ajast, mil inimene oli veel osake sellest suurest organismist, mida kutsuti looduseks.
 
Ma kõnnin ja vihma kallab. Musta, külma, lootusetut vihma. Maailma teedel laiuvad läbipaistmatud loigud. Suuremad ja väiksemad. Igas mõõdus. MA kõnnin ja vesi pritsib.
 
Teede kõrval, nende kõrgete skelettide all on muistsetest aegadest jäänud kuhjad lehekõdu. Vaatan neid hunnikuid ja nutan.
 
Varjud libisevad must mööda, ette ja läbi. Ma tahan karjuda. Ma tahan näha seda maailma sellisena nagu see sündis. Aga ma ei näe.
 
Mu põlved vanguvad, aga ma liigun ikka. Tee pöörab, aga ma ei näe põhjust sellega kaasa minna. Ma ei näe põhjust enam millekski.
 
Lähen otse, läbi varjude, luukerede ja läbi selle neetud vihma. Vahet ju pole. Maailm on ju kõikjal ühesugune. Kõikjal valitseb samasus.
 
Ma olen väsinud, kuid siin surmaorus ei ole puhkust. Ei ole vaheldust, ei ole muutust, kuni ei murta üldise halluse ahelaid.
 
Varjud mu ümber ei tumene, ei muutu heledamaks. Ei alga siin ööd, ei ole siin päeva. On hetk ja on igavik. Tõstan käed ja need kaovad igavikku. Kui ma need langetan, on kõik sama.
 
Ma karjun, aga mul ei ole häält. Mul ei ole midagi. Ka lootust ei ole.
 
On vaid see maailm täis varje, on vihm. Ja vihma sajab siin maailmas edasi. Kaua. Väga kaua. Igaviku lõpuni. 
 

January 27, 2008

Natuke vihast teksti :)

Filed under: Varjud minevikust

/Miks vihane? Sest ma mäletan, et seda teksti kirjutades olin ma suht-koht vihane. Kirjutatud on see 2000 aasta suvel./

Kui kummalisi mõtteid võib öösiti pähe tulla. Lausa uskumatu. Elu on siiski ilus, hoolimata kõigist neist vaevavatest hädadest ja muredest. Jah, ma olen küll praegu vanglas, kuid isegi selline olukord ei kesta ju lõputult. Saabub aeg, mil see lukus uks avaneb ka minu ees, et mu selja taga jäädavalt sulguda. Ei ole ju erilist mõtet läbida üht ja sama eluetappi mitmeid kordi. Jah, kuigi kunagi ei või milleski kindel olla, usun, et trellitatud akende ja rõskete seinte vahele ma enam ei tule. Teist korda siin olla oleks juba väga igav. Siin, vangimajas, on oma aega võimalik sisustada vaid mõtlemisega. Loomulikult - mõttetöö on väga vajalik osa elust, kuid edaspidi tuleb selleks aega leida vabaduses. Sest… Seal saab lisaks mõtlemisele ka muud moodi tarkust koguda. On ju teada, et dogmaatiline mõtisklus ei vii nõnda kaugele, kui soovin seda mina. Maailmas on liiga palju asju, mida ma veel näinud ei ole. Liiga palju kohti, mida külastada. Liiga palju imesid, millega tutvuda. Usun, tean, et niikuinii ei jõua ma kõike näha ja kõikjal käia, kuid see ei anna veel põhjust loobumiseks.

Loobuda mingist asjast puhtalt selle raskuse tõttu on tobe ning ei kuulu sellisesse ellu nagu olen ma endale valinud. Tuleb pürgida nii kaugele kui võimalik, sest YOU CAN NEVER KNOW HOW FAR YOU CAN GO WITHOUT GOING AS FAR AS YOU CAN GO. /Aastaid hiljem olen ma sellele kunagi loetud lausele väikese järje avastanud - no matter how far you are, there is always room for another step./ Leian, et selles lühikeses lauses peitub rohkesti tõtt ja just tõde on see, mida olen püüdnud ma kogu elu vältel leida. Tõsi - mõnikord on need meetodid selle leidmiseks olnud ümbritseva jaoks vildakad, kuid kes hoolib kõrvalseisjate arvamusest??? Kõrvalseisjate, kes ei tea, mis on sügaval sinu sisemuses ja mille nimel sa tegelikult tegutsed? Kui hakata elama teiste arvamuste järgi, siis tuleb lõpuks ju tahes-tahtmata välja, et ei saagi elada. Seepärast peab igaüks elama oma elu - püüdlema iseenda eesmärkide ja ideaalide poole. Ainult nõnda saab tunda elust õiget rahuldust.

Meile kõigile on antud ju elamiseks üksainus elu. On see pikk või lühike - see on juba suhteline. Victor Hugo arvab, et see on liigagi pikk, samas leidub jälle arvamusi, et see on liiga lühike. Ise olen jõudnud arvamusele, et elu pikkus sõltub eelkõige iseendast: kuidas sa seda elad ja mida hindad. Miskipärast mulle tundub, et materialistid elavad lühikest elu. Need aga, kes omavad maistest väärtustest kõrgemaid ideaale, võivad oma elustiiliga kujundada oma elu väga pikaks. Vastab ju tõele, et mida rohkem mälestusi on eelnevast, seda pikem ja sisutihedam see elatud aeg  t u n d u b. /Tagantjärgi vaadates oli see seitse aastat väga lühike aeg, sest ei ole midagi mäletada./ Mälestused aga ongi järelikult oma elu pikkuse määrajad. Materialistid kipuvad oma ühte sihti pidi liikudes elama suhteliselt üksluist elu. Idealistide elu on märksa vaheldusrikkam, kuna endi ideaalide saavutamisest vaevalt et piisab rutiinsest elust. Kahjuks on praegune maailm kujunenud nõnda, et edu /ja elamisväärseid elamistingimusi/ võivad saavutada peamiselt materialistid ning seepärast ei julge väga paljud hakata püüdma omi unistusi. Tahetakse, et kõik oleks tasakaalus. Aga tasakaal ei pane midagi liikuma. Seda on näidanud aeg ja ajalugu.

Inimesed, kes püüavad balanseerida ühiskonna poolt ülesseatud eluköiel, loobuvad väga tihti enesetähtsuse kaotamise hirmus oma eneseuhkusest ja lasevad end teistel alandada. See on naljakas, et nad ise ei taipa, kui suured egoismi ohvrid nad on. On meie ühiskond ju kui püramiid, mille tipus saavad olla vaid vähesed ja enamjagu inimesi kannab ülemisi oma õlgadel. Ollakse ühiskonna ahelais ja püütakse olla õnnelikud.

Mnjah! Selles suhtes oleme meie - vangid - teistes õnnelikumad. Me olema saanud VABAKS ja ei tunne oma õlgadel seda ühiskonna raskust. Oleme iseenda käskijad. /Selle lõigu kohta on mul nüüd kõvad kahtlused tulnud, aga kuna ma soovin oma mõttearengu võimalikelt väheste muutustega kirja panna, siis vahel ikka lipsavad sellised kaldega mõtted sisse :) /

Kuid kas on mul ikka õigus arvates, et vabaks saab vaid läbi kuritegevuse? Vaevalt. Ma arvan, et see ei ole nõnda. Ma arvan, et vaba saab olla ka seda ühiskonda lihtsalt ignoreerides. Kahjuks mõistan ma seda alles praegu - pöördumatult hilja, et teha olematuks varem tehtud vigu.

Siiski - tänu neile vigadele olen õppinud mõistma elu ka sellistest aspektidest, mis tavainimesele jäävad kättesaamatuks.

Kummaline mõte tuli pähe! Meie maailma, kus me elame, saab näha nõnda paljudel erinevatel viisidel. Näeb iga inimene ju elu teistest natuke erinevalt. Seega… Mida rohkem on inimesel elukogemusi erinevatest elu valdkondadest, seda rohkem on tal erinevaid vaateid. Ning ergo - mida rohkem on ÜHEL inimesel elukogemusi, seda enamate külgede pealt võib ta elule vaadata. Ja ta võib valida ja valib endale just sellise maailma, mis talle kõige enam meeldib. /Igas olukorras oma vaade?/ Mida rohkem on inimesel kogemusi, seda rohkem võimalusi on tal saada õnnelikuks ja olla õnnelik!

/Oodatud on igasugu kommentaarid ja arvamused!/

October 15, 2007

Autor Scott Diel, avaldatud 2006 jaanuaris ajakirjas “City Paper”

Filed under: Varjud minevikust

Return to the Patarei

The Patarei is a fortress-turned-prison-turned-museum which thrived as a prison but doesn’t seem destined to succeed as a museum. Built in the reign of  Katarina II as a defense against the Swedes, it was closed as a prison in 2003, and reopened on September 15, 2005 as a museum for the general public. It was abruptly shut down the day we visited, October 25th, due to the detection of the stachybotrys chartarum fungus, which can give you, at the very least, a nasty cough.
“We’re closed,” said the prison official who met us at the gate. “They shut us down”.
“We’re aware of that,” said our organizer. “We called ahead to check, and they said come on out.”
“Well, I’m not supposed to let you in.”
“We brought masks,” said the organizer. Two of the group donned surgical masks. “Are the mushrooms that bad?”
“The damned mushrooms aren’t even in this part of the prison,” said the official. “It’s not at all dangerous.”
We stood there trying to look like we weren’t going anywhere.
“Oh, hell, come on in.” And he unlocked the gate.
Eight of us passed through the iron entrance gate.
“Go down to the sea for fifteen minutes,” the official said. “Then come back and I’ll show you around a little bit. Come back sooner if you get cold.”


In February of 2005, I visited the Tallinn prison on Magasini Street, where I met three prison polyglots who were regular readers of City Paper. Marko was one of them, and he was for his university exams, anticipating his release from prison. He called me from prison occasionally, and would let me know how things were going.

“This is Marko form prison,” he said one day. “I’m out.”
I offered to buy him first lunch in freedom, but he understandably wanted to get home to see his family. He said he’d call me back a week later and he did. We met for lunch at Coffer, ate Waldo’s sandwiches, and talked and watched Old Town life go by.
On the street, Marko was stunned by the pace of life in Tallinn. He’d been gone exactly 2,462 (six years, nine months), and many of the buildings were new. He had started university that very morning and was having a hard time adjusting. “Nobody knows where I come from,” he told me. “The prison psychologist told me to be careful who I tell. Not everyone will understand.” The psychologist also told him to find a forest and walk deep into it alone. “She told me to scream; she told me to let everything out.” I asked if he’d done it. “Not yet,” he said. “I’ve been too busy.”

And he was still keeping busy two weeks later when we met before the gates of  the Patarei. I had introduced Marko to a company which organizes historical excursions for intelligent tourists. The company was beginning to offer tours of the Patarei, and I figured they might be interested in Marko. Maybe in a best-case scenario, I thought Marko could work as a tour guide. The company booked a tour for us all. A trial run to get ideas for what to do with clients.
“I’ve never been in this part before,” Marko said as we passed through the main gate into the area where life sentences were served. He spent two and half years in the Patarei, but prisoners with drastic differences in sentences were not allowed to mix.
Everyone in our group knew who Marko was, and so we all hung close to him, to hear what he had to say and perhaps to look for clues of what he might be feeling. “These were walking cells,” he said, when eight of us stepped into a walled cell with one small bench and a barred roof. “One hour a day.” There was hardly room for movement. “To exercise here, everybody has to do the exact same thing. Try it.” We tried it. Eight people moved clockwise, then counter clockwise in the cell.
“Prisoners weren’t even allowed here,” he said, as we passed through two gates to an area separated from the sea by only barbed wire. “They ran dogs here.” We climber atop the inner wall and viewed the prison from a guard tower. All the windows were sealed with iron shutters in a permanently closed position, allowing minimal light into the cells. “At night we rigged sticks and strings and shared tobacco by tossing from cell to cell in plastic bags.” It was hard to believe you could fit much through the shutters, which were affixed for the 1980 Olympics. Authorities didn’t want the prisoners waving at ships. Once installed, the shutters were never removed.
“You guys cold?” the official had returned. He took us inside and showed us the sorting room, an eight- by nine-meter room with no windows and no ventilation. “You’d have 70 or 80 guys in this room,” he said. “All of them smoking. Imagine.” Marko stood alone with a grim on his face. “This door always had to be closed before the next one could be opened,” said the official, leading us deeper into the prison.
“I never saw this door closed once,” whispered Marko, as we moved into the corridor.
“This cell was made for 16, but up to 24 were kept here,” said the official. “They slept in shifts.”
“That’s all true,” said Marko, as a few of us hung behind for a story. The beds were wooden bunks running almost the entire length of the room. There was room to walk only close to the wall and near the hole in the concrete which served as the toilet. Marko felt the surface of the bunk. “When a new prisoner joined a cell he was asked whether he was a miner or a pilot,” Marko said. “If he answered miner, he slept on the floor under the bottom bunk. If he said pilot, he had to stand on the top bunk and dive head-first into the concrete floor.”
“But that could kill you,” someone said.
“They caught you,” Marko said. “But you had no way of knowing. It was a test.”
“Did you do it?” someone asked.
Marko nodded and smiled. None of us found it funny. But seven years in prison gives you a different perception of things.
We were led to see some eight-man cells. Marko grabbed the bed posts with his hands. “New prisoners in this cell had to hold the bed posts and take ten punches to the sternum from each fellow prisoner. If he let go of a post, the process started all over again.” Marko described test after test that a new prisoner might be put through. “The violence wasn’t for the sake of violence,” he said. “It was to see who could be trusted and who couldn’t. If you couldn’t take the punches and fled to the guards, you couldn’t be trusted.” /Ok – you had really big problems in breathing and yawning next half a year, but you had a place to sleepJ - remark by Marko in Oct 2007/
The official seemed annoyed that we were lagging behind. There were other things still to see. The visitation room. The solitary confinement booths, removed but their marks still on the floor. The execution room, last used in 1991 (the name of the inmate and his crime are still a secret). He took us to the admissions room.
“First a prisoner was fingerprinted,” said the official. “And then something else was printed. Does anyone know what?”
“The palm,” said Marko matter-of-factly.
The official turned his head. “The gentleman is very well informed.”
Indeed. Marko shrugged.
“What was your responsibility in the prison?” I asked the official, running ahead to catch him at the front of the pack.
“Mine?”
“Yes, yours.”
“Well, I never worked here,” he said. “I’m a project manager. I got my information from the guards.”
And so I turned back, looking for Marko.

“How did it feel?” we asked Marko as we stood again outside the prison gates. A cold, windy evening and Marko was surrounded by people full of questions about prison life. There were more questions than answers, but Marko politely did the best. The Patarei was an awful place, he agreed, but some prisoners called it home. “Prisoners would return to their cells saying ‘We’re going home’. And if a prisoner was thinking of his cell in those terms then he was too far gone. Too far gone.” Marko turned and we followed him up the hill. Back toward the city lights of Tallinn.

October 8, 2007

Mnjah!… :) Päev number 698

Filed under: Varjud minevikust

Imed on juhtumas. Ma tulin taas laua taha, et kirjutada. Erilist tuju küll pole, kuigi kell on juba 4.04 varahommikul.

Tuju pole tegelikult mingisugust. Mingi närune uimas olek, kus ma pole enam isegi kindel, kas ma üldse ärkvel olen. Kõik on sassis. Aga ärkvel ma vist ikkagi olen, sest sellisel kellaajal tuleb valju venekeelset muusikat vaid reaalsuses, milles istun ma ka oma karistust.

Olen tüdinenud kogu sellest elust, mis hoiab piirangutes seda füüsilist keha. Liikuda tahaks, aga see soov pole samuti midagi uut ega huvitavat.

Nii… Nüüd olen ma taas jõudnud perioodi, kus ma kõige üle virisen ja kaeban iga pisiasja pärast /nt vangistus:)/. Damn! Milleks on vaja vahepeal olla selline nannipunn? Aru ma ei saa. Aga ju ma siis ei tahagi saada, sest vastasel juhul oleks ma selle vastu midagi ette võtnud. Vist…

Kurat! See käekiri on ka nii võimatu. Bööö!

Täitsa lapsik tekst tuleb. Varsti hakkan veel mähkmeid taga nutma. Igatahes lauslollus on käimas. Pea ei jaga üldse mingit värki enam. Kõik on nii tühi värk, et mingi enam-vähem mõtleva inimese oleks selline asi juba ammu magama pannud.

Yess! Tegelts on asi nõnda, et ma pean oma kirjutamist rohkem jälgima, sest muidu kasutan ma liiga palju "topelt-sõnastust". Jutumärkides on minu järjekordne imetermin, mille otsene tähendus pole küll õige, aga mina saan sellest vähemalt aru küll. Ja rohkemat pole ju vajagi, või mis?

Suisa sigadus…

Peast käis läbi mõte hakata filosofeerima, kuid õnneks taipasin, et minu "filosofeerimine" on lihtsalt üks mõttetu targutamine, millega tahan ma-ei-tea-kellele näidata ma-ei-tea-mida. St. elu jooksul kogunenud haritust. Olen ikka üks jubedalt ennast täis krendel küll! Vastik kohe vaadatagi.

Maailm ei ole ju nii rumal ja tobedalt üles ehitatud, kui kaldun seda mõnikord (väga tihti!) arvama. Ma olen endast lihtsalt liiga heal arvamusel. Vist… Vist… Maailm pole vist nii rumal…

Ja kahtlen ka veel. Olen üks suur ennast täis, targutav, vinguv ja kahtlev tüüp. Ja veel paljutki sellist, mida ma olla ei tahaks ja milliseid omadusi ma teiste inimeste juures ei armasta. Aga endal on need päris kõlbulikud, sest kuidas ma saaksingi ennast ja enda iseloomu mitte armastada?! See oleks ju vastuolus minu ühe "parima" omadusega - egoismiga…

Damn! Mõtlesin just praegu, mida ma teeksin, kui peaksin teise täpselt endasuguse inimesega ühes kambris istuma. Esimese päeva taluks isegi ära (vist!), teisel roniksin õudusest mööda seina üles ja kolmandal laseks end maha, mürgitaks ja pooks end üles. Kõike seda üheaegselt. Oleks sobivaid tingimusi, hüppaksin kõrgelt kaljult alla, et end kilomeeter allpool ja igaks-juhuks ära uputada. Nii VÄGA salliks ma ennast kõrvalseisva inimesena. Normaalne!

Aga millise kuradi nimel ma ennast siis praegu armastan? Krt küll - isegi imestan praegu… Heh, ma olen ikka lollakas küll!

* Elu on julm…

Mõtlesin praegu veidi minevikule ja avastasin veel ühe asja, mille järgi ma igatsen. Kämpingud… Kui hea oli neis oma seltskonnaga lõbutseda! Lihtsalt fantastiline! Eriti veel, kui nimeks oli "Musta Kassi Kõrts". See oli lihtsalt viimase peal.

Krt! Autoga tahan ka sõita. Ma ei mäletagi, milline nägi maailm välja rooli tagant vaadatuna. Mäletan vaid, et see oli ääretult kihvt ja seepärast ma seda igatsengi. Mäletan veel ka seda, et mõnikord tundus see maailm väga kiirelt liikuvat :) Ja oli veel ilusam. Väga, väga palju ilusam…

Jälle elan ma kusagil oma mälestuste keskel. Aga vähemalt mingiks ajahetkeks tõi see mu näole pisikese naeratusekübeme. Sellise väikese, armsa ja veidike nukra. Aga vahet ju pole.

Nojah… Nüüd meenus, kuidas Icemaniga sai terve Lahemaa rannaäärne läbi sõidetud.

Ja nüüd, kuidas ma pärast üksinda tagasi sõitsin, et saaksin rahulikult ja üksi mööda Pärispea poolsaare muuli jalutada. Et saaksin muuli lõpus täitsa veepiiri juures lamedale kivile istuda ja seal kuus tundi meretuulte valduses omi mõtteid mõelda, samaaegselt nii päikeseloojangut kui ka -tõusu vaadata. Lihtsalt selleks, et saaksin olla õnnelik ja nutta samaaegselt. See oli niiii-iiiii ilus… Nuuks!

Romantika ruulib! Nüüd hakkan veel armastusromaane kirjutama ja ongi täismäng. BINGO! Ei, ma olen ikka täiesti lolliks selle istutud ajaga läinud!

Vaata nüüd ennast, Maverick!

Segane, mis segane…

Jama värk! Kurat, ma kirjutasin kunagi jutte sõprusest ja seiklustest. Miks ei võiks ma nüüd sama teha, eesmärgiga aega tappa ja kirjutatu sisust mitte hoolida? Või ma ei usu enam nii palju sõprusesse, et seda oma juttudes ülistada? Vaevalt. Aga kui see olekski nõnda - millesse ma siis üldse veel usun, et seda lausa ülistada? Kas ongi veel midagi peale sõpruse, millesse mul jätkub veel usku? Jah - kuigi neid on järgi jäänud väga vähe: armastus, vabadus, õiglus. Ongi kõik.

Aga kas ongi veel asju, millesse oleks vaja uskuda?

Ma ei tea…

Päev number 718

Filed under: Varjud minevikust

Jälle olen ma kirjutamisse vastikult pika vahe sisse jätnud /kolm päeva/. Ma ei tee, milles seisneb kogu see värk, kuid tuju on jälle kuhugi ära läinud.

Muideks, eile sain jõuluks esimese kaardi. Kadrinast. Aga tuju see küll eriti ei parandanud. Eks kolme päeva pärast näeb, kes veel on minu olemasolu meeles pidanud ja kaardi saatmise vääriliseks arvanud. Kindlast Angel, ida ja Viper. Aga ülejäänud? Väga kahtlane. Ja tekibki juba mõte, et miks pidin ma ise rohkem kaarte saatma. Vahet siiski pole - tükki küljest mul see ju ei võtnud. Jama on vaid see, et nõnda tuletan end jälle meelde inimestele, kes mind teada ei taha. Nagu vajaksin ma jubedalt nende haletsust ja halastust, tutvust nendega ja sõprust. Mul ei ole ju selliseid sõpru tarvis - korra ma olen juba seesuguste pärast vastu päid ja jalgu saanud.

Aga jah - talvised pühad on alanud. Talv on ka alanud, umbes 36 tundi tagasi. Seega on ka alanud minu kolmas talv siin majas. Pole just kõige mõnusam, aga mis teha, kui mu enda otsuste najal elatud elu on mind oma lainetel siia kandnud. Ei tasu ju nüüd pidevalt itkema hakata. Tuleb olla väärikas vastane sellele Elule ja võidelda. Alistuda võib veel inimestele (kui see on ainus võimalus edasi elamiseks!), kuid mitte iial Elule endale.

Täna läks ümbruskonnas jutt AIDS-ile ja ma mõtlesin selle üle pikalt. Mõnes, kuid siiski üpris olulises aspektis, on seda haigust põdevatel inimestel vedanud. Nad on kergemalt saanud võimaluse väärtustada oma elu (ok - pealesunnitult on nad seda teinud), kui saavad seda teha terved. Neil tuleb see kätte praktilise elukogemusena, samas kui enamus inimesi peaks selleks muutma oma eelarvamusi. Samas on tervetel jälle rohkem võimalusi selle teadmisega midagi peale hakata. /Elu väärtustamise all olen mõelnud elamiseks antud aja väärtustamist/

Damn!, kui palju olen ma kohanud inimesi, kes ütlevad, et aega on. Ja kui väga nad eksivad. Aeg on ainus, mida meil ei ole. Ainus, mida meil kunagi ei jätku. Ükskõik, kuidas me seda ka ei hoiaks või ei raiskaks, lõpuks jääb seda ikka väheks.

October 7, 2007

13th August in 2nd y.i.p.

Filed under: Varjud minevikust, Lihtsalt mõtted
Ei saa millestki aru saada, kui ei ole tahtmist aru saada. Kuid mittemõistmine tekitab raskuseid, mida ületada ilma neid mõistmata on väga raske. Püüded seda teha jäävadki püüeteks ning progressi ei ole kusagilt tulemas. Aga arusaamiseks on vaja teha palju tööd, mis nõuab palju higi ning selle valamine ei ole just paljudel südamesooviks.
Igatahes. Kuid ka millegi käegakatsutava saavutamise väärtus on küsitav. Kättesaadu toob küll hetkeks näole naeratuse - egoismist ajendatud naeratuse -, kuid samas tekitab, loob see ka uusi sihte ning eesmärke. Tundub imelik, et nõnda, meeletult rabeledes, püüame me jõuda järjest kõrgemale, ise samal ajal veel teadmata, et kuhu me siis lõpuks välja jõuda tahame. Kui me ei õpi kunagi oma saavutatut õigesti hindama, siis ei jõua me ka kunagi sinna, kuhu jõudmist me kõige enam hindame.
Jah, inimese egoismi võib nimetada teda liikumapanevaks jõuks, tänu millele on inimkond oma arenguga jõudnud tänasesse päeva. Kuid samas on see jõud meid muutnud ka enda orjadeks ja sellest seisundist on juba väga raske kui isegi mitte võimatu välja tulla. See sunnib meid aina edasi ja edasi arvestamata meie tõeliste vajadustega. See ei anna meile enam iial vabadust, see jõud on isegi vabaduse mõiste enda kasuks muutnud, pannes meid uskuma, et just selline on see tõeline "vabadus", mida me ihaldame. Ja meie usume. Ja nõnda me valetame endile ja teistele. Ja järelikult on terve see ühiskond üles ehitatud valedele alustele. Kuid kui kaua võib eksisteerida ühiskond, mille põhilised alus- ja kandetalad on mädad? Seesama egoism, mis viib meid edasi ja kõrgemale, reedab meid lõpuks ja laseb meist lahti alles siis, kui oleme jõudnud liialt kõrgele, et sealt valutult kukkuda.
 
ET SE CUPIT ANTE VIDERI

Väga positiivsed mõtted aastast 2000

Filed under: Varjud minevikust, Lihtsalt mõtted

Leidsin alljärgneva kirjutise oma kaustikust, mis oli kolmas osa minu mõttesarjast v.-päevilt.

14th of August in 2nd year in prison

/…/

Tõmbasin endale praegu kapuutsi pähe ja eraldusin üldilmast. Nii lihtne see ongi. Mortal Kombat mängib ja lendamine/hõljumine tuleb iseenesest. Olen üksinda seal kuhu pääsevad vaid teiste hägusad varjud! Aga kust ma tean, et minagi pole mingi tavaline vari, mis keset varjuderiiki otsib oma kohta? Kuidas saan ma olla kindel, et ma pole vaid vari, mis on määratud hõljuma igaviku avarustes? Ma ei saagi. Ja seepärast kujutlen ma vahel, et saan soovi korral tungida maailma, kus võin olla üksi oma mõtete, unistuste ja hirmudega. Seal on olemas kõik eksistentsiks vajalik ning millestki pole puudust. See on maailm, kus keegi ei saa võtta mu kalleimat varandust - minu vabadust. Maailm, kus ma olen enda käskija ja enda ori. Ja kus ma alati olen täpselt selline nagu olen ma tegelikult; kus ma ei pea varjuma isikutmoondavate maskide taha, et püsida elus; kus võin rahulikult kõrvale panna oma egoismi, sest seal ei ole lihtsalt kedagi, kellele mul oleks vaja midagi näidata, midagi tõestada. Isegi mind ennast pole seal - sellisel kujul nagu olen seda tavamaailmas. Ma ei ihka seal midagi ja mul puuduvad eelarvamused. Kusagil ei ole piire, mis sunniks neist tagasi pöörama. Ma lihtsalt olemise enda pärast ja ma võitlen, et end veel parandada. Ma ei jõua küll kunagi selle võiltusega lõpule - ma tean seda kindlalt -, kuid ma võitlen ikkagi, sest ma atahan jõuda lähemale sellele kohale, mida võiks tinglikult nimetada lõpuks. Ma lihtsalt olen ja ma teen seda võideldes iseendaga, olles lõputult õnnelik. Justnimelt lõputult, sest teisiti ei saagi õnnelik olla. Ei saa ju öelda, et ma olen veidike õnnelik või palju õnnelik, kui ma ei oska seda võrrelda õnne täieliku suurusega, mida ei tea aga arvatavasti keegi. Ja kuni ma seda öelda ei oska, olen ma lõputult õnnelik.

Hmmm… JÄRELIKULT OLEN MA SEDA ALATI! 

September 29, 2007

üksvahe mulle meeldis surmast kirjutada. aga surm meeldib mulle siiani

Filed under: Varjud minevikust, Lihtsalt mõtted

vaid vari ergastab valgust

vaid kurjus ülistab headust

vaid lollus õilistab teadust

vid lõpp teadvustab algust

vaid inetus kaunistab ilu

vaid mõte pühendab tegu

vaid hing ilustab nägu

vaid surm põhjendab elu

valu

Filed under: Varjud minevikust, Lihtsalt mõtted

Ma meenutan valu. Ja meenuvad ahastavad palved enne seda valu. Palved, mis jäid vastuseta, mida eirati külmalt ja halastamatult. Ja mille vastu ei saanud ma midagi ette võtta: ma olin väike, nõrk ja abitu kogu toimuva vastu. Jäi üle ainult kannatada, oma pisarad hambaid kokku surudes endasse peita ja kannatada. Keegi ei uskunud, mida ma rääkisin; mind ei kuulatudki eeldades, et ma taas ei räägi tõtt. Tehti ainult sellist nägu nagu kuulataks mu meeleheitlikke selgitusi, aga hiljem tuli välja, et olin taas rääkinud iseendaga.

Valu. Valu. Karjed ja pisarad. Valu. Häbi ja häbist taaskord valu. Kust võtsin ma toon vapruse selle talumiseks? Kust kohast sain jõu, et neil harvadel valutuil hetkil suutsin ma veel naeratada? Miks mäletan ma kõike seda aega kui õnnelikku?

Valu. Valu. Pisaraid, suuri ja selgeid, niivõrd palju, justkui olnuks ma tervenisti pisaraist koosnev inimene. Väike küll, aga ikkagi inimene - oma mõtete, arvamuste, soovide ja õigustega. Need pisarad on alles siiani, ootel, et lõpuks väljuda.

Need tunded. Mis tunded need küll olla võisid, mis keerlesid oma voodil lamava ja vaikselt nutva poisikese südames, keha ikka veel pakitsemas teravast ja kibedast valust, mis taaskord saadud karistusena täiesti ebaõiglaselt. Tunded, millest rääkida ei olnud kellelegi. Kas need tunded on kadunud? Kas need jäid maha sellesse aega selle nutva poisikese juurde? EI - need tunded on alles tänini.

Valu. Šokk. Valušokk. Šokk valust. Valust ja ebaõiglusest. Kas leidus üldse väljapääs?

Valu. Hirm valu ees. Hirm valu ajal. Hirm pärast üht järjekordset valu uue ootel. Hirm, sest valu vastu ei olnud terves maailmas kaitset. Hirm, sest olin tervenisti selle valu võimuses. Hirm kogu maailma ees. Hirm ja kartus, mis painavad mind tänini.

Päev number 2066

Filed under: Varjud minevikust

Lõpetasin just selle näruse lõunasöögi - oasupi ja makaronid kanakastmega. See tavaline kana ajab mul juba üles, see on tüütuks muutunud. Aga mis teha, kui Loo Linnuvabrik saadab kõik oma vanadusse surnud kanad Tallinna Vanglale. Pärnus oli samasugune jama kaladega - kõik linna ülejäägid visati üle vanglamüüri hoovi, kus sööklakollid need üheks sitaseks solgiks kokku keetsid.

Nüüd ma siis istun, kirun ja kirjutan, oodates ise kas siis kontakti /kontaktisik vanglas/ või saunaviimist. Üks jama kõik - huvitavamaks ei muuda see eriti midagi. Aga noh - loodame, et tänane päev tuleb veidi lühem kui eilne, mil ma ühe lontruse lubaduse pärast pool päeva ja enamgi veel mõttetus lootuses värisesin. Ma lausa tahaksin seda värdjat uuesti näha ning talle paar krõbedat sõna öelda, kuid…

Kuid sedasi käitudes näitaksin, et olen isegi temasarnane sõnadeloopija. Parem oodata tiba üle aasta, mil saaksin juba tegudega midagi näidata.

Aga noh - jäänud ongi vaid üks aasta, üks kuu ja neli päeva. Kõva värk!

Anyway! Käisin saunas ja täitsa lambist kargas kuskilt viisteist ahvi välja /mingi kooliekskursioon, kellele muuhulgas ka kartserit näidati/. Ja kõige huvitavam on see, et ma ise ei kujuta ettegi, kust kurat nad tulid. Aga ma arvan, et üks võimalus on seesama lontrus, kellest ma ennist kirjutasin. Võimalik, võimalik! Igatahes tuju on tugevalt parem küll kui enne.

Kirjutasin vahepeal neli mingit sorti luuletus ja sirvisin oma esimest COBUILD sõnastikku. Praegu istun, ootan õhtusööki, milleks on arvatavasti praetud kala, ja mõtlen, kui huvitav on tegelikult üks keel. Vahet erilist ei ole, kas siis eesti või inglise keel - huvitavad on kõik keeled. Võtta kasvõi fakt, et inimesed räägivad üht, aga kirjutavad sageli täiesti erinevat tüüpi keelt. Loomulikult oleks kummaline, kui keegi räägiks kirjakeelt, aga minu arvates on veelgi veidram, kui kirjutatakse kõnekeeles /nüüd - kaks aastat hiljem ma näen, et see veidrus on levinud üle interneti kõikjale/. Inimese harituse üheks olulisemaks näitajaks ongi minu arvates tema kirjutamisoskus.

Naljakas - paljud ütlevad, et käekiri, mida ma hetkel kasutan, on palju ilusam kui minu paremkaldega kiri. Ma ise arvan sageli teisiti ning kasutan kaldega kirja ka rohkem.

Ja oligi söök ära.

Ja ma panin praegu tähele, et mulle meeldib alustada lauseid sõnadega ‘ja’ ja ‘aga’. Paha harjumus, kuid see võib olla ka minu kirjutamise omapära. Häh! - parasiitlus!

I’m in solitary confinement, dreaming about beautiful future. Yesterday I wrote an essay about my homevillage. And I found out that I’m a kind of maverick. And my nickname in freedom was Maverick, too. It’s odd, isn’t it? But where has that Maverick got now? Into very ignominious place, into prison. It was my hatred for everything that brought me here. It’s making me fret about my future. I did an irreversible step in the past, but as it was said in one of my favourite songs:

"The past is the past - don’t regret it

time to realize

I need to walk on wire

just to catch my breath

I don’t know how or where

but I’m going -

it’s all that I have left

(And the chorus) Doesn’t matter where it takes me

long as I can keep this feeling

running through my soul

Never took this road before

Destination unknown

And I gotta go it alone

Destination unknown"

Yeah. That song was performed by Marietta and it was on the soundtrack of my favourite movie - "Top Gun". And nickname Maverick comes from the same place. It seems funny but almost all adventures I had, they were bound up with that movie.

I was even bigger than life until I was sent to prison. Now I’m just indigent loser of life. Ain’t it nice or what?

Juba oli praverka /loendus/ ka ära. Pooleteist tunni pärast antakse juba madratsid. Ja mul tuli pähe idee, et tegelikult on siiń päris lahe olla.

Ma kirjutasin täna kuus luuletust ja see ongi minu rahulolu põhjuseks. Oleks mul iga päev nõnda palju mõtteid, mida kõlbaks paberile panna, võiksin ma täiega rahul olla. Täna, kusjuures, ei tulnudki valdavalt depressiivsed riimid, mis on minu puhul tugev märk positiivsuse suunas. Ma vist paranen üksinduses või kuidas?

Tegin läna ka päris mitu lehekülge inglise keele grammatikat ära ning laiendasin paari sõna võrra oma leksikat.

Saaks nüüd veel koolist ka mõned õpikud, paar vihikut ja pastaka, oleks ülimalt lahe. Ma tahan nii väga targaks saada, et olen nõus selle nimel siin kaheksateist tundi päevas õppima. Ainult õppeainetes on natuke vaheldust tarvis. Üks aine muutub muidu rutiinseks.

Isegi tsooni ei tahaks enam eriti tagasi minna. Seal on ju tegelikult täpselt sama igav kui siingi - ainsa vahega, et siin on tunduvalt kergem iseendaks jääda. See on aga üks minu vangistuse põhilistest eesmärkidest. Viis aastat ja kaheks kuud olen sellega vahelduva eduga hakkama saanud ning nüüd on jäänud veel aasta ja üks kuu. Loodame, et ma elan selle üle.

Kui ma järgmise aasta oktoobris Kadrina raudteejaama perroonil oma esimesed sammud teen, hea sigareti süütan ja õllepudeli avan, võin öelda, et olen oma vangistuse edukalt üle elanud. Jalutan aeglaselt üle raudteerööbaste, suundudes ülesõidu juurest laululava pool. Manan näole totaka naeratuse, kui ma laulukaare all oma lemmiklaulu ümisen. Seejärel jalutan pingiridade vahelt üles tuletõrjedepoo juurde, jätkan sammumist möödudes H-tähe kujulisest lasteaias ja Pargi tänava esimese kolmekordse maja juurest pööran paremale. Ühel jalal kekseldes läbin viimased sadakond meetrit mööda kõnniteekive ning peatun viimaks esimese ettejääva trepikoja ees. Astun uksest sisse, kõmbin kolmandale korrusele, avan kunstnahaga üle löödud ukse, millel ilutsb number 24, ja astun hubasesse kolmetoalisse korterisse. Vot täpselt selleks hetkeks on üks osa minu rännakutest lõppenud; spiraali üks keerd saab läbitud.

Head ööd!

Kus peitub õiglus, kui ollakse 16???

Filed under: Varjud minevikust

Võtsin taskust suitsupaki. Vihma sadas. Pakk oli tühi ja ma viskasin selle tänavale. "Kurat!" Nägin, et eespool üle tänava on väike kiosk. Ka sina nägid seda.

"Ma lähen toon," ütlesid sa mõistes minu soovi, kuigi sa ise ei suitsetanud, ja hakkasid jooksma.

Mürts! Pidurikrigin. Üksiku jalakäija kiljatus.

Sa lebasid kümmekond meetrit eemal - liikumatult, hääletult. Ja vihma langes sinu verisele näole.

Sinu üks lemmikumatest lauludest oli Gazebo "I Like Chopin". Selle refrään algab sõnadega: "Rainy days never say goodbye"

Sa ei öelnudki hüvasti. Kõnnitee äärekivile istudes toetasin pea kätele. Rentslis ühinesid vihmaveega pisarad.

Ja vihma sada… Sadas… Sadas…

September 22, 2007

9. jaanuar 2002 aastal

Filed under: Varjud minevikust

2002-01-09

Muide - see Kadrina neiu hakkas mulle jälle kirju kirjutama. Ei tea, mis talle nüüd pähe lõi, et mina talle nii järsku meelde tulin. Ei tea ja ausalt ei hooli kah. Ju ma olen talle siis mingisuguseks vahelduseks neil külmadel talveõhtutel. Või on seda vähemalt minu kirjad, mida mina - vana totakas - olen viimaste väheste päevade jooksul tervelt kolm tükki saatnud. Ma ju olengi täpselt selline nagu ma kirjeldasin end ühes talle saadetud kirjas. Unustan kõik halva ning suhtun nagu midagi poleks iial juhtunud, nagu oleks kõik esialgne. Mul oli õigus - ma võin oma suhteid arendada ja katkestada, kuid ma ei suuda neid muuta. Ning kui suhe on olnud pikalt katkestatud ja toimub taas kohtumine, siis teen mina näo ja oleku nagu poleks vahepeal midagi erilist juhtunud. Tegelikult ongi mu olek kohe endine ja ma ei tajugi vahepeal möödunud aega, veel vähem selle pikkust. Iga katkenud suhe elab mu sees kui külmutatuna igavesti, valmis jätkuma oma viimaselt hingetõmbelt. Seda pidasin ma silmis ka siis, kui ma kirjutasin Bözsele, et ma ei unusta midagi. Kogu elu koosneb ju vaid erinevatest ja mitmetahulistest suhetest erinevatesse asjadesse ja inimestesse. Suhe ümbritsevaga ning selle ulatus määrab ära ka elu mitmekesisuse.

Targutan? Jah - see on õige sõna selle kirjeldamiseks. Või libistan, sest minu mõtteis on praegu hoopis miski muu. Kadrina neiu, kes mulle kirjutab, kes usub Jumalat, kes õpib meditsiini, kes otsib vabadust, kes tahab reaalsust, kes igatseb saada täiskasvanuks. Anyway - ma igatsen tema järgi. Igatsen teades, et meie elud on liiga erinevad, et need võiksid olla kasvõi ligilähedastes maailmades. Kusjuures tema tõsine pühendumus Jumalale on kõige väiksemaks takistuseks meie elude lähendamisel. SEE oleks minu jaoks hea, kuid ma ei tea, kas ma hakkan sellega üleüldse tegelema. Kas minu maailmas, mis on minu jaoks täiesti tavaline, oleks tema üldse suuteline eluks vajalikku õhku leidma, kas ta on võimeline seal üldse ellu jääma? Ma ei tea seda ja ma ei tea, kas mul üldse tasuks seda kunagi välja uurida. Ma olen küll suurema osa oma elust teinud kõike ilma teisi inimesi arvestamata, kuid seekord on kõik pisut teisiti. Ma hoolin. Üle väga pika aja ma tunnen, et ma hoolin kellestki peale iseenda. Ma olin juba vahepeal unustanud, mida see tähendab. See on aga üsna hea tunne. Ma pean veel palju mõtlema, mida ma nüüd edasi tegema hakkan või kuidas ma käitun.

Veel üks tähelepanek viimastest päevadest. Ma ei olnud pärast arvuti saamist eriti kirju kirjutanud (mõttega kirju) ning nüüd siis Talle kirjutades tegin avastuse. Pastakas mu käes mõjutab mu kirjutamisoskust. Ma suudan nõnda palju paremini end väljendada ja ka mõtted tulevad nõnda tunduvalt kvaliteetsemad, tunduvalt sügavamad ja tunduvalt inimlikumad. Püüdes arvutisse omi mõttearendusi sisestada, on tekkinud ideed esiteks liiga tehislikud ja teiseks ei suuda ma siis luua ka midagi uut. Isegi luuletused, mida olen üritanud kirja panna otse arvutisse, on tulnud võltsid ja ülepakutud. Paberiga on tulemus hoopis teisest dimensioonist - arvutis loon ma pikkuse ja laiuse, kuid paberil loodavat sügavust ma arvutis luua ei oska. Ent sügavus ongi just see, mis loeb. Miks omab midagi kirjutades minu jaoks enam tähtsust selle tegevuse vorm (valmimisviis), kui selle olemus (tegevuse mõte)? Sellele küsimusele pean ma nüüd kõvasti mõtlema, selle vastuse leidmine võib päriselt anda ju rohkem vastuseid, kui vaid käesolevale probleemile. See on nõnda. Lihtsalt on…

18. jaanuar 2002 aastal

Filed under: Varjud minevikust

    Ma mõtlen liiga tihti, et mu elus on veel küllaldaselt aega kõigi oma unistuste ja soovide täitmiseks. Sageli lükkan ma asju ja tegevusi edasi homsesse päeva, kuna ma lihtsalt ei viitsi parajasti midagi teha. Tean, et see on viga, kuid selle vea parandamiseks võtan ma ka üllatavalt vähe abinõusid tarvitusele. Möödunud öö hakul ei tulnud mul und ning oma naril lesides ma kirjutasin ühele paberile oma mõtted. Ma panen need nüüd siia kirja. Muudan vaid veidike sõnastusvigu, mida mul ikka aeg-ajalt ette tuleb.

         "Kui talveõhtul on juhtumisi selge taevas, armastan ma käia väljas. Ma ei karda külma ja mulle meeldib lesida lumel, pilk suunatud kaugetele tähtele. Mitte, et ma tahaks neile lennata. Vahel tõesti, kuid harva. Tavaliselt vaatan ma tähti, sest nõnda tajun ma kõige selgemini oma tähtsusetust ja väiksust. Mulle meeldib see tunne; meeldib mõista enda ja samas ka oma probleemide väiksust, tühisust, mõttetust. Tähti vaadates saan ma alati tagasi rahuliku selguse, mis on varjul igas elusolendis; mis lubab mul kainelt mõista, analüüsida ja lahendada omi väikeseid probleemikesi.

         Kui ma püsti tõusen, olen ma tunduvalt targem. Ma näen kõike teise pilguga, justkui teisest kohast, teiselt kõrguselt. Ma näen seda, mida peaksin ma tegelikult alati nägema. Elul on aga oskus minu silmi kaetada. Millega? Kuidas?

         Võltsi surematusega. Elu paneb mind tundma ning mõtlema, et aega on; et aega jätkub kõigi mu probleemide ja murede ja lahendamiseks. See on vale. Aega ei ole ega saa ka kunagi olema küllaldaselt. Keegi ega miski ei saa kindlalt väita, et mulle antud aeg kestsb veel ühe tunni. Miski pole maailmas kindel ja kõige vähem kindel on mu enda elu. Ma ei tea oma saatust, ei te oma elu pikkust ja seepärast püüan ma elada oma elu igat hetke kui oma viimast hetke üldse. Ma tean, et oma elu viimast hetke tahan ma elada nii hästi kui võimalik ning seda tedmist üritan ma üle kanda oma elu IGASSE hetke. Vaid nii võin ma endast välja panna parima, teha kõike nii hästi kui ma suudan. Sest ma ei tea, kas mulle teist võimalust enam antaksegi."

         Sellised olid mu mõtted eelneva öö hakul ja terve tänase päeva (2002-01-18) olen ma sellele mõelnud. Kas ma olen seni teinud kõike, mida ma olen tahtnud teha? Vaevalt. Kõike mitte. Paljut küll, aga kõike mitte.






















Get free blog up and running in minutes with Blogsome
Theme designed by Minz Meyer